Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

      Tandyle tuli meelde, et Wilsoni vanemad magavad ülakorrusel ja soovitas Jimil koju minna.

      „Ahhaa,” ütles Jim, „sa kardad, et ma äratan Mary vanemad üles, ma ajan su närvi, jah? Sa ei teaks, mida teha, kui nad näeksid mind nutmas, on nii?”

      Tandy neelatas ja vastas: „Ei.”

      Jim sammus ukse juurde, soovis head ööd ja väljus, sulgedes enda järel ukse. Tandy ohkas. Seejärel paiskus uks valla ja Jim hõiskas valjult: „Ma mõtlesin ümber!” Siis ta tunnistas: „Ma armastan sind!” Tandy ajas nina püsti: „Jajah, muidugi”.

      „Oh, sa oled nii ennasttäis,” pilkas Jim, kasutades sõna, mis Tandyt alati närvi ajas. Tüdruk läks turri. Jim haaras tal käest ja väänas selle valusalt selja taha. Tandy surus karjatuse alla ja kuulas õudusega, kuidas Jim rääkis, et tema arvates oleks hea mõte võtta praegu terav nuga ja tema nägu lõigata, et jääks nii kole arm, „et keegi teine peale minu sind ei vaataks”.

      Tandy ei rääkinud kunagi sellest vahejuhtumist oma emale, kuid Jimi muutlik iseloom ei jäänud proua Martinile märkamatuks. Samuti ka Tandyle. Kui nad teise keskkooliaasta keskel kohtusid, oli ta pidanud Jimi süütuks ja rõõmsameelseks. Nüüd, kõigest kaks ja pool aastat hiljem, näis poiss kibestunud, küüniline, kinnismõtteline, paheline, ja tüdruk ei mõistnud, miks ta muutunud on. Ka tema ütlused olid salvavamad ja noaähvardus osutus vaid üheks mitmest veelgi hirmutavamast vahejuhtumist, mis üksteise järel aset leidsid. Tandy ema ütles tütrele, et Jim on „eemaletõukav, nagu leeprahaige” ja palus tal selle poisiga enam mitte tegemist teha. See oli ehk häiriv hinnang, aga tuletas Tandyle ja tema emale meelde kahe aasta taguse episoodi, kui Jim oli veel Alexandrias uustulnuk.

      Jim ütles, et tal on probleem, millest ta vanematega rääkida ei saa, ja Tandy (soovides, et poiss sel juhul temaga räägiks) soovitas tal vestelda Westminsteri presbüteri kiriku noore abiõpetajaga, kes oli noorteühingu juht ja lastega suheldes „lahe”. Jim jäi nõusse ja aeg lepiti kokku.

      „Ma arvan, et ma siiski ei lähe,” ütles Jim sel päeval, kui Tandy ema ta kooli juurest peale pidi võtma.

      „Lähed ikka küll,” vastas Tandy, kes seisis ühe sõbrannaga tema kõrval. Koos lükkasid nad ta auto tagaistmele.

      Pole teada, mis probleem Jimil oli ja mida ta noorele kirikuõpetajale rääkis. Paistab, et ta ei usaldanud oma saladust kellelegi teisele ja abipastor ei mäleta sellest külastusest midagi. Nüüd, kui Jimi koolilõpp lähenes, hakkas Tandy mõtlema, kas see kaks aastat varem ilmnenud probleem võib kuidagi olla seotud „isiksuse muutusega”, mida nad mõlemad emaga oli täheldanud.

      Järgmisel õhtul Jim helistas, palus noajutu pärast vabandust ning küsis, kas ta võiks Tandyga kokku saada. Tüdruk tahtis Jimi küll näha, kuid ta oli juba mitu kuud varem lubanud kellegagi koos tantsuõhtule minna, ja arvas, et poleks ilus nii viimasel minutil seda kokkulepet tühistada.

      „Aga ma kolin Floridasse,” ütles Jim. „Homme olen ma siit jäädavalt läinud.”

      Tandy oli jahmunud. Ta kuulis kolimisest esimest korda. Vihane ja haavunud tüdruk ütles Jimile, et kahju küll, et ta sellest varem ei rääkinud, ning katkestas kõne, enne kui jõudis nutma puhkeda.

      Jim jooksis meeletuna tüdruku maja juurde, seisis Martini perekonna aias ühe suure puu all ja karjus: „Lõpuks ometi saan ma sinust lahti! Ma olen nüüd vaba! Ma lähen ära ja ei kirjuta sulle kunagi … Ma isegi ei mõtle sinust!”

      Siis nõudis Jim, et Tandy annaks tagasi päevikud, mis ta laenanud oli. Kohe. Tandy tuli välja, silmad pilukil ja huuled kokku pigistatud, ning ulatas luuletustega märkmikud.

