Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Te ei mäleta mind, jah?”

      „Ei,” ütles Barbara ja tal oli hea meel, et ei mäletanud. Mees polnud ilmselgelt mäletamist väärt. Täitsa nägus oli ta küll ja seljas oli tal pealtnäha väga kallis ülikond, aga ta oli veelgi vanem kui Valentine Laws. Tema juures polnud mitte kui midagi usaldustäratavat.

      „Me tutvusime selle Arthur Askey filmi esilinastusel, kus te mängisite.”

      „Ma pole üheski filmis mänginud.”

      „Oi,” ütles mees. „Vabandust. Te siis polegi Sabrina?”

      „Ei ole ma jah mingi kuradi Sabrina, kurat võtku. See kuradi Sabrina on, kurat võtku, minust palju vanem. Ja jah, ta tuleb jah minuga ühest kandist, ja jah, tal on suur büst. Aga kui ükski teist kunagi mõnd naist ülaltpoolt kaela vaataks, õpiksite te meil vahet tegema.”

      Mees mugistas naerda.

      „Palun väga vabandust,” ütles ta. „Mul on hea meel, et te Sabrina pole. See polnud eriti hea film ja tema oli kirjeldamatult kehv. Kuhu te muidu lähete?”

      „Koju.”

      „Te ei tohi veel koju minna. Matt Monro pole ju veel alustanudki.”

      „Miks ma ei tohi koju minna?”

      „Sest te peaksite siia jääma ja ühe klaasikese jooma. Ma tahan teie kohta kõike teada.”

      „Selles ma ei kahtle.”

      Selle mehega võis Barbara vigurdada, sest Barbara ei tahtnud temast midagi ja tal oli üldse kõigist meestest kõrini.

      „Ma pole see, kelleks te mind peate,” ütles mees.

      „Ma ei pea teid mitte kellekski.”

      „Ma olen väga õnnelikus abielus,” ütles mees.

      Ühtäkki ilmus tema kõrvale naeratav, kütkestav naine. Ta oli mehest natuke noorem, aga ei midagi skandaalset.

      „Siin ta ongi,” ütles mees. „See on minu abikaasa.”

      „Tere,” ütles naine. Ta ei paistnud Barbara peale vihane olevat. Ta lihtsalt tahtis, et teda tutvustataks.

      „Mina olen Brian Debenham,” ütles mees. „Ja see on Patsy.”

      „Tere,” ütles Patsy. „Sa oled nii ilus.”

      Barbara hakkas aimu saama, millega siin võib tegu olla. Kusagilt tema fantaasia soppidest tuli abielupaar, kes üritas talle külge lüüa. Ta ei osanud sellele isegi nimetust anda.

      „Ma üritan teda veenda, et ta meie seltsis klaasikese jooks,” ütles Brian.

      „Ma saan aru küll, miks,” ütles Patsy ja mõõtis Barbarat pilguga. „Ta on täpselt sinu vurhvi. Ta näeb välja nagu Sabrina.”

      „Talle vist ei meeldi, kui inimesed niimoodi ütlevad.”

      „Ei meeldi jah,” ütles Barbara. „Ja mulle ei meeldi, kui mees üritab oma abikaasa silme all mulle külge lüüa.”

      See tõlgendus tundus kõige ohutum. Kuna Barbaral selle teise asja jaoks sõna puudus, ei üritanudki ta neid selles süüdistada. Selle, mis on subrett, kavatses ta kindlasti välja uurida. Mine tea, järsku nad üritasidki temast subretti teha.

      Brian ja Patsy hakkasid naerma.

      „Oi, ega ma ei ürita teile külge lüüa,” ütles mees. „Asi pole seksis. Asi on milleski veel riivatumas. Ma tahan teie pealt teenida. Ma olen teatriagent.”

      Barbara läks oma mantliga garderoobi tagasi ja siis kõik pihta hakkaski.

      3

      Briani pealekäimisel ei läinud Barbara enam Derry and Tomsi tagasi.

      „Ma pean kaks nädalat ette teatama.”

      Ta oli juba helistanud ja end haigeks valetanud, et Brianit tolle kontoris külastada. Rohkem vabu päevi Barbara võtta ei saanud.

      „Miks?”

      „Miks?”

      „Jah, miks?”

      „Sest …” Barbarale ei tulnud meelde ühtki põhjust peale selle, et reeglid näevad niimoodi ette. „Kuidas ma üüri makstud saan?”

      „Ma leian sulle tööd.”

      „Mul on kohe raha vaja.”

      „Ma panen sulle paar nädalat õla alla. Isegi kuu. Kui palju sa teenid, kakskümmend naela nädalas? Ma ei lase sul kaheksakümne naela nimel tööst ära öelda.”

      Barbara ei teeninud kaugeltki kakskümmend naela nädalas. Katseaja lõppemisest saadik oli ta olnud ainult kaheteistkümne peal.

      „Aga mis tööst ma ära ütlen? Ma pole elu sees mitte kuskil näidelnud.”

      „See ongi asja ilu, kullake. Kogemust pole vajagi. Isegi näitlemist pole vaja. Ma ei maini Sabrinat enam kunagi. Aga sa oled ehk märganud, et ta pole just Dorothy Tutin. Kallike, sa pead ainult ühe koha peal seisma, ja inimesed valavad mind rahaga üle. Osa sellest rahast annan ma sulle edasi. Ausalt, see on maailma lihtsaim mäng.”

      „Kõlab küll maailma vanima mängu moodi.”

      „Ära ole küüniline, kullake. See on mu töö. Kuula. Kas sa tead, mis on subrett?”

      Barbara ohkas ja pööritas silmi. Ta kavatses niipea, kui ta Briani kabinetist lahkunud on, mõne raamatukogu leida.

      „Sa oled läbi ja lõhki subrett. Ja kõik tahavad subrette. Aga tegelikult ei pruugi sa isegi subrett olla. Inimesed hakkavad sulle kõvasti raha maksma ainuüksi selle eest, et sa oleksid sina ise. Tee lihtsalt seda, mida ma käsin sul teha, ja siis oleme kõik rahul.”

      „Mida sa käsid mul teha?”

      „Ma käsin sul kohtuda inimestega ja need inimesed käsivad sul mingeid asju teha. Naeratada. Edasi-tagasi kõndida. Ajada rinna ette või tagumiku taha. Midagi sarnast. Sa saad meil niuh-näuh mõne stuudioga lepingu peale. Ja enne kui sa arugi saad, on igal alla seitsmekümneaastasel mehel aiatööriistade kuuri seina peal pilt, kus sul on bikiinid seljas.”

      „Ma panen selga, mida nad aga tahavad, peaasi, et nad mul näidelda lubavad.”

      „Sa tahad mulle öelda, et sa tõepoolest tahadki näidelda?”

      „Ma tahan saada naiskoomikuks,” ütles Barbara. „Ma tahan saada Lucille Balliks.”

      „Aa,” ütles Brian süngelt. „Mjah. See on muidugi hoopis teine tera.”

      Näitlemisiha oli Briani elu hukatus. Nii palju ilusaid sahvtiseid tüdrukuid, ja pooled neist ei tahtnud kalendris poseerida ega avamistel üles astuda. Nad tahtsid kolme repliiki BBC telelavastuses vallasemadest söekaevanduste sügavustes. Brian ei saanud sellest soovist aru, kuid sõlmis sidemeid produtsentide ja casting’u juhtidega ning saatis tüdrukuid ikkagi prooviesinemistele. СКАЧАТЬ