Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli üllatunud. „Mis teda siis huvitab? Kui, tead küll, see teda ei huvita.”

      „Oi, see huvitab teda küll. Lihtsalt see maadlusosa mitte.”

      „Ma vist ei saa aru.”

      „Ta ei taha maadelda. Maadlemine on lapsik.”

      „Aga kui ta on härrasmees …”

      „Ma arvan, et „austajaga” mõtteliselt kaasnev „härrasmees” on nagu tasuta lõuna. Kui need kaks asja kokku panna, tähendab see tegelikult vastupidist. Sa pole ju neitsi, ega?”

      „Muidugi mitte,” ütles Barbara.

      Tegelikult polnud ta selles kindel. Just enne iludusvõistlust oli tal Aidaniga mingi sahmerdamine olnud. Barbara oli otsustanud, et tahab enne Londonisse tulekut vaevast lahti saada. Aga Aidan osutus lootusetuks kobaks ja seega polnud Barbara oma ametlikus staatuses kindel.

      „No igatahes võta arvesse, et sind on hoiatatud. Nemad juba ei hellita.”

      „Tänan.”

      Marjorie vaatas Barbarat ilmse ärritusega.

      „Sa ju ikka tead, milline sa välja näed, ah?”

      „Ei. Enne Londonisse tulekut oma arust teadsin. Aga siin on kõik teistmoodi. Mõõtkava on teistsugune. Kõik need kosmeetika- ja naistemoeosakonna tüdrukud, ja kui siis veel Kensington High Streetile minna …”

      „Kõik need väikesed kondikubud?” küsis Marjorie. „Nende pärast ei pea sa muretsema. Jah, eriti moekas sa pole. Aga meestel on sellest ükskõik. Hullu juttu ajad.”

      „Oi,” ütles Barbara. „Tänan.”

      „Sa oled nagu Sabrina.”

      Barbara püüdis mitte silmi pööritada. Ta vihkas Sabrinat, seda tüdrukut, kes „Arthur Askey Show’s” lihtsalt kaamera ees seisis, naeratas ja oma tobeda büstiga eputas. Ta oli kõige selle vastand, mis Barbara tahtis olla, ja tegi kõike vastupidiselt sellele, mida Barbara tahtis teha.

      „Sul on rind, piht, juuksed, jalad, silmad … Kui ma oleksin veendunud, et sind siin ja kohe lihakirvega maha lüües saaksin endale poole sellest, mis sul olemas on, raiuksin su hetkegi mõtlemata tükkideks ja vaataksin pealt, kuidas sa nagu siga verest tühjaks jookseksid.”

      „Tänan,” ütles Barbara.

      Ta otsustas keskenduda komplimendile, mitte talle avanenud hirmuäratavale pilguheidule korterikaaslase hinge. Eriti murettekitav oli Marjorie valmisolek teha seda kõike, raiuda ja verd lasta ja maha lüüa, üksnes teatud protsendi kadestamisväärsete eeliste nimel. Selles pea kohal rippuvas Damoklese mõõgas oli midagi, mis muutis selle tõenäolisemaks, kui Barbarale oleks meeldinud.

      „Sa ei tohiks õhtute viisi kodus passida ja vaadata, kuidas ma aluspesu kuivatan. Sa peaksid iludusvõistlustel osalema.”

      „Ära ole tobu,” ütles Barbara. „Miks ma peaksin midagi sellist tegema?”

      Järgmisel päeval palus Barbara vaid selleks, et näha, kui kerge on austajat leida, tuttaval parfümeerialeti tüdrukul temaga pärast lõunat kohad ära vahetada. Eksperimendi tulemused olid jahmatavad: tuli vaid sisse lülitada lambike, mis näitas, et sa otsid austajat. Barbaral oli hea meel, et ta polnud selle lüliti asukohta teismeeas teadnud, sest Blackpoolis oleks ta end kõikvõimalikesse jamadesse mässinud – jamadesse, mida põhjustavad abielumehed, kel on seitse vaibapoodi või kes laulavad talveaia etendustes.

