Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Siis haarati tal ümbert kinni ning ta kuulis Jemi häält. „Mu kihlatu… pole kunagi varem sõjasaaki näinud… ei talu verd… väga õrnatundeline…”

      Tessa oleks tahtnud end Jemi käte vahelt lahti kiskuda, tormata vanamehele kallale ja lüüa teda, aga teadis, et ajaks seda tehes kogu plaani nurja. Ta pigistas silmad kinni, surus näo Jemi rinnale ja hingas sisse tema lõhna – seepi ja sandlipuud. Siis tulid teised käed ja tõmbasid ta Jemist eemale. Tessa kuulis, kuidas Starkweather käskis teenijannadel viia ta ülakorrusele ja aidata voodisse. Tüdruk avas silmad ja nägi Jemi pilku. Noormees vaatas talle murelikult järele, kuni trofeeruumi uks nende vahel sulgus.

      Tol õhtul ei jäänud Tessa kaua magama ning viimaks uinunud, nägi painavat und. Unenäos lebas ta aheldatuna Tumedate Õdede majas messingvoodis…

      Akendest immitses sisse ihmjat valgust, mis meenutas lahjat halli suppi. Uks läks lahti ja sisse tuli proua Dark saadetuna õest. Tollel polnud pead, kleidikaelusest turritas välja ainult sakiline selgroo-ots.

      „Siin see meie imekaunis printsess ongi,” lausus proua Dark käsi plaksutades. „Sa mõtle ainult, mida me kõigi tema kehaosade eest saame. Need väikesed valged käed toovad mõlemad sisse sada ja silmapaar tuhat. Summa võiks olla koguni suurem, kui silmad oleksid sinised, aga sinna pole midagi parata.”

      Naine puhkes kõkutades naerma ja voodi hakkas pöörlema. Tessa karjus ja viskles pimeduses. Siis ilmusid tema kohale näod. Teiste seas nägi Tessa Mortmaini, kes irvitas, nagu teeks vaatepilt talle nalja. „Öeldakse, et hea naine on rohkem väärt kui rubiinid,” ütles ta. „Ja mis on siis väärt üks sorts?”

      „Pange ta puuri ja hakake maapealsetele raha eest näitama,” ütles Nate ning ühtäkki ilmusidki Tessa ümber trellid ja vend vaatas teda naerdes väljastpoolt puuri, ilusal näol põlgusgrimass. Henrygi oli seal ja raputas pead. „Ma võtsin tüdruku üksipulgi lahti,” lausus ta, „aga ei saa kõigest hoolimata aru, kuidas on võimalik, et tema süda ikka veel töötab. Ta on üks suur mõistatus, eks?”Henry ajas sõrmed sirgu ning tema peopesal nägi Tessa midagi punast ja lihavat, mis tuksles ja tõmbles nagu kuivale jäänud kala. „Vaadake ise, see koosneb kahest täiesti võrdsest osast, mis…”

      „Tess.” Tüdruku teadvusesse jõudis kellegi tungiv hääl. „Tess, sa näed halba und. Ärka. Ärka üles.” Tundes end õlgadest raputatavat, lõi Tessa silmad lahti ja ahmis õhku. Ta oli Yorgi Instituudis oma inetus toas, mida täitis hädine hallikas valgus. Tekk oli tema ümber puntras ja higine, öösärk liibus vastu ihu. Tessa nahk tulitas. Tema silme ees seisid ikka veel Tumedad Õed; ta nägi Nate’i, kes tema üle irvitas, ja Henryt, kes lõikas tema südant pooleks.

      „Kas see oli unenägu?” küsis Tessa. „See tundus nii tõeline, just nagu päris…”

      Tema hääl katkes.

      „Will,” sosistas ta. Noormees kandis samu rõivaid, millega oli tulnud õhtusöögile, aga nüüd olid need kortsus ja tema mustad juuksed olid turris, nagu oleks ta heitnud lahti riietumata voodisse. Poisi käed olid ikka veel tema õlgadel ning Tessa tundis läbi öösärgi oma külmal nahal nende kuumust.

      „Mida sa unes nägid?” küsis Will. Tema hääl oli rahulik ja argine, otsekui oleks see täiesti loomulik, et Tessa leiab ärgates tema oma voodiserval istumas.

      Tüdruk võbistas sellele mõeldes õlgu. „Nägin, et mind tükeldati… ning mu ihuliikmed pandi väljanäitusele… et varjukütid saaksid vaadata ja naerda.”

