Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Aa,” ütles Sophie. „Mnjah. Nagu ma ütlesin. See meeldis mulle väga.”

      „Aga kas see oli sinu meelest naljakas?”

      „Naljakas,” kordas Sophie, just nagu poleks ta seda omadust nende komöödiastsenaariumi hindamisel varem kaalunudki.

      „Naljad ja muu.”

      „Mnjah,” ütles Sophie. Ja seejärel, kuna nüüd oli ta nende kõigiga kohtunud ja see pidi jääma viimaseks korraks: „Ei.”

      Miskipärast paistis see vastus Billi ja Tonyt rõõmustavat.

      „Mis me ütlesime!” ütles Bill Dennisele.

      „Te ütlete alati, et kõik on jube,” ütles Dennis. „Kunagi ei tea, millal teid uskuda.”

      „Mis sellel sinu meelest viga on?” küsis Bill.

      „Kas tohib ausalt?” küsis Sophie.

      „Jah. Me tahamegi ausust.”

      „Kõik,” ütles ta.

      „Nii et kui sa ütlesid, et see meeldis sulle …”

      „Ei meeldinud,” ütles ta. „Üldse ei meeldinud. Ma ei tee nalja …”

      „Sa pole siin ainus,” ütles Clive.

      „Aga … Ma ei saanud aru, millest see rääkima pidi.”

      „Hüva,” ütles Tony.

      „Miks te seda kirjutada tahtsite?”

      „Paluti,” ütles Bill.

      „Aga mida siis teha paluti?”

      „Meil paluti lagedale tulla telelavastusega abielust,” ütles Dennis.

      „Aa,” ütles Sophie. „Miks te siis ei tulnud?”

      Bill hakkas naerma ja haaras rinnust, just nagu oleks Sophie talle noa südamesse löönud.

      „Vaata, „Käpardite salgas” tundusid inimesed tõelised, isegi need, kes olid nagu karikatuurist pärit. Need kaks, mees ja tema abikaasa, tunduvad karikatuurina, ehkki ajavad lihtsalt normaalset, ilma naljadeta juttu.”

      Bill kummardus oma istmel ettepoole ja noogutas.

      „Ja kogu see abieluvärk … See oleks nagu neile kaela määritud. Selles mõttes, et nad vaidlevad kogu aeg. Aga neil pole ju vaidlemiseks põhjust, või mis? Nad on täpipealt ühesugused. Ja mees pidi ju enne abieluettepaneku tegemist teadma, et naine on natuke juhmakas.”

      Sellega meelitas Sophie Clive’ilt esimese naerupahvaku välja.

      „Sina ole vait,” ütles Bill Clive’ile.

      „Ja miks on ta kirikuõpetaja tütar? Ma tean, et tema isa on kirikuõpetaja. Aga … seda ei mainita enam kordagi. Kas te tahate lihtsalt öelda, et tal on voorusevöö? Mida ta siis pihta hakkab, kui ta juba abielus on? Ta peab selle ära võtma.”

      „Just,” ütles Bill. „Aitäh.”

      „Vabandust,” ütles Sophie. „Ma läksin ilmselt liiale.”

      „Ei, sellest on palju abi,” ütles Tony.

      „Ja miks ta üldse nii juhmakas on? Stsenaariumis seisab, et ta on ülikoolis käinud. Kuidas ta sellega hakkama sai? Ta ei suudaks bussipeatustki üles leida, ülikoolist rääkimata.”

      „Noh,” ütles Clive rahuloleva ilmega. „Sul polegi enam rolli, kuhu end pakkuda. Sa tegid selle pihuks ja põrmuks.”

      „Vabandust,” ütles Sophie ja tõusis, et lahkuda. Tal polnud vähimatki kavatsust kuhugi minna, enne kui nad teda välja ei viska, aga kui keegi tema peatamiseks midagi ei ütle, saab ta vähemalt aru, et kõik on läbi.

      „Me võime selle läbi võtta ja siis võivad Bill ja Tony minna ja uue variandi teha.”

      „Aga uue variandi millest?” küsis Bill. „On ju nii, nagu Clive ütles. Mitte midagi pole alles.”