      Valentine Laws polnud suurem asi saak. Ilmselt oleks Barbara pidanud ta vette tagasi viskama, kuid ta tahtis asja kallale asuda. Valentine Laws oli temast vähemalt viisteist aastat vanem ning lõhnas piibutubaka ja Wrighti söetõrvaseebi järele. Kui mees esimest korda parfümeerialeti juurde tuli, oli tal laulatussõrmus sõrmes, aga kui ta paari minuti pärast naasis, ilmselt selleks, et Barbarat pikemalt takseerida, oli sõrmus kadunud. Rääkima hakkas ta Barbaraga alles kolmandal ringil.

      „Niisiis,” lausus Valentine Laws, just nagu oleks jutuläte hetkeks kuivale jäänud. „Kas käite ise palju väljas?”

      „Ah, eks te tea,” vastas Barbara. „Mitte nii palju, kui isutaks.”

      „„Kui isutaks”,” ütles mees. „Imearmas. Kust kandist te olete? Las ma arvan ära. See on mul käpas. Eks ma tean küll, et kuskilt ülevalt põhjast, aga kust, vaat see on küsimus. Yorkshire’ist?”

      „Lancashire’ist. Blackpoolist.”

      Mees vahtis vähimagi piinlikkuseta Barbara rinnapartiid.

      „Sabrina on Blackpoolist, eks?”

      „Ma ei tea, kes see Sabrina on,” ütles Barbara.

      „Ausalt? Ma arvasin, et te kõik olete tema üle väga uhked.”

      „Aga vaat ei ole,” ütles Barbara. „Sest me pole temast kuulnudki.”

      „Igatahes näeb ta teie moodi välja,” ütles Valentine Laws.

      „Tubli tüdruk.”

      Mees naeratas ja küttis aga edasi. Barbara vestlusoskus ei huvitanud teda vähimatki. Teda huvitas Barbara, sest Barbara nägi Sabrina moodi välja.

      „Noh, miss Blackpool.” Barbara vaatas meest ehmunult, kuid see oli lihtsalt selline kild. „Millistesse kohtadesse teile meeldiks minna?”

      „Ega igaühele ei pea kõike välja lobisema.”

      Barbara oleks tahtnud endale jalaga virutada. Seda tooni oleks ta kodukandis kasutanud talveaias mõnele teddy boy’le korvi andes, kuid siin polnud sellest mingit kasu. See oli vigurdamine, aga Marjorie oli Barbarat vigurdamise eest hoiatanud. Barbara õnneks ja ehk seetõttu, et Valentine Laws polnud laupäevaõhtuste tantsupidude stiilis nähvamiste ja ninnakargamistega harjunud, ei teinud mees tema väiksest upsakusesähvakust välja.

      „Eks ma püüa teid veenda,” ütles mees kannatlikult. „Aga mul on teile ettepanek.”

      „Võin selle peale kihla vedada,” ütles Barbara.

      Ta ei saanud sinna midagi parata. Ta oli kogu elu või pigem selle osa elust, mille vastu mehed huvi tundsid, üritanud neid eemale tõrjuda. Nüüd pidi ta ühtäkki teistmoodi käituma ja aastaid vajalikuks osutunud refleksi maha suruma.

      „Ja õigesti teeksite, kui kihla veaksite. Võidaksite raha. Ma ju ei räägiks teiega, kui mingit ettepanekut ei oleks, ega ju?”

      Barbara jäi selle otsekohese selgitusega rahule ja naeratas.

      „Ma lähen koos ühe sõbraga õhtustama. Ühe kliendiga. Ta võtab daami kaasa ja tegi ettepaneku, et ka mina võtaksin.”

      Oma eelmises elus oleks Barbara maininud mehe laulatussõrmust, kuid nii palju oli ta juba targem.

      „Miks ka mitte.”

      Televiisorist oli ta ikka veel kaugel, aga algus oli tehtud.

      Marjorie soovitas Barbaral töölt midagi selga laenata. Selgus, et kõik teised tüdrukud tegid nii. Barbara läks lõunavaheajal kotiga üles, rääkis ühe tüdrukuga paar sõna juttu, võttis СКАЧАТЬ