      „Tess.” Noormees puudutas õrnalt tema juukseid ja lükkas sassis kiharad tüdruku näolt. Tessa tundis, kuidas teda tõmbab poisi poole nagu rauapuru magneti poole. Tema käed lausa pakitsesid soovist võtta Willil kaela ümbert kinni; pea tahtis puhata noormehe õlaõnaruses. „Susi söögu seda pagana Starkweatherit – oli tal tarvis sulle kõiki neid jubedusi näidata; kinnitan sulle, et tänapäeval midagi niisugust enam ei tehta. Ühismeele leppega keelustati sõjasaagi võtmine. See oli kõigest uni.”

      Aga ei, mõtles Tessa. See siin on uni. Tema silmad olid hämarusega harjunud; toas valitsevas hallis valguses särasid Willi sinised silmad lausa ebamaiselt nagu kassil. Tüdruk ahmis värisedes õhku ja tema kopsudesse tungis poisi lõhn – Will ja sool ja rong ja suits ja vihm. Oli Will käinud ka Yorgi tänavatel uitamas, nagu tal oli kombeks teha Londonis, mõtles ta. „Kus sa käisid?” sosistas Tessa. „Sinust hoovab öö lõhnu.”

      „Väljas ula peal. Nagu tavaliselt.” Noormees puudutas tema põske soojade karedate sõrmedega. „Kas suudad nüüd uinuda? Me peame hommikul vara ärkama. Starkweather laenab meile oma tõlla, et saaksime minna uurima Ravenscari mõisat. Sina võid muidugi siia jääda. Sa ei pea meiega kaasa tulema.”

      Tessa võbistas õlgu. „Jääda teieta siia? Sellesse suurde süngesse majja? Ainult mitte seda.”

      „Tess.” Noormehe hääl oli väga leebe. „Pidi see alles unenägu olema, mis sind nõnda hirmutas. Tavaliselt sa nii kartlik ei ole.”

      „See oli jube. Minu unenäos oli isegi Henry. Ta võttis mu südame koost lahti, nagu oleks see kellamehhanism.”

      „Noh, siis on selge, et karta pole midagi,” ütles Will. „See oli puhas fantaasia. Kui Henry üldse kellelegi ohtlik on, siis ainult iseendale.” Nähes, et tüdruk ei naerata, lisas ta ägedalt: „Ma ei lase kellelgi puudutada isegi sinu juuksekarva. Sa ju tead seda, Tess, eks?”

      Nende pilgud kohtusid ja haakusid teineteisesse. Tüdruk mõtles, mis laine see on, mis temast Willi läheduses üle voogab ning teda nii võimsalt ja vastupandamatult poisi poole kisub. See oli rabanud ta jalust nii Instituudi pööningul kui katusel. Otsekui samast lainest kaasa kistuna kummardus noormees nüüd tema poole. Kergitada pea Willile vastu, avada talle huuled tundus sama loomulik kui hingata. Tessa tajus huultel poisi hingeõhku, tundis tohutut kergendust, nagu oleks temalt langenud suur koorem. Will tõstis käed ja võttis tema näo pihkude vahele. Tessa silmad vajusid kinni ja siis korraga kuulis ta oma peas poisi häält.

      Varjukütil, kes mehkeldab sortsiga, pole mingit tulevikku.

      Tüdruk pööras kiiresti pea kõrvale ja noormehe huuled riivasid tema põske. Will tõmbus tagasi ja Tessa nägi tema üllatusest suur silmi, millest paistis valu. „Ei,” vastas Tessa. „Ma ei tea seda, Will.” Kui tüdruk jätkas, oli tema hääl väga vaikne. „Sa tegid täiesti selgeks, mida sul mulle on pakkuda,” ütles ta. „Pead mind mängukanniks, kelle ülesanne on sind lõbustada. Sa poleks tohtinud siia tulla, see ei ole sünnis.”

      Willi käed langesid rüppe. „Sa hüüdsid appi.”

      „Mitte sind.”

      Poiss jäi vait, oli kuulda, kuidas ta kähinal hingab.

      „Kas kahetsed seda, mida mulle tol õhtul katusel ütlesid, Will? Mäletad, pärast Thomase ja Agatha matuseid?” See oli esimene kord, kui kumbki neist seda juhtumit meenutas. „Kas võid öelda, et ei mõelnud seda tõsiselt?”

      Will langetas pea; juuksed langesid ettepoole ning varjasid kardinana tema näo. Tessa pigistas sõrmed kõvasti rusikasse, võideldes sooviga sirutada käed välja ning lükata need noormehe silmilt kõrvale. „Ei,” vastas Will väga vaikselt. „Ingel andku mulle andeks, ei – ma ei saa seda öelda.”

      Tessa põrkas tagasi, tõmbas põlved lõua alla ja pööras pea kõrvale. „Palun mine ära, Will.”

      „Tessa…”

      „Palun.”

СКАЧАТЬ