Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat - Cassandra Clare страница 19

Название: Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat

Автор: Cassandra Clare

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Ужасы и Мистика

Серия:

isbn: 9789985330357

isbn:

СКАЧАТЬ seal midagi rabavat – lauged künkanõlvad ja oruveerud – ei ühtki korralikku mäge nagu meil Walesis.”

      „Kas sa igatsed Walesi järele?” küsis Tessa. Tüdruk poleks osanud vastata, miks ta seda tegi – ta ju teadis, et tema minevikus sorimine mõjub Willile sama ärritavalt kui härjale punane rätt, aga see lipsas tal lausa iseenesest üle huulte.

      Will kehitas kergelt õlgu. „Mida seal nii väga taga igatseda on? Lambad ja laul,” vastas ta. „Ja naljakas kõnepruuk. Fe hoffwn i fod mor feddw, fyddai ddim yn cofio fy enw.”

      „Mida see tähendab?”

      „See tähendab „Tahaksin ennast nii täis juua, et ei mäletaks enam omaenda nimegi.” Väga kasulik teada.”

      „See ei kõla just eriti patriootlikult,” tähendas Tessa. „Kas ei maininud sa just äsja sealseid mägesid?”

      „Patriootlik?” Willi näost võis välja lugeda endaga rahulolu. „Ma ütlen sulle, mis on patriootlik. Oma sünnipaiga auks lasksin tätoveerida Walesi draakoni endale…”

      „Sa oled veetlevas tujus, eks William?” sekkus Jem. Ehkki tema häälest ei kostnud teravust, oli Tessa poisse nüüd juba piisavalt kaua jälginud, teadmaks, et kui nood kõnetavad teineteist tavapäraste lühendatud vormide asemel täisnimega, on sel mingi eriline mõte. „Ära unusta, et Starkweather ei salli Charlotte’i; kui kavatsed sellises meeleolus…”

      „Luban pugeda nahast välja, et vanamehele meeltmööda olla,” vastas Will, ajades end sirgu ja kohendades lömmiläinud kübarat. „Tõotan võluda teda kõigest väest ja jõust, nii et kui olen kord lõpetanud, lamab ta oimetult maas ja püüab meenutada, mis tema nimi on.”

      „Ta on kaheksakümne üheksa aastane,” pomises Jem. „Pole välistatud, et ta ei mäleta seda niikuinii.”

      „Tundub, nagu hoiaksite oma veetlevaid kombeid pärastiseks,” lausus Tessa. „Oleks ju kahju neid meie peale raisata.”

      „Tabasid naelapea pihta,” vastas Will heatujuliselt. „Ja Starkweather ei kanna viha Charlotte’i peale, Jem. Ta vihkab tema isa.”

      „Isade patud,” ütles Jem. „Starkweather ei ole valmis vaatama hea pilguga ühegi Fairchildi ega nendega seotud isikute peale. Charlotte ei lasknud isegi Henryl kaasa tulla…”

      „Põhjus oli selles, et iga kord kui Henry omapäi majast välja lastakse, tuleb arvestada rahvusvahelise skandaaliga,” selgitas Will. „Aga et vastata küsimusele, mille jätsid targu esitamata, siis jah: ma mõistan, kui suurt usaldust Charlotte meie vastu ilmutas, ning kavatsen pidada end korralikult üleval. Keegi – mina veel kõige vähem – ei taha näha toda vilavate silmadega Benedict Lightwoodi ja tema jubedaid poegi Instituudi eesotsas.”

      „Nad ei ole jubedad,” ütles Tessa.

      Will vaatas talle jahmunult silmi pilgutades otsa. „Mida?”

      „Gideon ja Gabriel,” selgitas Tessa. „Nad on õigupoolest päris nägusad – üldsegi mitte jubedad.”

      „Ma pidasin selle all silmas,” lausus Will hauataguse häälega, „nende süsimusta hinge sügavaimaid soppe.”

      Tessa turtsatas. „Ja mis värvi arvad sa olevat omaenda hinge sügavaimad sopid, Will Herondale?”

      „Helelillad,” vastas Will.

      Tessa vaatas abiotsivalt Jemi poole, aga too üksnes naeratas. „Võib-olla peaksime arutama läbi oma strateegia,” ütles ta. „Starkweather vihkab Charlotte’i ning ta teab, et oleme seal tema ülesandel. Niisiis: kuidas õnnestub meil võita tema usaldus?”

