Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muu saame meie kasutada mõnda niisugust ruuni, mida ühelgi teisel varjukütil pole võimalik endale teha, sest need lähtuvad meie ühendatud jõust.”

      „Aga mis juhtub, kui otsustate ühel hetkel, et ei taha enam teineteise parabatai’d olla?” uuris Tessa uudishimulikult. „Kas seda rituaali on võimalik murda?”

      „Jumal hoidku, naisterahvas,” ütles Will, „kas leidub küsimusi, millele sa vastust saada ei taha?”

      „Mis sellest halba on, kui me talle räägime?” Jem oli põiminud sõrmed kepi käepidemel vaheliti. „Mida rohkem ta teab, seda lihtsam on tal teeselda, et valmistub ülendamiseks.” Ta pöördus Tessa poole. „Rituaali pole üldjuhul võimalik murda, aga mõni erand siiski on. Kui ühest parabatai’st saab maapealne või allilmlane, siis side katkestatakse. Muidugi tehakse seda ka juhul kui üks meist peaks surema. Siis on teine vaba, aga uut parabatai’d valida ta endale enam ei saa. Rohkem kui korra ei tohi selles rituaalis osaleda ükski varjukütt.”

      „See meenutab abielu, eks?” lausus Tessa rahulikult. „Katoliku kirikus. Henry VIII pidi abielukütketest vabanemiseks looma omaenda kiriku.”

      „Kuni surm meid lahutab,” ütles Will, pilk ikka akna tagant möödalibiseval maastikul.

      „Will igatahes ei pea rajama uut religiooni, et minust pääseda,” sõnas Jem. „Tema on üsna varsti vaba.”

      Will heitis sõbrale terava pilgu, aga Tessa oli see, kes suu lahti tegi. „Ära räägi nõnda,” tõreles ta Jemiga. „Sellele peab leiduma ravi. Lootust ei tohi kunagi kaotada.”

      Tessa peaaegu võpatas, nähes Willi pilku: sellest sähvis raevukat sinist tuld. Jem ei paistnud seda märkavatki, vaid vastas talle rahulikult ja vähimagi teeskluseta: „Ma pole kaotanud lootust,” ütles ta. „Minu lootused on lihtsalt sinu omadest erinevad, Tessa Gray.”

      Möödus mitu tundi. Tessa jõudis tukastada. Pea käele toetatud, nägi ta und, millesse segunes rongirataste monotoonne kopsimine. Kui tüdruk viimaks ärkas, siis selle peale, et Jem raputas teda tasakesi õlast. Kostis vedurivile ja rongisaatja hõikas valju häälega välja Yorgi jaama. Kübarate, kottide ja pakikandjate segapuntra keskel astusid nad platvormile. Seal ei olnud kaugeltki nii palju rahvast kui Kings Crossis ning seda kattis märksa imposantsem kaarduv klaasist ja rauast katus, millest paistis läbi mustjashall taevas.

      Platvormid kulgesid mõlemas suunas nii kaugele kui silm ulatus; see, millel seisid Tessa, Jem ja Will, paiknes kõige lähemal jaamahoonele, mille seinal suured kuldse sihverplaadiga raudteekellad näitasid kuuendat tundi. Nad olid nüüd kaugemal põhjas ja taevas oli juba hakanud võtma tumedaid loojanguvärve.

      Vaevalt olid noored jõudnud end ühe kella all sisse seada, kui varjust astus välja mees. Tessa oleks teda nähes peaaegu võpatanud. Võõras kandis rasket keepi, südvestritaolist musta mütsi ja saapaid, mis võinuksid kuuluda vanale meremehele. Tal olid pikk valge habe ja madalal silmade kohal paiknevad valged puhmaskulmud. Mees sirutas käe välja ning asetas Willi õlale. „Nefilim?” küsis ta karedalt; tema häälel oli kohmakas võõrapärane aktsent. „Teie’p need vist oletegi.”

      „Armas taevas,” lausus Will ja haaras teatraalselt südamest. „See peab küll olema muistne meresõitja, kes peatas iga kolmanda. ”4”

      „Mind saatis Aloysius Starkweather. Olete’s need poisid, kellele mind vastu saadeti, või ei ole? Mul põle aega siin öö otsa seista.”

      „Albatross juba ootab või?” uuris Will. „Ära lase end meist eksitada.”

