Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on ikka peavalu,” vastas Tessa ja astus Gabrieli järel treeninguruumi. „Me ei tea, kui kauaks ta eemale jääb.”

      „Küllap senikauaks, kui oleme treeningutega lõpule jõudnud,” lausus Gideon nii kuivalt, et Tessa üllatus, kui Sophie selle peale naerma hakkas. Tüdruk kogus ennast küll kohe, aga Gideon jõudis enne seda heita talle uudishimuliku, peaaegu hindava pilgu, nagu poleks ta harjunud, et tema naljade üle naerdakse.

      Ohates sirutas Gabriel käe ja võttis seinalt hoidikutest kaks pikka keppi, millest ühe ulatas Tessale. „Täna,” lausus ta „harjutame pareerimist ja blokkimist…”

      Nagu tavaliselt, lebas Tessa pikka aega ärkvel, enne kui uni viimaks tema üle võimust võttis. Unenäod olid viimasel ajal olnud rahutud ning enamasti ilmutas nendes end Mortmain; hallid silmad külmad ja hääl veel jäisem, andis ta Tessale vaospeetult teada, et tüdruk on tema looming. Mingit Tessa Grayd pole olemas.

      Tessa oli seisnud silm silma vastas mehega, keda varjukütid taga ajasid, ent ei teadnud ikka veel, mida too temast õieti tahab. Väidetavalt temaga abielluda. Aga miks? Saada enda käsutusse tema võime, aga mis eesmärgil? Meenutades sisalikupilku, millega mees teda oli silmitsenud, tundis ta vastikusvärinat; veel jälgim oli mõelda, et sel mehel võis olla mingit pistmist tema sünniga. Tessa ei uskunud, et keegi – isegi Jem, nii imeliselt mõistev kui noormees ka poleks olnud – suudaks hoomata tema põletavat iha saada teada, kes ta on, või kartust, et ta võib olla mingi koletis. See hirm sundis teda keset ööd ärkama – õhku ahmima, end küünistama, nagu võiks ta kiskuda endalt naha ja tuua nähtavale kurjuseolendi, kes peitub selle all.

      Sel hetkel kuulis ta ukse taga sahinat, nõrka kriipimist, nagu riivaks miski seda. Veidi oodanud, tõusis Tessa voodist ja läks paljajalu üle põranda.

      Paotanud ust, vaatas ta koridoris ringi. See oli tühi, üksnes eemalt Jemi toast kandus temani viiulihelisid. Tessa jalge ees lebas väike roheline raamat. Tüdruk tõstis selle maast ja tema pilk jäi pidama köiteseljale pressitud kuldsel kirjal: „„Vathek”, William Beckford”.

      Tessa pani ukse enda järel vaikselt kinni, kõndis, köide käes, voodi juurde, võttis istet ja asus seda uurima. Raamatu pidi olema ukse taha jätnud Will – keegi teine ei võinud see mõistagi olla. Aga miks? Mispärast oli noormees tema vastu pimedas korraga ootamatult lahke ja rääkis kirjandusest, kui muul ajal ilmutas täielikku külmust?

      Tessa lõi köite tiitellehelt lahti. Sealt leidis ta Willi kritseldatud kirjakese. Õigupoolest ei olnudki see tühipaljas kritseldus. See oli luuletus.

      Tessa Grayle, meenutamaks õhtut, kui talle toodi lugeda„Vathek”.

      Kaliif Vathek ja tema hord,

      on võrratud. Sa loe või kord,

      siis näed, et võid mind uskuda.

      Kui ei, siis mälust kustuta

      see lepitusekatse sa.

Will

      Tessa puhkes naerma, kuid kattis otsekohe suu käega. Pagana Will: ikka suutis see poiss panna ta naerma – isegi kui ta seda ei soovinud; isegi kui ta teadis, et oma südant talle kas või pisutki paotada on sama mis võtta hukutavat mürki. Tüdruk heitis „Vatheki” ja Willi sihilikult koleda värsi öökapile, viskus voodile ja peitis näo patja. Ta kuulis ikka veel Jemi viiulipala. Ukse alt sisse immitsevad helid olid täis magusat kurbust. Kogu vaimujõudu kokku võttes tõrjus ta Willi mõtetest välja ning tõesti: kui ta lõpuks magama jäi ja und nägi, ei ilmutanud poiss ennast – ime küll – kordagi.

      Järgmisel päeval sadas vihma ning kui nad neljakesi – tema, Jem, Will ja nende kohvreid kandev Cyril – tõllast välja astusid ja Kings Crossi jaama poole tõttasid, tundis Tessa vihmavarjust hoolimata, kuidas Jessamine’ilt laenatud ilus kübar hakkab talle kõrvade peale vajuma nagu vettinud ja sorgus tiibadega lind. Läbi halli vihmavalingu eristas tüdruk üksnes suurt imposantset hoonet, mille fassaadil kerkis taeva poole kellatorn. Torni tippu ehtiv tuulelipp näitas, et tuul puhub otse põhjast. See oli vinge ja piitsutas talle näkku külmi piisku.

