Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ too kandis vanamoelist lapselikku kleiti ning tema väikest pead kaunistas tohutu suur lehv. Lapse nägu oli kõhn ja kahvatu, nagu oleks ta haige, aga tema silmad särasid kirkalt – ainus särav asi selles sünges paigas, mõtles Tessa.

      „Adele Starkweather,” oli keegi tema kõrval lausunud, lugedes maali raamil olevat silti. „1842.”

      Tessa oli pöördunud ja näinud Willi, kes seisis, käed selja taga, ja silmitses portreed, kulm kortsus.

      „Mis on? Sul on niisugune nägu, nagu ei meeldiks ta sulle. Mulle küll meeldib. Ta on vist Starkweatheri tütar – ei, pigem ikka pojatütar.”

      Will oli raputanud pead ning pööranud pilgu maalilt Tessale. „Pole kahtlustki. See paik on sisustatud nagu ühe pere kodu. Kõigest on näha, et Starkweatherid on seisnud Yorgi Instituudi eesotsas juba ei tea mitme põlvkonna vältel. Oled kindlasti näinud igal pool välgunooli.”

      Tessa oli noogutanud.

      „See on Starkweatherite perekonna sümbol. Starkweatherid on siinses sisustuses sama tugevalt esindatud kui Klaav. Käituda, nagu oleks Instituut isiklik omand, peetakse halvaks tooniks. Seda ei saa pärandada isalt pojale. Instituudi juhataja määrab nõukogu ning see paik ise kuulub Klaavile.”

      „Charlotte’i vanemad seisid samuti enne teda Instituudi eesotsas.”

      „See ongi üks põhjus, mis vana Lightwoodi nii pahuraks muudab,” oli

      Will vastanud. „Instituudid ei lähe tavaliselt vanematelt lastele üle, aga konsul ei oleks andnud juhatajakohta Charlotte’ile, kui poleks arvanud, et ta sobib sellesse ametisse. Pealegi on sel puhul tegu ainult ühe põlvkonnaga. Seevastu siin, nagu näed…” Poiss tegi käega viipe, mis pidi hõlmama nii portreesid kui veidrat üksildast Aloysius Starkweatherit. „Pole ime, et vana arvab endal olevat õiguse meid siit omatahtsi välja visata.”

      „Püsti sõge, oleks selle kohta öelnud minu tädi. Kas läheme nüüd õhtust sööma?”

      Will oli pakkunud talle oma käsivart. Erakordsest galantsusest rabatud, võttis Tessa selle vastu, julgemata seejuures poisile pilkugi heita. Will oli end samuti õhtusöögiks pidulikult riietanud ning Tessa kartis pikemalt vaatama jäädes kaotada kaine mõistuse, mida arvas endal õhtusöögil vaja minevat.

      Kui nad kohale jõudsid, oli Jem juba oodanud neid söögitoas ning Tessa seadis end tema kõrvale istuma, et oodata peremeest. Talle oli koht kaetud; isegi hautis tõsteti talle taldrikule ja klaasi valati tumepunast veini, aga Aloysiusest polnud märkigi. Lõpuks oli Will õlgu kehitanud ja sööma hakanud, ehkki tema näost võis näha, et ta seda otsust kohe kahetses.

      „Mis see on?” küsis ta nüüd, olles tõstnud kahvli otsa torgatud õnnetu köögivilja silmade kõrgusele. „See… see… asjandus?”

      „Äkki moorputk,” pakkus Jem.

      „Moorputk, mis on kasvanud saatana enda aias,” lausus Will. Ta vaatas ringi. „Oleks siin vähemalt koergi, et saaksin selle temale sisse sööta.”

      „Nad ei pea siin vist ühtki looma,” tähendas Jem, kes armastas kõiki loomi – isegi äkilise loomu poolest kurikuulsat Churchi.

      „Ilmselt on nad kõik moorputkega ära mürgitatud,” oletas Will.

      „Taevas hoidku,” lausus Tessa kurvalt ja pani kahvli käest. „Ja mul oli ometi kõht nii tühi.”

      „Siis on meie ainuke lootus kuklitel,” ütles Will ja osutas kaetud korvikesele. „Aga hoiatan teid: need on arvatavasti kivikõvad ja kõlbavad lutikate tapmiseks – juhul kui nood peaksid teid öösel kimbutama.”

