Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Laws oli broneerinud Talk of the Townis laua, et näha esinemas tädi Marie lemmiklauljat Matt Monrod. Plakatitelt sissepääsu juures nägi Barbara, et teistel õhtutel võinuks seal esineda The Supremes või Helen Shapiro või Cliff and the Shadows, inimesed, kellest tüdrukud töö juures oleksid tahtnud kõike viimseni kuulda. Matt Monro oli pärit teisest ajajärgust, ajajärgust, mille eest põgenemiseks oli Barbara Blackpoolist lahkunud. Kui teda laua juurde juhatati, märkas ta, et võib vabalt olla kõige noorem inimene ruumis.

      Valentine Laws ootas teda lava kõrval neljases lauas. Mehe teised külalised polnud veel kohale jõudnud. Ta tellis Barbaralt küsimata talle Dubonnet’d sidrunimorsiga ning nad rääkisid tööst ja Londonist ja ööklubidest, ja siis tõstis mees pilgu ja naeratas.

      „Sidney!”

      Kuid Sidney, väike kiilaspäine vuntsidega mees, ei paistnud Valentine’i nähes rõõmustavat ning siis muutus Valentine’i näoilme liiga keeruliseks, et Barbara oleks sellest midagi välja lugeda osanud. Kõigepealt oli naeratus, siis naeratus haihtus ja järgnes silmade kiire, šokeeritud pungitamine. Siis naeratus naasis, kuid soojust ega heameelt selles polnud.

      „Audrey!” ütles Valentine.

      Audrey oli erklilla ja kohatult pika kleidiga suurt kasvu naine. Barbara oletuse kohaselt pidi ta olema Sidney abikaasa. Ja olukorda jälgides hakkas Barbara mõistma, et tegu oli möödarääkimisega. Sidney oli arvanud, et tulekul on õhtuveetmine üht laadi daamide („prouad”, „meie tublid naisukesed”, selles vaimus) seltskonnas, kuid Valentine oli kutsunud Barbara eeldusel, et tegu on hoopis teist laadi õhtuveetmisega, sellisega, mis hõlmab daame, aga mitte omi daame. Küllap oli neil vanasti mõlemat sorti õhtuid olnud, siit ka segadus. Rahakate abielumeeste elu oli nii keerukas ja niivõrd pettusi tulvil, nende salakeel nii kahemõtteline, et Barbara imestas, miks seda laadi äpardusi kogu aeg ei juhtunud. Võib-olla juhtuski. Võib-olla oli Talk of the Town täis laudu, kus rabavalt eri vanuses naised istusid ja teineteisele otsa põrnitsesid.

      „Meil Valentine’iga on baari juures üks väike asi arutada,” ütles Sidney. „Palun vabandage meid viieks minutiks.”

      Valentine tõusis, noogutas naiste poole ja järgnes Sidneyle, kes vihaselt minema kõmpis. Paistis, et sel arusaamatusel on tagajärjed. Sidney tubli naisuke saab aru, kes Barbara on ja mida ta endast kujutab; küllap jõuab ta järeldusele, et on olnud teisi, sarnaseid õhtuid, kuhu teda pole kutsutud. Kui Valentine’il oleks nupp kiiremini nokkinud, oleks ta võinud Barbarat tutvustada oma nõona, oma sekretäri või kriminaalhooldajana, kuid Valentine oli lasknud end Sidneyl peapesuks minema vedada ning jätnud naised omaenda järeldustele jõudma.

      Audrey räntsatas Barbara vastu istuma ja vaatas talle otsa.

      „Ta on muuseas abielus,” ütles ta viimaks.

      Barbara kahtles sügavalt, kas ta jõuab veel Matt Monro laulmist kuulda, ja mõtles seetõttu, et võib sel juhul võimalikult palju nalja saada. Ta vaatas Audreyle otsa ja turtsatas põlglikult naerma.

      „Kellega?” küsis ta. „Ma tapan selle naise ära.” Ja ta naeris uuesti vaid selleks, et näidata, kuivõrd vähe ta Audrey uudise pärast muretseb.

      „Ta on abielus,” kinnitas Audrey. „Joaniga. Ma olen seda naist kohanud. Nad on kaua abielus olnud. Lapsed ja nii edasi. Nad pole enam isegi lapsed mitte. Poiss on kuusteist ja tütar õpib õenduskolledžis.”

