Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Leht oli täis kuulutusi, mis paistsid olevat salakirjas kirjutatud:

      JÄRGMISE NÄDALA KUTSED

      Shaftesbury – „Meie tubli Crichton”. Kenneth More, Millicent Martin, George Benson, David Kernan, Dilys Watling, Anna Barry, Eunice Black, Glyn Worsnip, Patricia Lambert (Delfont/Lewis/Arnold).

      Keda siis õigupoolest järgmiseks nädalaks kutsuti? Ega ometi Kenneth More’i ja Millicent Martinit ja ülejäänuid? Nemad pidid ju ise teadma, et hakkavad kohe West Endi näidendis mängima. Kas kutsuti Barbarat ennast või temasuguseid tüdrukuid? Ja kui need salapärased kutsed võisid tõepoolest temasse või mõnesse temasugusesse puutuda, kust pidi Barbara teadma, kuidas neile reageerida? Kuupäeva ega kellaaega ega töökirjeldust ju polnud. Paljud etendused paistsid vajavat subretti, kuid Barbara ei teadnud, mis see subrett on, ja sõnaraamatut tal polnud ja lähima raamatukogu asukohta ei teadnud ta ka. Aga kui selle jaoks ingliskeelset sõna olemas polnud, oli ilmselt targem säärasest tööst eemale hoida, vähemalt seni, kuni Barbara veel tõeliselt meeleheitel polnud.

      Vabad töökohad lehe tagaosas olid sirgjoonelisemad ning Barbaral ei tarvitsenud mitte midagi sõnaraamatust vaadata. Embassy Club Old Bond Streetil otsis nutikaid ja ligitõmbavaid seltsidaame. Nell Gwynne Dean Streetil vajas šõugörle ja/või tantsijaid, kuid kandideerima kutsuti „ainult ilusaid tüdrukuid”. Whisky A Go Go’s Wardour Streetil oli vaja kiisukesi miinimumpikkusega 168 sentimeetrit, kuid Barbara kahtlustas, et pikkus pole mitte ainus tingimus, ja seda, mis need teised olla võiksid, ta teada ei tahtnud.

      Vajadus juurelda, kas ta on piisavalt ilus, et saada kiisukeseks või seltsidaamiks või šõugörliks, tekitas Barbaras vastikust. Ta kartis, et pole sama ilus, kui ta oli Blackpoolis olnud; või pigem, et tema ilu pole siin nii tähelepanuväärne. Ühel päeval luges ta personalirestoranis sõrmedel kokku tüdrukud, kes nägid põrutavad välja: seitse. Seitse kõhna kaunist olendit Barbara lõunavaheajal ainuüksi Derry and Tomsis. Kui palju neid järgmisel lõunavaheajal olla võis? Kui palju Selfridgesi ja Harrodsi ja Army and Navy kosmeetikaletis?

      Kuid Barbara oli üsnagi kindel, et ükski neist tüdrukutest ei taha inimesi naerutada. See oli tema ainus lootus. Millest nad ka ei hoolinud – ja Barbara eriti ei uskunud, et nad üldse millestki väga hoolisid –, inimeste naerutamine see igatahes polnud. Inimeste naerutamine tähendas seda, et ajad silmad kõõrdi ja keele suust välja ja ütled asju, mis võivad kõlada rumalalt või naiivselt, ja ükski neist tüdrukutest punase huulepulga ning põrmustava põlgusega kõigi vanade või inetute vastu poleks seda eluilmaski teinud. Kuid talle see mingit edumaad ei andnud, siin küll mitte, veel mitte. Valmisolekust silmi kõõrdi ajada polnud Barbarale kosmeetika valdkonnas suurt kasu. Ilmselt ei oodanud ka Whisky A Go Go seda oma kiisukestelt.

      Barbara hakkas Derry and Tomsis töötavaid kenakesi tüdrukuid kujutlema kaunite troopiliste kaladena, kes ujuvad akvaariumis aina edasi-tagasi vaikses pettumuses, et neil pole kuhugi minna ja midagi näha, mida nad pole miljon korda varem näinud. Nad kõik ootasid meest. Mehed pidid nad mauhti võrku püüdma ja koju viima ja veelgi väiksemasse akvaariumi panema. Sugugi mitte kõik neist tüdrukutest ei oodanud mehe leidmist, sest mees oli neil juba leitud, aga ega see ootamisele lõppu ei teinud. Mõned neist ootasid, et mees otsuse langetaks, ja mõned neist, õnneseened, ootasid, et mees, kes oli juba otsuse langetanud, piisavalt palju teenima hakkaks.

