Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lulli, julgen arvata,” vastas Will.

      „Kui me treeningud kaheksateistkümneselt lõpetame,” lausus Jem, nagu poleks Will midagi öelnudki, „õhutatakse meid reisima, elama teistes Instituutides, puutuma kokku võõraste paikade varjukütikultuuriga. Mujal leidub alati teistsuguseid võtteid, kohalikke nippe, mida on kasulik teada. Gideon oli ära kõigest mõne kuu. Kui Benedict poja nii kiiresti tagasi kutsus, peab ta arvama, et Instituudi juhataja koht on tal juba käes.” Jemi nägu oli murelik.

      „Aga ta eksib,” lausus Tessa veendunult. Nähes, et murepilved ei lahku poisi näolt, püüdis ta kiiresti leida uut kõneainet. „Kus asub New Yorgi Instituut?”

      „Ega me nende aadresse pähe õpi, Tessa.” Willi hääles oli iseäralik alatoon, sellest aimus midagi ohtlikku. Jem heitis sõbrale uuriva pilgu ja küsis: „Kas kõik on korras?”

      Will võttis kübara peast, asetas selle enda kõrvale pingile ning silmitses neid viivu. Tema pilk ei reetnud ainsatki emotsiooni. Poiss on ilus nagu alati, mõtles Tessa, aga korraga olnuks temas otsekui midagi halli, peaaegu pleekinut. Tavaliselt tundus ta põlevat ereda leegiga, aga nüüd näis tuluke temas hädiselt hingitsevat, otsekui oleks ta pidanud Sisyphose kombel kivimürakat ülesmäge veeretama. „Läksin läinud ööl napsitamisega liiale,” vastas ta viimaks.

      Pole mõtet pingutada, Will. Me mõlemad teame, et valetad – kas sa siis aru ei saa? Tessa oleks selle äärepealt valjusti välja öelnud, aga vaatas Jemi poole ja sai pidama. Pilk, millega Jem sõpra silmitses, oli murelik – väga murelik, ehkki Tessa teadis, et temagi ei usu Willi juttu. „Nojah,” oli ometi kõik, mida noormees lõpuks naljaga pooleks lausus. „Kainuseruuni ju kahjuks ei ole.”

      „Ei ole jah.” Will vastas Jemi pilgule ning oli näha, et tema pinge on veidi järele andnud. „Kui nüüd sinu plaani juurde tagasi pöörduda, James… See on igati hea, kui välja arvata üks pisiasi.” Ta kallutas end ettepoole. „Kui Tessa peab esinema sinu kihlatuna, on tal tarvis sõrmust.”

      „Ma juba mõtlesin sellele,” vastas Jem, üllatades sellega Tessat, kes oli arvanud, et ta oli ülendamisplaani kohapeal välja mõelnud. Noormees torkas käe vestitasku, tõmbas sealt välja hõbesõrmuse ja ulatas peo peal Tessale. See oli mitmes mõttes samasugune kui sõrmus, mida kandis sageli Will, ainult et kui Willi oma kaunistas lendavate lindude muster, siis sellele olid ümberringi hoolikalt graveeritud kindlusetorni sakmed. „See on Carstairside sõrmus,” lausus ta. „Kui oleksid nii lahke…”

      Tessa võttis sõrmuse ja libistas selle vasaku käe nimeta sõrme, kuhu see näis kummalisel kombel suurepäraselt sobivat. Ta tundis, et peaks midagi ütlema, aga mida? Oi kui ilus see on? Tänan sind? Aga see ei olnud ju abieluettepanek ega isegi kingitus. See oli kõigest näitemängu rekvisiit. „Charlotte ei kanna laulatussõrmust,” ütles ta. „Mõtlesin, et varjuküttidel pole see kombeks.”

      „Ei olegi,” ütles Will. „Kihludes on kombeks anda tüdrukule oma perekonna sõrmus, aga laulatustalitusel vahetatakse sõrmuste asemel ruune. Üks tehakse käele, teine südame kohale.”

      „„Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald,”” lausus Jem. „Saalomoni ülemlaul.”

      „„Armukadedus julm nagu surmavald”?” Tessa kergitas kulme. „See ei kõla just eriti… romantiliselt.”

