Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

      Barbara ei saanud seletada, ilma et oleks endast napakat muljet jätnud, et „Ma armastan Lucyt” on täpselt sama mis kihlveod. Ühel päeval pidi mõni Lucy näoilme või repliik tema, Barbara elu muutma, ja võib-olla koguni isa oma. Tema enda elu oli Lucy juba muutnud, ehkki mitte paremuse poole: see seriaal oli tema ja kõigi teiste – sõprade, pereliikmete, töökaaslaste – vahele kiilu löönud. Vahel tundus Barbarale, et see on natuke sama mis usklik olla. Kuna ta võttis komöödia vaatamist telekast nii tõsiselt, et inimesed pidasid teda natuke imelikuks, siis ta enam sellest ei rääkinud.

      *

      Evening Gazette’i fotograaf tutvustas end ja talutas Barbarat hüppelaudade poole.

      „Len Phillips olete või?” küsis isa. „Ega te villast ei viska?”

      Kuna isa teadis Len Phillipsi nime ajalehest, oli ta pahviks löödud. Tule taevas appi, mõtles Barbara. Ja siis murrab isa veel pead, miks ma siit minema tahan.

      „Kujutad sa ette, Barbara? Härra Phillips isiklikult on meie supelparki tulnud.”

      „Öelge mulle Len.”

      „Ausalt? Tänan teid väga.” George nägi natuke kohmetu välja, just nagu poleks ta seda au veel välja teeninud.

      „Nojah, ilmselt pole tal tuhandeid alluvaid,” ütles Barbara.

      „Ainult mina ja vahel üks poiss veel,” ütles Len. „Ja täna on Blackpooli jaoks tähtis päev. Oleksin puhta loll, kui ma selle poisi teha jätaksin.”

      Ta näitas käega, et Barbara natuke tahapoole nihkuks.

      „Ütle „hernesupp”,” ütles isa. „Või teevad seda ainult amatöörid?”

      „Ei, meie teeme ka. Aga vahel hüüan lihtsalt vahelduse mõttes: „Püksikud!””

      George hakkas naerma ja vangutas imetlevalt pead. Oli näha, et ta on õnne tipul.

      „Peikat pole?” küsis Len.

      „Talle ei antud vaba päeva, Len,” ütles George. Isa vaikis hetkeks, ilmselgelt endamisi arutades, kas ta on liiga kähku liiga familiaarseks muutunud. „Väidetavalt napib neil pühade tõttu töötajaid. Tema tädi Marie ei saanud samuti tulla, sest ta läks kaheks nädalaks Mani saarele. Esimest korda üle seitsme aasta puhkab. Ainult haagissuvilaga jah, aga teate küll. Vaheldus on sama hea kui puhkus.”

      „Sa võiksid selle kõik kirja panna, Len,” ütles Barbara. „Haagissuvila. Mani saar. Vaheldus on sama hea kui puhkus. On seal ainult tema ja onu Jack, paps? Või läksid poisid ka kaasa?”

      „Lenil pole vaja seda kõike teada,” ütles isa.

      „Kus ta töötab?” küsis Len peaga Barbara poole noogates.

      „Ma ei tea. Me võiksime tema käest küsida,” ütles Barbara.

      „Ta on R. H. O. Hillsi kosmeetikaosakonnas,” ütles isa. „Ja Aidan on meesteriietes. Seal nad tuttavaks saidki.”

      „No ega ta enam kauaks sinna jää, mis?” ütles fotograaf.

      „Ei jää või?” küsis George.

      „Ma teen alati Miss Blackpoolist pilte. Haiglad, esinemised, heategevusgalad … Tal on palju kohustusi. Tihe aasta tuleb. Me hakkame teineteist tihti nägema, Barbara, nii et sa pead mu koleda lõustaga ära harjuma.”

      „Oh issand,” ütles isa. „Kas kuulsid, Barbara?”

      Haiglad? Heategevusgalad? Aasta otsa? Mida ta küll mõelnud oli? Tädi Marie oli rääkinud talle poeavamistest ja jõulutulede süütamisest, aga sellele polnud Barbara mõelnud, et lihtsalt ära kadudes veab ta inimesi alt, ja ta polnud mõelnud, et ta on kolmesaja kuuekümne nelja päeva pärast endiselt Miss Blackpool. Siis mõistis ta, et ei taha isegi tunni aja pärast Miss Blackpool olla.