      Pühapäeva hilisööl ärkas Tandy üles ja teadis kohe, et Jim seisab tagaaias. Ta läks allkorrusele ja kuulis tuttavate sammude eemaldumist. Ta astus akna juurde ning vaatas, kuidas tume kogu istub Morrisonide perekonna autosse.

      Auto sõitis läbi pimeduse Florida poole.

      2. peatükk

      Jim seisis Floridas kuumal kõnniteeserval, kooris seljast musta jaki, sikutas lahti puhta valge särgi krae ja rebis kaelast St. Petersburgi kolledži punasetriibulise lipsu. Kohalik buss, mis pidi ta koju sõidutama, avas uksed.

      Jim vajus bussi keskosas istmele ja hakkas vilistama, seejärel tõi kuuldavale kaks-kolm madalat röhatust – see oli lärmakas ja teadlik sissejuhatus seosetutele, haledatele naljadele ning luiskelugudele, mida talle meeldis vesta.

      „Mul on üks sõber, kes tahtis pardijahiks koera osta,” teatas Jim, „niisiis läks ta ühe vana mehe juurde ja küsis, kuidas ta saab kindel olla, et saab hea koera. Vana mees soovitas sõbral koera perseauku vaadata, vaja on tiheda perseauguga koera, sest kui loom vette hüppab, ei tohi vesi koerale sisse voolata ja teda ära uputada. Mu sõber läks siis lähedalasuvasse koerakasvandusse, kus talle näidati mitut koera ning öeldi, et üks loom maksab seitsekümmend viis dollarit. Mu sõber ütles kasvanduse omanikule, et ta tahaks koeri lähemalt uurida …”

      Kui Jim juttu alustas, näis, et ta räägib endale. Aga peagi kikitasid kõik lähemal istuvad inimesed kõrvu, et teda paremini kuulda.

      „… ja astus ühe suure, sõbraliku olemisega koera juurde ning tõstis tema saba üles. ‘Oi-oi,’ ütleb mu sõber, ‘suur perseauk,’ ja astub järgmise koera juurde. Koerakasvanduse omanik tuli seepeale ligemale ja osutas esimesele koerale. ‘Mida kuradit sa mu koeraga teed?’ küsis ta. ‘Noh,’ vastas mu sõber, ‘ma vaatasin lihtsalt tema perseauku ja see on päris suur, saad aru, nii et kui ta pardi äratoomiseks vette hüppab, jookseb vesi sisse ja koer läheb põhja.’ Koerakasvataja kontrollis üle ja ütles: ‘Nojah, see auk on tõesti suur.’ Seejärel sirutas kasvataja käe välja, haaras koera munadest, väänas neid pool ringi ning koera pärak tõmbus kõvasti kokku. ‘Vabandust,’ ütles ta mu sõbrale, ‘ta oli mul enne vutijahiks seadistatud’.”

      Jim kihistas pikalt oma hii-hii-hii naeru ja hakkas seejärel järgmist lugu rääkima, ignoreerides ümbritsevate oigeid ning jäist vaikimist. Peagi kuulasid naaberistmete tudengid taas huviga ta juttu.

      Koolibuss sõidutas Jimi kolme kvartali kaugusele tema elukohast. Sealt koju kõndida oli lühike maa, kuid siiski küllalt pikk, et Jim saaks nuputada plaane, kuidas kiusata „vanaemm” Caroline’i ja „vanaissi” Pauli. Mõlemad vanad Morrisonid olid täiskarsklased ja kuigi Paulil oli nõrkus koerte võidujooksu vastu, oli tolles vanema linnaosa hubases kodus valitsevaks hoiakuks fundamentalism. Jim pilkas neid.

      Ta eiras nende palveid, et ta juukseid lõikaks, habet ajaks, rõivaid vahetaks, kirikus käiks. Ta ähvardas, et toob koju neegritüdruku ning jättis oma tuppa tühje veinipudeleid. Mõnikord ei rääkinud ta päevade kaupa, hõljudes läbi nende argipäevade nagu tabamatu suits.

      „Ta vihkas konformismi, tal oli alati igale asjale oma vaatenurk,” meenutab vanaema. „Ta püüdis meid šokeerida. Seda meeldis talle teha. Ta rääkis meile asju, millest teadis, et need meid häirivad. Me lihtsalt ei saanud temast aru. Jimmyl oli nii palju tahke. Ühel hetkel võis näha üht, järgmisel juba hoopis teist. Kunagi ei võinud kindel olla, mida ta parasjagu mõtleb.”

      Jim kõndis läbi akadeemilise kolledžiaasta silmapaistmatuna, tehes koolis vaid nii palju, kui hädapärast vaja. Tema esimese semestri hinded polnud midagi erilist: üks A, kaks B-d, üks C ja üks D.

      Märksa huvitavamad olid tulemused isiksusetestis, mille kõik uued tudengid täitma pidid. Selle põhjal hinnati СКАЧАТЬ