Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ halli taevast nagu nooled püha Sebastiani keha. Üle kõige kõrgus massiivne lubjakivist torn; ehitise fassaadi niššides seisid skulptuurid – igaühes erinev. „Kas see ongi Instituut? Taevake, see on palju suurejoonelisem kui Londoni oma.”

      Will hakkas naerma. „Mõni kirik ongi lihtsalt kirik, Tess.”

      „See on York Minsteri katedraal,” selgitas Jem, „linna au ja uhkus. Instituut asub mujal, Goodramgate’i tänaval.” Tema sõnad leidsid varsti kinnitust: tõld pööras katedraali juurest Deangate’i kaudu kitsale munakivisillutisega Goodramgate’ile, kus logistas kahe Tudori stiilis hoone vahel oleva väikese raudvärava alt läbi.

      Kui nad teisele poole jõudsid, sai Tessa aru, mis Willile nalja oli teinud. Nende ees seisis müüridest ja muruplatsist ümbritsetuna päris kena kirik, aga seda ei andnud võrreldagi suursuguse York Minsteriga. Gottshall astus tõlla kõrvale, et avada uks ja aidata Tessal väljuda, ning tüdruk nägi vihmamärjas rohus paari hauakivi, mis jätsid mulje, nagu oleks keegi plaaninud rajada siia surnuaia, aga oleks siis kaotanud huvi ja jätnud asja pooleli.

      Taevast, mis oli nüüd peaaegu must, kirjasid siin-seal hõbedaste laikudena tähevalgusest helendavad pilved. Tagapool kuulis Tessa Jemi ja Willi vaikseid tuttavlikke hääli; tema ees seisis kiriku uks valla ning tüdruk nägi sees vilkuvaid küünlaid. Ühtäkki tundis ta end kerge ja kehatuna, nagu oleks ta Tessa-nimelise tüdruku vaim, kes kummitab selles veidras paigas, kaugel kõigest, mis oli kunagi olnud tavapärane – kaugel New Yorgist. Teda läbistas värin ning sugugi mitte ainult külmast.

      Neiu tundis, kuidas kellegi käsi puudutab tema käsivart, ja tema juukseid riivas soe hingeõhk. Tessa teadis pöördumatagi, kes see on. „Kas läheme sisse, mu kihlatu?” ütles Jem talle vaikselt kõrva. Tüdruk tundis poisis pulbitsevat naeru. See vibreeris Jemi luudes ja kandus üle temale. Temagi suutis vaat et naeratada. „Eks astume siis koos lõvikoopasse.”

      Tessa võttis noormehel käe alt kinni ning nad läksid trepist üles. Kõrgeimal astmel heitis ta pilgu tagasi ja nägi Willi nende poole üles vaatamas. Poiss ei pannud nähtavasti tähelegi, et Gottshall koputab talle õlale ja räägib midagi. Tüdruku silmad kohtusid noormehe omadega, aga ta pööras need kiiresti kõrvale. Williga pilku ristata oli raske: parimal juhul ajas see segadusse, halvimal juhul pani pea ringi käima.

      Seestpoolt oli siinne kirik Londoni Instituudiga võrreldes väike ja hämar. Piki seinaääri jooksvad pingid olid sajandites tumedaks tõmbunud ning nende kohal olevad nõiavalguslampe hoidvad rauast alused olid mustad. Kiriku esiosas põlevate küünalde kaskaadi ees seisis vana mees, kes kandis varjuküttide tumedaid lahingurõivaid. Tihedad hallid juuksed ja habe ümbritsesid tema nägu metsiku padrikuna, hallikasmustad silmad olid peaegu mattunud kulmupuhmaste alla ja nahk oli küntud vanadusemärkidest. Tessa teadis, et mees on peaaegu üheksakümnene, aga selg oli tal ikka veel sirge ning kere toekas nagu vana puu tüvi.

      „Sina oled siis noor Herondale, eks?” haugatas ta, kui Will astus lähemale, et ennast tutvustada. „Pooleldi maapealne, pooleldi uelslane ja pärinud mõlemalt kõige sandimad omadused, nagu ma kuulnud olen.”

      Will naeratas viisakalt. „Diolch.”6

      Starkweatheri nägu tõmbus süngeks. „Segavereliste keel,” pomises vanamees ning pööras pilgu Jemile. „James Carstairs,” sõnas ta. „Teine Instituudi jõmpsikas. Õigem oleks näidata teile ust. Mis too tõusikuplika Charlotte Fairchild mõtleb, kui saadab teid mulle kaela, ilma et õieti ette teatakski?” Starkweatheri nagu tema teenri jutustki oli tunda Yorkshire’i aktsenti. Ehkki märksa nõrgem, oli see mõne hääliku puhul siiski aimatav. „Ühelgi selle perekonna liikmel pole eales olnud aimugi headest kommetest. Mul polnud tarvis tema isa ega vaja ma ka…”

      Siis peatus mehe välkuvate silmade pilk Tessal. Tema jutt katkes järsult ja suu vajus lahti, nagu oleks ta saanud kõrvakiilu. Tessa vaatas Jemi poole, aga too paistis olevat Starkweatheri äkilisest vaitjäämisest sama ehmunud kui temagi. Tekkinud vaikuse katkestas Will.