      „Aga võtame ikkagi läbi,” ütles Dennis. „Palun. Me peame selle vähem kui kahe nädala pärast ära salvestama.”

      Kostis ohtralt porinat, kuid vastu ei vaieldud. Kõik võtsid ette esimese lehekülje. Sophie oli kahevahel. Ta tahtis lugeda nii hästi, kui suudab; ühtlasi tahtis ta lugeda teosammul. Ta tahtis meeleheitlikult venitada pärastlõunat nii pikaks kui võimalik; ta tahtis igavesti siia ruumi, nende inimeste seltsi jääda.

      KOMÖÖDIATEATER

      4

      Tony Holmes ja Bill Gardiner tutvusid nädal enne 1959. aasta jõule Aldershoti politseijaoskonna kongis. Kohalik politsei tahtis, et sõjaväepolitsei nad kasarmusse tagasi viiks; sõjaväepolitsei ei tahtnud nendega mingit tegemist teha. Sellal kui kaks autoriteeti omavahel jagelesid, istusid Tony ja Bill kakskümmend neli tundi kongis, ajasid juttu, tõmbasid suitsu ega maganud, tundes end mõlemad tobedalt ja väga hirmunult. Nad tuvastasid, et mõlemad olid kahetunnise vahega arreteeritud samal tänaval ja samas kohas; nad isegi ei rääkinud teineteisele, mida nad olid valesti teinud või kus täpselt nad olid seda teinud. Selleks polnud vajadust. Nad teadsid niigi.

      Kodus Londonis polnud kumbki neist kunagi vahele jäänud, aga eri põhjustel. Bill polnud vahele jäänud, sest ta oli tark ja teadis, millistes paikades käia, millistes klubides ja baarides ja isegi avalikes käimlates, ehkki neid ta eriti sageli ei külastanud. Tolle õhtu sündmused olid talle meelde tuletanud, miks. Teda Aldershotis kinni pidanud politseinik võis vabalt olla provokaator, üks säärastest politseinikest, kes vihkasid temasuguseid nii iseäraliku ja painava kirega, et olid valmis nende kinnipüüdmiskatsetele terveid õhtuid kulutama. Ja Londonis oli neid küllaga.

      Tony polnud Londonis kunagi vahele jäänud, sest ta polnud Londonis midagi üritanudki – ega ka kusagil mujal, kui täpne olla. Ta polnud paljudes asjades kindel, kaasa arvatud selles, kes ja mis ta on, kuid tal polnud selget ettekujutust, miks ta oli üritanud neile küsimustele vastust leida just enne väeteenistuse lõppu. Kindlasti üksildusest ja igavusest ja ootamatust meeletust vajadusest ükskõik kummast soost inimolendi puudutuse järele, ehkki tuleb tunnistada, et Tennyson Streeti meestetualetist võis ta tõenäoliselt leida vaid üht kahest.

      Lõpuks polnud mitte kellelgi vähimatki tahtmist neid vastutusele võtta ning järgmisel päeval naasid nad kasarmusse järelejäänud väeteenistust lõpule viima. Iga kord, kui nad seda õhtut meenutasid – ja seda tegid nad sageli, ehkki mitte kunagi üheskoos ja mitte kunagi valjult –, ei tulnud neile oma arreteerimise asjaoludes suurt midagi tuttavat ette. Olid nad tõesti olnud nii meeleheitel, et alandusele ja võimalikule hävingule nõnda lähedale tulla? Kuid nende kahekümne nelja tunnise jutuajamise sisu jäi isegi aastaid hiljem kindlustunnet andvaks ja tuttavaks: nad rääkisid komöödiast. Esimese paari minutiga olid nad avastanud kummagi kire Ray Galtoni ja Alan Simpsoni vastu, nad võisid „Hancocki pooltundi” teineteisele pikkade lõikude kaupa tsiteerida ning katsusid meelde tuletada võimalikult palju „Veredoonorit”, et seda üheskoos ette kanda. Nad olid täiesti kindlad, et mängisid haiglastseeni sõnasõnalt ära, Bill kehastas Hancockit ja kõrgema, nasaalsema häälega Tony võttis enda kanda Hugh Lloydi rolli.

СКАЧАТЬ