      „Tessa võib kasutada naiselikke nippe,” pakkus Will. „Charlotte ju ütles, et vanamees tunneb nõrkust ilusa näolapi vastu.”

      „Millega seletas Charlotte Starkweatherile seda, et mina teiega kaasas olen?” küsis Tessa, mõistes mõningase hilinemisega, et oleks pidanud selle vastu huvi tundma varem.

      „Ega ta seletanudki – teatas lihtsalt meie nimed. Teade oli üsna lakooniline,” ütles Will. „Küllap tuleb meil endil mingi usutav lugu välja mõelda.”

      „Me ei saa öelda, et olen varjukütt; ta saab kohe aru, et see on vale: mul pole ju märke.”

      „Sul pole ka sortsi märki. Ta peab sind maapealseks,” arutles Jem. „Sa võiksid muidugi muunduda, aga…”

      Will silmitses teda mõtlikult. Tessa teadis küll, et see ei tähenda midagi või kui, siis kõige halvemat, aga ikka tajus ta poisi pilku nagu puudutust – otsekui libistanuks Will sõrmega mööda tema kukalt alla. Juba ainuüksi sellest mõttest läbistas teda kerge värin. Ta sundis ennast noormehe pilgule tuimalt vastama. „Ütleme äkki, et ta on hull vanatüdrukust tädi, kes jälgib iga meie sammu ega lase meil üksi kuhugi minna.”

      „Minu või sinu tädi?” küsis Jem.

      „Tõtt-öelda ei sarnane ta meie kummagagi, ega ju? Võib-olla on ta tüdruk, kes on minust hullupööra sisse võetud ja jõlgub mul igal pool sabas?”

      „Minu anne seisneb kujumuutmises, Will, näidelda ma ei oska,” andis Tessa vastu. Jem hakkas selle peale valjusti naerma ja Will põrnitses teda pahuralt.

      „Tessa tegi sulle praegu ära, Will,” ütles Jem. „Seda juhtub mõnikord, eks? Võib-olla peaksin tutvustama Tessat kui oma mõrsjat. Võime vanale hullule Aloysiusele öelda, et tema ülendamise protseduur on juba käimas.”

      „Ülendamine?” Tessale ei meenunud, et ta oleks „Koodeksist” midagi selle kohta lugenud.

      Jem hakkas selgitama. „Kui varjukütt soovib abielluda maapealsega…”

      „Aga kas see pole siis keelatud?” küsis Tessa. Samal hetkel sõitis rong tunnelisse ja nende kupee muutus ühtäkki pilkaspimedaks, aga sellegipoolest oli Tessal tunne, et Will vaatab teda. Üle keha jooksvad judinad rääkisid selget keelt: noormehe pilk on pööratud temale.

      „Üldiselt ongi. Erandi moodustavad need juhud, kui maapealne muudetakse surmakarika abil varjukütiks. Seda ei juhtu just sageli, aga mõnikord siiski. Kui kõnealune varjukütt pöördub Klaavi poole sooviavaldusega, et tema partner ülendataks, peab Klaav seda vähemalt kolm kuud arutama ning maapealne alustab õpinguid, et saada teadmisi varjuküttide kultuurist…”

      Jemi hääl sumbus vedurivilesse, rong jõudis tunnelist välja. Tessa vaatas Willi poole, aga poisi pilk ei olnud üldse temal – see oli suunatud aknale. Ta oli seda endale järelikult üksnes ette kujutanud.

      „Minu arvates ei ole see sugugi halb mõte,” ütles Tessa. „Ma tean juba päris palju, olen „Koodeksi” peaaegu läbi lugenud.”

      „Tundub üsna loogiline, et võtsin su endaga kaasa,” jätkas Jem. „Ülendamise eel tahaksid ju kindlasti peale Londoni Instituudi tutvust teha ka teistega.” Ta pöördus Willi poole. „Mida sina arvad?”

      „Ega see halvem ole kui teised ettepanekud.” Will vaatas ikka veel aknast välja; maastik oli muutunud, see polnud enam nii roheline, vaid endisest kõledam. Külad olid asendunud laiuvate rohekashallide rohumaadega, mida siin-seal liigendasid mustad kaljupaljandid.

      „Kui palju Instituute peale Londoni oma veel on?” küsis Tessa.

СКАЧАТЬ