      Jaamahoones valitses kaos; inimesed sebisid edasi-tagasi, ajalehepoisid pakkusid hõikudes oma kaupa, rinnale kinnitatud tahvleid kandvad mehed reklaamisid kõike, alustades juuksevedelikust ja lõpetades seebiga. Vöötatud ruudulist jakki kandev poisike tormas siia-sinna, püüdes plehku pista ema eest, kes jooksis talle järele. Lausunud midagi Jemile, kadus Will kohe rahva sekka.

      „Läks minema ja jättis meid siia, jah?” ütles Tessa, maadeldes vihmavarjuga, mis ei tahtnud sulguda.

      „Luba ma panen selle kinni.” Jem sirutas kiiresti käe, vajutas mehhanismile ja vihmavari sulgus resoluutse klõpsatusega. Niiskeid juukseid silmilt lükates naeratas Tessa noormehele. Samal hetkel ilmus nähtavale Will, kaasas pahura moega pakikandja, kes vabastas Cyrili kohvritest ja nähvas, et nad kiirustaksid, sest rong ei hakka nende järele ootama.

      Will juhtis pilgu pikkamööda ja mõistaandvalt Jemi kepile ja siis pakikandjale tagasi. Tema sinised silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. „Meie järele hakkab,” ütles ta, näol hirmuäratavalt jäine naeratus.

      Pakikandja näis olevat jahmunud. „Jah, söör,” lausus ta märksa leplikuma tooniga ning hakkas minema ees, juhatades neid platvormile, kust rong pidi väljuma. Inimesed – neid oli nii palju! – tulid ja läksid. Rahvasummast läbi trügides klammerdus Tessa ühe käega Jemi külge, teisega hoidis kinni Jessamine’i kübarat. Jaamahoone teises otsas, kus rööpad suundusid katuse alt välja, nägi ta vihmahalli taevast, mille muutsid veel hallimaks nõgi ja suits.

      Jem aitas tal ronida üles nende kupeesse. Kohvritega oli veel hulk õiendamist, aga siis andis Will pakikandjale jootraha, kostis hõikeid ja kõlas vile – väljumisaeg oli käes. Vaevalt oli uks nende järel sulgunud, kui rong nõksataski paigalt. Aknast tormasid mööda valged aurupilved, rattad kopsisid rõõmsalt.

      „Kas võtsid teele lugemist kaasa?” küsis Will, kes oli seadnud end sisse Tessa vastas; Jem istus tüdruku kõrval, tema kepp toetus sealsamas vastu seina.

      Tessa mõtles Willi toodud „Vathekile”, milles oli poisi kirjutatud luuletus. Ta oli jätnud selle kiusatuse vältimiseks Instituuti – umbes nii, nagu jäetakse maha isuäratavad kommid, kui ei taheta kaalus juurde võtta. „Ei,” vastas ta. „Mulle pole sattunud viimasel ajal kätte niisugust raamatut, mida kangesti lugeda tahaksin.”

      Will surus lõuapärad kokku ega lausunud sõnagi.

      „Kas teile ei tundu, et reisi alguses on alati midagi iseäralikult erutavat?” küsis Tessa, surudes nina vastu vaguniakent, ehkki sealt ei paistnud suurt midagi peale suitsu ja tahma ning ladistava vihma; London oli uppunud halli hämarusse.

      „Ei,” vastas Will, laskis end seljakile ja tõmbas kübara silmile.

      Tessa, nägu ikka vastu klaasi, vaatas, kuidas hämune London aegamööda selja taha jäi ja koos sellega lakkas ka vihm. Varsti libisesid akna tagant mööda rohelised aasad, mida kirjasid valged lambad. Aeg-ajalt võis kauguses näha vilksatamas külakiriku torni. Taevas polnud enam hall, vaid läbi rõskuse ja udu hakkas aimuma sinist, millest libisesid üle väikesed mustad pilved. Tessa vaatas seda kõike lummatult.

      „Kas sa pole kunagi varem maal viibinud?” küsis Jem ning erinevalt Willist näis ta tundvat siirast huvi.

      Tessa raputas pead. „Minu mäletamist mööda ei käinud me New Yorgist kusagil, kui välja arvata Coney Island ja seda ei saa just maakohaks nimetada. Küllap sõitsime Tumedate Õdedega teel Southamptonist Londonisse läbi nii mõnestki külast, aga õues oli pime ja pealegi hoidsid nad kardinad СКАЧАТЬ