      „Noh,” ütles Barbara, „Valentine ei saa suurem asi isa olla. Ta pole kaks aastat ainsatki ööd kodust eemal viibinud.”

      „Kodust?” küsis Audrey. „Te elate koos?”

      „Ah, asi pole üldse nii hull, kui tundub,” ütles Barbara. „Me peaksime järgmise aasta juunis abielluma. Aga kui see, mida te räägite, on tõsi, on Valentine’il esmalt mõistagi kõvasti seletamist.” Ja Barbara puhkes kolmandat korda naerma ning vangutas kogu selle jaburuse üle pead. Valentine! Abielus! Ja veel lapsukesed ka!

      „Olete te nende väidetavate lastega kohtunud?”

      „Ee,” ütles Audrey, „ei.” Barbara täheldas rahuldustundega, et naisesse oli pugenud tilluke kahtluseuss. „Aga ma olen Joaniga nendest rääkinud. Meil Sidneyga on endal ka kaks teismelist.”

      „Ahaa,” ütles Barbara. „Rääkinud. Me kõik võime rääkida. Ma võin praegu teiega rääkides viisteist last välja ludistada. Plumps-plumps-plumps-plumps-plumps …”

      Viisteist last tähendaks liiga palju plumpse, mõistis Barbara nüüd. Kuna samas vaimus jätkates paistaks ta hullumeelne, jättis ta loendamise järele.

      „Või vähemalt viis,” ütles ta.

      „Mida te sellega öelda tahate?”

      „Et rääkimine pole sama mis nägemine, ega ju?”

      „Kas te tahate öelda, et Joan mõtles nad välja?”

      „Ausalt öeldes arvan ma, et see Joan ise võib väljamõeldis olla.”

      „Kuidas ta saab väljamõeldis olla? Ma ju kohtusin temaga!”

      „Jah, aga teate ise, millised nad on. Tahavad vahel ilma meieta õhtut veeta, kui mõistate, mida ma öelda tahan. Üsna süütu lugu. Või vähemalt mina arvan nii.”

      „Te tahate öelda, et Joan oli mingisugune …”

      „Ei-ei. Valentine lihtsalt tahtis seltsi. Mina olin ilmselt samal ajal kinos või kusagil mujal.”

      „See polnud noor naine,” ütles Audrey.

      „No see on ju päris armas, et Valentine tahtis kellegi omavanusega õhtut veeta.”

      Audrey juurdles tema kallal toime pandud keeruka pettuse üle ja raputas pead.

      „Ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta. „Kui kentsakas.”

      Sidney ja Valentine tulid jälle sõpradena lauda tagasi.

      „Ma peaksin teid nagu kord ja kohus teineteisele tutvustama,” ütles Valentine. „Audrey, see on Barbara. Ta töötab mu kontoris ja on Matt Monro järele lausa hull. Nii et kui Joan täna pärastlõunal haigeks jäi …”

      Sidney abikaasa vaatas Barbarat hämmeldunult ja siis raevukalt.

      „Meeldiv tutvuda, Audrey,” ütles Barbara ja läks oma mantlit võtma.

      Barbara oli paariminutilist jutuajamist Audreyga veidral moel nautinud, sest see oli võimaldanud tal osaleda sketšis, mille ta ise oli kohapeal valmis mõelnud. Barbara meelest oli materjali hõredust arvestades olnud tegu täitsa kobeda etteastega. Kuid siis kadus adrenaliin tema kehast ning garderoobisabas seistes oli ta täpselt sama tusane nagu Londonis ikka. Barbara oli Marjorie’ga peetud jutuajamisest saadik endale korrutanud, et valik tema ees on masendav, kuid selge: ta võib töötada kosmeetikaletis või haakida end külge Valentine Lawsi sugustele meestele lootuses, et need viivad teda ta sihtpunktile paari tolli jagu lähemale. Aga Barbara oligi end Valentine Lawsi sugusele mehele külge haakinud ning tundnud end lõpuks litsaka ja rumalana, ja järgmisel päeval pidi ta ikkagi uuesti kosmeetikaleti taga olema. Barbara tahtis nutta. Koju tahtis ta päris kindlasti. Tema mõõt oli täis. Ta sõidab koju ja abiellub mehega, kellel on mitu vaibapoodi, ja sünnitab talle lapsi, ja mees hakkab teiste naistega ööklubis käima ja Barbara jääb vanaks ja sureb ära ja loodab, et СКАЧАТЬ