      „„Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid,”” jätkas Will laupa kibrutades. „Mina olen alati arvanud, et naised peavad armukadedust romantiliseks. Mehed, kes võitlevad sinu pärast…”

      „Noh maapealsete laulatustseremoonial pole mingit surmavalda,” lausus Tessa. „Aga Piiblit tsiteerite küll muljetavaldavalt. Paremini kui mu tädi Harriet.”

      „Kas kuulsid, James? Ta võrdles meid praegu oma tädi Harrietiga.”

      Jem jäi nagu alati häirimatult rahulikuks. „Me peame olema hästi kursis kõigi religioossete tekstidega,” selgitas ta. „Need on meile omamoodi käsiraamatud.”

      „Te siis õpite need kõik koolis pähe?” Tessa tõdes, et polnud Instituudis viibimise ajal kordagi näinud Willi ega Jemi õppimas. „Või siis pigem juhendaja käe all.”

      „Jah, aga Charlotte on lasknud meid juhendades ohjad viimasel ajal lõdvaks, nagu sa isegi aru saad,” lausus Will. „Noortel varjuküttidel on kas juhendaja või peab ta minema Idrisesse kooli – senikauaks kui saab kaheksateistkümneseks. Meil kummalgi ei tule seda enam õnneks kaua oodata.”

      „Kumb teist vanem on?”

      „Jem,” ütles Will. „Mina,” vastas Jem täpselt samal ajal. Ühekorraga hakkasid mõlemad ka naerma ning Will lisas: „Aga kõigest kolm kuud.”

      „Ma teadsin, et sa ei saa jätta seda mainimata,” torkas Jem naerdes.

      Tessa pilk liikus ühelt teisele. Võimatu oli ette kujutada poisse, kelle välimus ja meelelaad olnuksid veel erinevamad. Ent ometi… „Kas nii ollaksegi parabatai?” küsis ta. „Lõpetatakse teineteise lauseid ja nii edasi? „Koodeksis” selle kohta just eriti palju kirjutatud ei ole.”

      Will ja Jem vaatasid teineteisele otsa ning siis kehitas Will kergelt õlgu. „Seda on võrdlemisi raske seletada,” ütles ta pisut üleolevalt. „Kui sa ise pole seda kogenud…”

      „Pidasin silmas, et…” Tessa otsis sõnu. „Te ei… kuidas seda nüüd öeldagi… ei loe teineteise mõtteid ja…”

      Jemile oleks nagu midagi kurku läinud ja Willi sädelevad sinised silmad läksid suureks. „Kas me loeme teineteise mõtteid? Hirmus mõeldagi – ei.”

      „Milles selle eesmärk siis üldse on? Te tõotate teineteist valvata ja kaitsta, olgu peale, aga eks seda peaks ju üksteise heaks tegema kõik varjukütid.”

      „See on siiski midagi enamat.” Jem oli läkastamisest üle saanud ja tema hääl kõlas süngelt. „Parabatai idee pärineb ühest vanast loost, mis räägib Joonatanist ja Taavetist. „Ja… siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge … Ja Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge.” Nad olid kaks sõdalast, kelle hingede vahel taevas oli sõlminud liidu. Jonathan Varjukütt võttis sealt üle parabatai idee ja laskis selle tseremoonia Seadusesse kirja panna.”

      „Aga see ei pea siduma ainult kahte meest. Parabatai’d võivad olla ka mees ja naine või kaks naist.”

      „Muidugi,” noogutas Jem. „Sul on kõigest kaheksateist aastat aega, et leida ja valida endale parabatai. Vanematele riruaali enam ei korraldata. Ja asi ei piirdu üksnes sellega, et lubatakse teineteist kaitsta. Tuleb astuda nõukogu ette ning tõotada, et ollakse valmis andma parabatai eest oma elu – minna kõikjale, kuhu läheb tema, lasta end matta samasse mulda. Kui Willi poole saadetaks lendu nool, oleksin vandega kohustatud astuma sellele ette.”

      „Väga mugavasti korraldatud,” möönis Will.

      „Ja muidugi on tema tõotanud teha sedasama minu heaks,” jätkas Jem. „Ükskõik mida ta ka ei räägiks, Will ei murra tõotust ega riku Seadust.” Ta silmitses ainiti Willi, kes vaatas aknast välja, huulil põgus naeratus.

      „Helde taevas,” lausus Tessa. „See kõlab küll väga liigutavalt, aga ma ei saa aru, mis sellest lõppkokkuvõttes kasu on.”

СКАЧАТЬ