      „Tema on Tessa Gray, söör,” lausus ta, „maapealne tüdruk, aga kihlatud Carstairsiga ja valmistub ülendamiseks.”

      „Maapealne? Kuulsin ma õigesti?” nõudis Starkweather, silmad pärani.

      „Ülenduja,” täpsustas Will oma kõige lepitavama siidise häälega. „Ta on olnud Londoni Instituudile ustav sõber ning me loodame võtta ta õige pea enda ridadesse vastu.”

      „Maapealne,” kordas vanamees ja teda tabas äge köhahoog. „Peab ütlema, et ajad on… Noh, mis seal siis ikka…” Tema pilk libises veel korra üle Tessa näo ning pöördus siis Gottshallile, kes seisis kohvrite keskel, peas kannataja nägu. „Las Cedric ja Andrew aitavad sul külaliste asjad tuppa kanda,” ütles ta. „Ning käsi Ellenil kokale edasi anda, et ta kataks õhtuks laua veel kolmele. Ma vist unustasin talle öelda, et meile tulevad külalised.”

      Viivu jõllitas teener peremehele ammuli sui otsa, ent noogutas siis jahmunult. Tessa ei pannud seda imeks. Ilmselgelt oli Starkweather plaaninud nad minema saata, ent siis viimasel hetkel meelt muutnud. Tüdruk vaatas Jemi poole; too näis olevat sama suures hämmingus. Ainult Will, silmad suured ja sinised nagu kooripoisil, paistis võtvat seda asjade loomuliku käiguna. „Noh hakkame siis liikuma,” lausus Starkweather karedalt, ilma et oleks Tessa poole vaadanud. „Pole mõtet siin passida. Tulge mulle järele ning ma näitan teile toad kätte.”

*

      Ingli nimel,” lausus Will ja vedas kahvliga läbi taldrikul oleva pruuni olluse. „Milleks seda nimetatakse?”

      Tessa pidi tunnistama, et sellele oli raske nime anda. Starkweatheri teenijad, enamasti köökus vanad mehed ning hapu näoga majapidajanna, olid täitnud peremehe käsu ja pannud lauda kolm lisakohta. Õhtueine moodustas tume klompe täis hautis, mida hõbetirinast taldrikutesse tõstev musta kleiti ja valget tanu kandev naine oli nii vana ja küürus, et Tessa suutis hädavaevu suruda endas maha tungi karata püsti ja minna talle appi. Kui eideke oli oma ülesande täitnud, pööras ta selja ja läks jalgu lohistades minema ning Jem, Tessa ja Will jäid söögitoas jahmunult üksteisele üle laua otsa vahtima.

      Koht oli kaetud ka Starkweatherile, aga too polnud lauda tulnud. Tessa pidi tunnistama, et vanamehe asemel oleks temagi hautisest eemale hoidnud. Köögiviljad lödiks keedetud ja liha vintske, nägi see söögitoa ihmjas valguses välja eriti eemaletõukav. Kitsa ruumi hämarust püüdsid hajutada ainult paar nõiavalguslampi, tapeet oli tumepruun; kaminas polnud tuld ning selle kohal rippuv peegel oli must ja tuhmunud. Tessa tundis ennast kohutavalt halvasti Jessamine’ilt laenatud õhtukleidis, mille Sophie oli tema tarvis õmblustest veidi avaramaks lasknud. Kleit oli jäigast sinisest taftist, aga siinses valguses paistis see lillakas nagu värske verevalum.

      Ometi tundus üpris iseäralik, et peremees, kes oli palunud neil endaga koos õhtust süüa, jätab lauda ilmumata. Toidujagajaga üheealine eideke oli ennist juhatanud Tessa temale määratud tuppa – suurde kõledasse, massiivset nikerdatud mööblit täis ruumi. Seegi oli kehvasti valgustatud, nagu hoiaks Starkweather kokku petrooli või lampide pealt, ehkki nõiavalgus, niipalju kui Tessa teadis, ei maksnud midagi. Võib-olla vanamehele lihtsalt meeldis hämarus.

      Tuba oli Tessa meelest külm ja pime, koguni kurjakuulutav. Kaminas vinduv tuli polnud suutnud seda soojendada. Kahele poole kaminat olid uuristatud sakilised välgunooled. Seesama sümbol ehtis valget kannu, milles oleva jaheda veega ta oli pesnud käsi ja nägu ja kuivatanud end kiiruga, püüdes asjatult meenutada seda sümbolit „Koodeksist”. See pidi ju ometi esindama midagi tähtsat. Londoni Instituudis võis igal pool näha Klaavi sümboleid: järvest tõusvat Inglit ning nõukogu, Seadust, Klaavi ja konsulit esindavat nelja üksteisega põimunud C-d.СКАЧАТЬ