      Tessa tegi vastikust väljendava grimassi ja võttis sõõmu veini. See oli hapu nagu äädikas.

      Will asetas kahvli lauale ja hakkas rõõmsameelselt deklameerima, otsekui loeks värsse Edward Leari limerikiraamatust.

      „Kord oli üks neiu New Yorgist,

      kes kõhtu ei saanud täis Yorgis.

      Leib seal kõva kui koks,

      moorputk paistis kui…”

      „Sa ei tohi riimida „Yorgist” ja „Yorgis”,” katkestas Tessa teda. „See on sohk.”

      „Tuleb tunnistada, et Tessal on õigus,” sekkus Jem, näpitsedes oma saledate sõrmedega veiniklaasi jalga. „Selle asemel võinuks juttu teha hoopis veinikarahvini korgist…”

      „Tere õhtust.” Ukseavasse oli ühtäkki ilmunud Aloysius Starkweatheri suur tume kogu; Tessa arutles piinlikkust tundes, kui kaua ta seal juba seisnud võis olla. „Härra Herondale, härra Carstairs, preili… ee…”

      „Gray,” ütles Tessa. „Theresa Gray.”

      „Muidugi.” Vaevumata vabandust paluma, võttis Starkweather raskelt laua otsas istet. Tal oli kaasas raske lame kast, milletaolises pankurid enamasti pabereid hoidsid, ning ta asetas selle oma taldriku kõrvale. Tessa luges kaanelt aastaarvu 1825 ja mis veel tähtsam, märkas kastil kolme komplekti initsiaale, JTS, AES, AHM, ning tundis, kuidas temast käib läbi äkiline erutusesäde.

      „Teie noor preili on kahtlemata rõõmus, kuuldes, et tuhnisin tema nõudmisele järele andes arhiivis terve päeva ja pool ööd veel takkapihta,” alustas Starkweather pahural toonil. Läks natuke aega, enne kui Tessa mõistis, et sedapuhku tähendas „noor preili” Charlotte’i. „Tal veab, et mu isa ei visanud eales midagi minema. Kohe kui neid pabereid nägin, tuli see juhtum mulle meelde.” Vanamees koputas endale oimukohale. „Olen kaheksakümne üheksa aastane, aga mälu on mul suurepärane. Öelge seda vanale Waylandile, kui ta hakkab jälle minu väljavahetamisest rääkima.”

      „Teeme seda rõõmuga,” lausus Jem, silmis ulakas säde.

      Starkweather rüüpas klaasist mehise sõõmu ja vedas näo viltu. „Ingli nimel, on see alles vastik lake.” Pannud pokaali lauale, hakkas ta kastist pabereid välja võtma. „Mis meil siin siis on? Kahe sortsi, abielupaar John ja Anne Shade’i nimel esitatud reparatsiooniavaldus.

      Siin peitub üks väike konks,” jätkas vana mees. „Taotluse andis sisse nende poeg, kahekümne kahe aastane Axel Hollingworth Mortmain. Et sortsid on teadupoolest viljatud…”

      Will muutis toolil istudes asendit, nagu oleks tal ebamugav, ja hoidus Tessa poole vaatamast.

      „See poeg oli lapsendatud,” lausus Jem.

      „Niisugust asja poleks tohtinud lubada,” ütles Starkweather ja võttis uue sõõmu veini, mille ta oli kuulutanud vastikuks. Tema põsed olid hakanud punetama. „See on sama mis anda inimlaps huntide kasvatada. Enne Ühismeele lepet…”

      „Kas seal on juhtumisi mainitud tema asukohta,” sekkus Jem leebelt, püüdes juhtida jutu tagasi õigetele rööbastele. „Meil on väga vähe aega…”

      „Väga hea, väga hea,” nähvas Starkweather. „Teie kalli Mortmaini kohta leidub siin üsna vähe informatsiooni. Rohkem räägitakse tema vanematest. Öeldakse, et neile langes kahtlus, kui avastati, et meessorts John Shade’i valduses on „Valge raamat”. See väga võimsaid loitse sisaldav teos kadus 1752. aastal salapärastel asjaoludel Londoni Instituudist. „Valges raamatus” on ennekõike sidumis- ja vabastamisloitsud, mille abil saab siduda hinge kehaga või vabastada kehast – kuidas just vaja peaks olema. Ilmnes, et kõnealune sorts püüdis СКАЧАТЬ