      Barbara enda arvates meest ei oodanud, aga ta ei teadnud enam, mida ootab. Rongis oli ta endale öelnud, et kaks aastat ei kavatse ta kojuminekule mõeldagi, kuid kahe kuu pärast tundis ta, kuidas kogu ind ja isu temas hääbusid, kuni tema ainsaks sooviks jäi ligipääs telerile pühapäevasel ajal. Vaat mis töö oli Barbaraga teinud – töö ja purgisupp ja Marjorie adenoidid. Lucyks muutumine oli tal täiesti meelest läinud; ta üksnes tahtis Lucyt kuidagiviisi ekraanil näha.

      „Tunned sa kedagi, kellel oleks televiisor?” küsis Barbara ühel õhtul Marjorie’lt.

      „Ma ei tunne üldse kedagi, ja punkt,” ütles Marjorie.

      Oli reede õhtu. Marjorie riputas parajasti gaasikamina kõrval sukki kuivatusrestile. „Aga enamik tüdrukuid elab niimoodi nagu meie.”

      „Mõned neist elavad kindlasti kodus,” ütles Barbara.

      „Jah,” ütles Marjorie. „Sa võid nendega sõbruneda ja nendega kinno minna ja nendega tantsima minna ja ühel päeval kutsuvad nad sind võib-olla pühapäeval koju teed jooma ja sa saad nende telekat vaadata.”

      „Nii et see peab siis kavaler olema.”

      „Sa võid nendega kohtama minna ja nendega tantsima minna ja nendega kinno minna ja nendega ukse peal vigurdada ja …”

      „Selge-selge,” ütles Barbara süngelt. „Hakkab pilt tekkima küll.”

      „Ma ütleksin, et kõige kiirem tee televiisorini on austaja. Neid on raske leida, aga nad on olemas küll.”

      „Sa mõtled rikast abielumeest?”

      „Sa ütlesid, et otsid telerit, mitte igavest armastust. Neil on salakorterid. Või nad saavad endale hotelli lubada. Korralikes hotellides on tubades televiisorid.”

      Nii et selgus, et ka Barbara ootab meest. Muidugi ootab. Mis kärbes teda küll hammustanud oli, et ta oli uskunud, et suudab ilma meheta midagi tehtud saada? Miks ta alati pidas end teistest erinevaks? Polnud mõtet selle üle kaevelda. Või pigem, Barbara võib kaevelda, palju aga tahab, peaasi, et ta üritab samal ajal mõne mehega tutvuda, ja peaasi, et ta oma kaeblemise enda teada hoiaks. Kes see mees ka poleks, ilmselt ei tahaks ta õhtu otsa kuulata, kuidas Barbara maailma ebaõiglusest jahvatab. Tundus, et see ei saa sedavärki tüüp olla. Barbara pidi midagi muutma, ükskõik mida. Ta pidi tutvuma kellegagi, kes pole bussikonduktor või müüjatar. Võimalusi pidi kusagil leiduma. Aga kosmeetikaosakonnas neid polnud ning vaevalt neid ka Nell Gwynne’is oli.

      „Kust sa seda kõike tead?” küsis ta Marjorie’lt, kes ei jätnud sellise tüdruku muljet, kel oleks rida austajaid.

      „Mul oli vanasti mantlite ja kasukate osakonnas üks sõber,” ütles Marjorie. „Mõnel sealsel tüdrukul oli austaja. Kingaosakonnas ei teki seda muidugi kellelegi.”

      „Miks muidugi?”

      „Sa oled kindlasti märganud.”

      „Mida?”

      „No sellepärast me üldse kingades olemegi. Sest me ei näe seda sorti tüdrukute moodi välja, kes endale austaja leiaksid.”

      Barbara tahtis Marjorie’le öelda, et too lõpetaks rumaluste rääkimise, kuid siis lasi ta mõttes mõned näod silme eest läbi ja taipas vaatluses ilmsiks tulnud tõde. Kõik kena välimusega tüdrukud olid kosmeetikas ja naisterõivastes. Eksisteeris valimisprotsess, mida keegi polnud kunagi maininud.

      „Kas sa paariks päevaks parfümeeriasse ei saa?” küsis Marjorie.

      „Miks parfümeeriasse?”

      „Kosmeetika pole nii hea. Eriti palju mehi ei tule ju huulepulka ja ripsmetušši ostma või mis?”

      Selle koha pealt oli Marjorie’l samuti õigus. Barbara ei suutnud meelde tuletada, millal ta oli viimati meest teenindanud.

      „Aga lõhnaõli ostavad nad kingiks. Ja seda ostes flirdivad nad, nagu jaksavad. Nad tahavad, et sa seda endale randme peale pritsiksid, ja võtavad siis su käe, et saaks nuusutada.”

      Barbara oli seda kodus R. H. O. Hillsis näinud, aga harva, ja mingi tagamõttega СКАЧАТЬ