      „Kuhu ta läheb?” küsis Len.

      „Kuhu sa lähed?” küsis isa.

      Viieteistkümne minuti pärast kandis krooni esimene printsess Sheila Jenkinson, Skelmersdale’ist pärit pikk juhmakas punapea, ning Barbara ja tema isa olid taksos tagasiteel koju. Järgmisel nädalal sõitis Barbara Londonisse.

      2

      Hüvastijätt isaga oli raske. Isa kartis üksi jääda, Barbara teadis seda küll, kuid see teda ei takistanud. Rongis ei saanud ta aru, kas teda ajab endast välja isa südamevalu ja hirm või tema enda halastamatus: ta polnud kordagi ümbermõtlemise äärel olnud. Aga Aidaniga oli lihtne hüvasti jätta. Too paistis kergendust tundvat ja ütles Barbarale, et teab: kui Barbara Blackpooli jääks, teeks ta Aidanil elu kibedaks. (Järgmisel kevadel abiellus Aidan teisega ja tegi järgmised viisteist aastat tollel elu ise kibedaks.)

      Ja ka London oli lihtne, kui sa temast liiga palju ei lootnud. Barbara leidis Eustoni jaama lähedalt bed and breakfast’i, maksis oma säästudest kolme päeva öömaja ette ära, läks tööbüroosse ning sai töökoha Kensington High Streetil Derry and Tomsi kosmeetikaletis. Jäi mulje, et sul ei tule teha muud kui paluda kehvemat versiooni oma endisest elust, ja London annab selle sulle. Londonil polnud ka su päritolust sooja ega külma, kui sind just ei häirinud, et iga kord, kui sa suu lahti tegid, puhkesid tubakapoepidaja ja bussikonduktor naerma ja kordasid su sõnu. „Piikadelle!” „Buukingham!” Vahel kutsuti teisi kundesid ja teisi sõitjaid kaasa lustima.

      Naistejalatsite osakonnas töötav Marjorie-nimeline tüdruk pakkus Barbarale kaheinimesetuba Earl’s Courtis, mis oli poele palju lähemal, ning ta nõustus seda vastu võtma, kuid taipas alles siis, et Marjorie on seal kaheinimesetoas koos temaga.

      Nüüd tundis Barbara end veelgi usklikumana: Lucille Ball oli temast omamoodi ambitsioonimärtri teinud. Köögiaknast avanes vaade raudteele, ning kui rong mööda sõitis, pudenes aknaraamidelt põrandale nõge. Peaaegu kogu raha, mis Barbara Londonis teenis, kulus toidule, üürile ja bussipiletitele. Kuna Marjorie oli täpipealt sama üksildane kui Barbara ega käinud kusagil väljas, veetsid nad liiga palju aega ninapidi koos. Nad elasid purgisupist ja röstsaiast ning neil polnud mitte kunagi piisavalt palju kuuepenniseid gaasikamina jaoks. „Lucyt” Barbara vaadata ei saanud, sest tal polnud telerit, nii et pühapäevil pärastlõunati oli tema koduigatsus iseäranis terav. Kasu polnud ka manitsusest, et Blackpoolis olles igatseks ta terve pärastlõuna Londonisse. See tekitas Barbaras ainult tunde, et ta ei saaks mitte kuskil õnnelik olla. Vahel ta seisatas ja vaatas tööbüroode akendest sisse, kuid paistis, et naissoost telekoomikut ei vaja keegi. Mõnel ööl lamas Barbara voodis ja nuttis vaikselt omaenda lolluse pärast. Mida ta küll lootnud oli?

      Marjorie ütles Barbarale, et too peaks reklaamide pärast The Stage’i ostma. Tema sõnul olid paljud tüdrukud Derry and Tomsis töötanud ning teepausi ajal The Stage’i lugenud, siis aga kadunud.

      „Olen ma mõnest kuulnud ka?” küsis Barbara.

      „Ilmselt ainult Margie Nashist,” ütles Marjorie. „Sa kindlasti oled kuulnud meid temast rääkimas.”

      Barbara raputas pead, kibeledes kangesti kuulma uudist mõnest, kes on leidnud mingi salajase showbusiness-tunneli, mille kaudu poest välja pääseda.

      „Margie tabati kolmanda korruse meestekempsus ühe kundega mehkeldamast ja siis tunnistas ta üles, СКАЧАТЬ