Название: Naljakas tüdruk
Автор: Nick Hornby
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985334973
isbn:
„Ma tahan prooviesinemistele minna.”
„Ma siin üritan sulle selgeks teha, et sa ei pea prooviesinemistele minema. Sa võiksid hakata modelliks, ja siis saad sa igasse filmi, kuhu aga tahad.”
Kui palju kordi oli Brian sedasama kõnekest pidanud? Tühja nad teda kuulasid.
„Igasse filmi, kuhu aga tahan, peaasi, et ma suud lahti ei teeks.”
„Ma ei kavatse sind igavesti rahaliselt toetada.”
„Sa arvad, et kui ma suu lahti teen, pead sa mind igavesti rahaliselt toetama?”
„Seda ma ei öelnud.”
„Saada mind prooviesinemistele.”
Brian kehitas õlgu. Mis teha, Barbaraga tuli pikemat teed mööda minna.
Järgmisel hommikul pidi Barbara Marjorie’le seletama, et ta ei tule koos temaga tööle, sest üks mees, kellega ta oli ööklubis tuttavaks saanud, maksab talle peale, et ta ei läheks.
„Mis sorti mees?” küsis Marjorie. „Ja on seal veel temasuguseid? Ma tean, et ma olen ainult kingaosakonnas, aga sa võid talle öelda, et ma tõesti teeksin mida tahes.”
„Ta on agent.”
„Kas sa tema luba nägid või mis see üldse on, mis agendina tegutsemiseks olemas olema peab?”
„Ei. Aga ma usun teda.”
„Miks?”
„Sest ma käisin eile tema kontoris. Tal oli sekretär ja kirjutuslaud …”
„See on nii levinud.”
„Mis asi?”
„Hangitakse endale sekretäre ja kirjutuslaudu. Inimeste petmiseks. Huvitav, kas see kirjutuslaud on seal ikka veel alles, kui sa täna sinna tagasi lähed.”
„Tal olid kartoteegikapid.”
„Küll sa võid ikka naiivne olla, Barbara.”
„Aga mida ta minult siis välja petab?”
„Ma ei pea seda puust ja punaseks tegema.”
„Sa arvad, et inimesed hangivad endale sekretäre ja kirjutuslaudu ja kartoteegikappe, et nad saaksid tüdrukuid võrgutada? Tundub hirmus vaevarikas.”
Marjorie ei lasknud end kõigutada, aga Barbara pidi ilmselgelt ise järeldustele jõudma.
„Kas ta on sulle raha andnud?”
„Veel mitte. Aga ta lubas.”
„Oled sa selle raha väljateenimiseks midagi teinud?”
„Ei!”
„Oh sa armas aeg.”
„Aga see on ju hea, või kuidas?”
„Ma hästi ei usu. Jumal teab, mida ta sinult ootab, kui ta sulle juba raha andnud on.”
Barbara oleks end narrilt tundnud, kui Brian poleks teda kohemaid prooviesinemistele saatnud. Telefoni tal polnud, nii et ta alustas päeva hunniku kolmepennistega ja käiguga nurgapealsesse telefoniputkasse; kui Brianil talle midagi pakkuda polnud, andis ta sekretärile korralduse seda kohemaid öelda, nii et teist münti Barbara pilusse ei pannudki.
Esimene prooviesinemine oli farsile „Ringiratast mööda aeda”. See rääkis … Ah, rääkis millest rääkis. See rääkis noortest aluspesus naistest ja iharatest abielumeestest, kes, püksid rebadel, vahele jäävad, ja nende jubedatest mornidest kaasadest. Tegelikult rääkis tükk sellest, et inimesed ei seksi siis, kui nad seksida tahavad. Barbara oli märganud, et sellest rääkis suur osa briti komöödiatest. Seks ei tulnud mitte hiljem päevavalgele, vaid inimesi takistati alati enne, kui nad selleni üldse jõudnud olid. See masendas teda.
Näidendit lavastati ühes teatriklubis Charing Cross Roadi lähistel. Produtsent rääkis Brianile, et tavalises teatris oleks tsensor selle ära keelanud.
„See on muidugi täielik rumalus. Tsensor ei kergitaks selle peale kulmugi. Aga nad tahavad sulle sellist muljet jätta,” ütles Brian.
„Miks nad tahavad sellist muljet jätta?”
„Ise sa lugesid,” ütles Brian. „Meeleheitlik punnitamine. West Endis ei peaks see kaht etendustki vastu. Aga niiviisi saavad nad müüa mõned piletid tohmanitele, kes arvavad, et neile näidatakse midagi, mis on traditsioonilise näitekunsti jaoks liiga häbematu.”
„See pole üldsegi naljakas.”
„Siin pole nalja mitte kröömikestki,” ütles Brian. „Aga see on komöödia. Ise sa ütlesid mulle, et tahad komöödiat teha.”
Barbara sai aru küll, et see oli mõeldud talle karistuseks. Brian saadab ta kandideerima kamalutäiele hirmsatele tööotsadele, ja lõpuks esineb Barbara, ujumistrikoo seljas, mõnes telemängus ja Brian on rahul.
Ta luges tüki prooviesinemiseelsel õhtul uuesti läbi. See oli veelgi hullem, kui ta oli arvanud, aga ta tahtis seal nii-nii väga mängida, et kartis selle isu kätte minestada.
Barbara tegelaskuju nimi oli Polly, ja Polly oli see, kellega kesksel tegelasel, pirtsu-turtsu kaasaga abielumehel mitte kordagi armatseda ei lastud. Barbara istus väikeses luitunud klubis ühe laua taha ning lavastaja, kollaselaiguliste hõbedaste juustega kuuekümnendates eluaastates mees, luges Barbara stseenides teisi osi. Barbara hakkas oma repliike ette kandma – enda arvates täitsa enesekindlalt ja naksakalt.
„„Siin me seda teha ei saa. Su naine ju magab üleval.””
Aga kohe, selsamal hetkel, kui Barbara oli suu avanud, hakkas lavastaja pead raputama.
„Oled see tõesti sina või katsetad sa midagi?”
Nii peene mehega nagu see siin polnud Barbara varem ühes ruumis viibinud. Isa võtaks juba ainuüksi seda kohtumist asitõendina, et Barbara elu Londonis on vapustav seltskondlik triumf.
Barbara hakkas otsast pihta, ilma et oleks midagi teistmoodi teinud, sest ta ei saanud aru, millest see mees räägib.
„Oledki selline, jah?”
„Milline?”
„Selline.” Lavastaja nookas tema suu poole. „Aktsendiga.”
„See pole aktsent. Ma räägingi niimoodi.”
„Teatris tähendab see aktsenti.”
Lavastaja ohkas ja hõõrus silmi.
„Ma olen kuuekümne kolme aastane,” ütles ta. „Ma olin nooruse poolest kõigi aegade teine lavastaja, kes eales Bristoli Old Vicis töötanud. See on kõige halvem näidend, mida ma eales lugenud olen. Me kohtume võib-olla mu karjääri kõige madalamas punktis ja miski ei anna lootust, et ees seisaksid paremad ajad. Ükskõiksus antaks mulle ehk andeks, sa kindlasti nõustud minuga. Ja ometi pole mul ükskõik. Ja kui ma sind sellesse СКАЧАТЬ