      „Mu hull sõber tahtis sellega öelda,” sekkus Jem, „et me oleme tõepoolest Londoni Instituudi varjukütid. Meid saatis Charlotte Branwell. Ja teie olete…”

      „Gottshall,” vastas mees tõredalt. „Minu pere on seisnud Yorgi Instituudi varjuküttide teenistuses nüüd juba tubli kolm sajandit. Mina näen teie silmamoonduslummused läbi, latsekesed. Kõigil peale selle,” lisas habemik ja tema pilk langes Tessale. „Kui sellel piigal on mingi silmamoondus, siis säänest pole ma enne näind.”

      „Tema on maapealne… ootab ülendamist,” lausus Jem kähku. „Varsti saab temast minu naine.” Ta võttis kaitsvalt Tessa käe ning pööras seda nii, et Gottshall märkaks tema sõrmes sõrmust. „Nõukogu arvas, et talle tuleb kasuks näha peale Londoni Instituudi ka teisi.”

      „Kas härra Starkweather ikka tiab seda?” küsis Gottshall, vaadates neid kübaraserva alt teraselt oma mustade silmadega.

      „Oleneb sellest, mida proua Branwell talle teatas,” vastas Jem.

      „Noh, teile oleks parem, kui ta oleks härrat ette valmistanud,” ütles vana teenija kulme kergitades. „Kui leidub kedagi, kes vihkaks üllatusi rohkem kui Aloysius Starkweather, siis mina pole seda kur… kurivaimu veel näinud. Palun vabandust, preilna.”

      Tessa naeratas ja laskis pea viltu, aga tundis, kuidas tal sees keerama hakkab. Ta vaatas kord Jemi, kord Willi poole, aga mõlema näol püsis rahulik naeratus. Nemad on niisuguste riugastega harjunud, mõtles Tessa, aga mina ju ei ole. Ta oli küll varemgi mänginud rolle, aga siis oli tal ikka olnud ees kellegi teise nägu. Mõte, et ta peab valetama, ilma et saaks pugeda peitu võõra maski taha, tundus talle pelutav. Tüdruk lootis üksnes sellele, et Gottshall liialdab, aga pilk, millega vanamees teda seiras, lubas arvata vastupidist – selles oli mingi iseäralik helk.

      5

      MINEVIKU VARJUD

      Kuid ta lossi pahad vaimud

      süngeis rüüdes asusid,

      hiilgus, au ja õnneaimud

      seega säält kõik taandusid.

      Kuningaist ja kõrget sugu

      kaaslastest

      on vaid jäänud muinaslugu

      nagu kadund aegadest.

EDGAR ALLAN POE, „VAIMUDE LOSS”5

      Kui nad Starkweatheri teenija järel rahva seas endale teed tehes läbi jaamahoone läksid, oli Tessal vaevalt mahti vaadata, mismoodi see välja näeb. Inimesed sagisid edasi-tagasi, talle joosti otsa; õhus hõljus toidulõhna ja kivisöesuitsu. Suure Põhjaraudtee ning Yorgi ja Keskpõhja liinide sildid sulasid tema silme ees kokku. Varsti jõudsid nad välja ning nende pea kohal kõrgus hallinev taevas, millest ähvardas iga hetk hakata vihma sadama. Jaama ühes otsas kõrgus hämara laotuse taustal uhke hotell. Selle sissepääsu ees seisis must tõld, mille uksele oli maalitud Klaavi neli C-d. Gottshall kiirustas nende ees sinnapoole. Pagas paigutatud, ronisid nad sisse; sõiduk jõnksatas paigast, logistas Tanner Row’le ja ühines liiklusvooga.

      Will oli enamiku aega vaikne. Ta trummeldas sõrmedega mustades pükstes põlvedele, sinistes silmades eemalviibiv pilk. Jem, kelle hooleks oli jäänud vestlemine, küünitas end üle Tessa, tõmbas tüdruku pool kardina tõllaakna eest ja näitas talle huviväärsusi – surnuaeda, kuhu olid maetud kooleraepideemia ohvrid, nende ees paistma hakkava linna iidseid halle müüre, mille harja sakmed meenutasid tema sõrmusele graveerituid. Seespool müüre muutusid tänavad kitsamaks. Linn oli Tessa meelest peaaegu samasugune kui London, ainult et väiksem. Isegi karn ja kangapood, millest nad mööda sõitsid, tundusid siin pisemad. Jalakäijad, peamiselt mehed, kes kõndisid, lõug krae varjus ja pea tibutama hakanud vihma eest õlgade vahele tõmmatud, polnud nii moekalt riides, vaid tundusid maainimestena. Tessale meenusid farmerid, СКАЧАТЬ