Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aktimaalide koopiad värviti üle ning hiiglaslike madude sarnaseid peeniseid ning suuseksi kujutavad joonistused sokutati klassikaaslaste õpikute vahele, kust, nagu Jim väga hästi teadis, õpetajad need üles pidid leidma. Nagu ikka, jälgis Jim kõiki reaktsioone, õppides, mis mõjub ehmatavalt, mis lummavalt, ja mis ajab vihale.

      Jimi vend oli temalt kord küsinud, miks ta maalib. „Ei saa ju kogu aeg lugeda,” vastas ta Andyle. „Silmad väsivad ära.”

      Andy jumaldas oma vanemat venda isegi siis, kui Jim väga õelalt käitus. Ta mäletab kahte-kolme korda, kui nad üle välu kõndisid ja Jim korjas maast kivi ning ütles: „Ma annan sulle kümme sekundit aega …”

      Andy vaatas hirmunult Jimi, kivi ja uuesti Jimi.

      Jim ütles: „Üks …”

      „Ei,” hüüdis Andy, „ei, ei …”

      „Kaks …”

      „Ära jama, Jim, palun, Jim, palun …”

      Kui kõlas „kolm”, pistis Andy jooksma ja Jim karjus „neliviiskuusseitsekaheksaüheksakümme,” sihtis ja viskas venda kiviga.

      Tol korral oli Jim kuueteistkümneaastane. Seitsmeteistkümnene oli ta siis, kui ligines Andyle halvaendeliselt, rätikuga üles korjatud koerasitt käes. Ta ajas kisendavat Andyt mööda maja taga. Viimaks sai Jim venna kätte ja surus junni talle näkku. See oli kummist. Andy nuuksus kergendatult.

      „Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ma vaatasin televiisorit ja tema tuli, istus mulle näkku ja peeretas,” rääkis Andy. „Või neid kordi, kui ta oli joonud kakaod või apelsinimahla, mis teeb sülje hästi paksuks, surus oma põlved minu õlgadele, nii et ma ei saanud liigutada ja lasi süljenire mu näo kohale rippuma. Ja siis hakkas ta seda allapoole laskma. Muudkui allapoole, allapoole, allapoole … kuni see rippus otse mu nina kohal. Ja siis imes ta selle uuesti üles.”

      Kui nad koos oma kodu naabruses kõndisid ja kohtasid kedagi, kes oli Andyst vanem ja suurem, ütles Jim talle: „Kuule … mu vend tahab sinuga kakelda-a-a-a … mu veli tahab sulle moll-l-l-li anda. Mis sa sellest arva-a-a-ad?”

      Washingtoni loomaaias tegi Jim Andyle ettepaneku kõndida kitsal serval sügava kraavi veerel, mis eraldas loomi külastajatest. Teine kord meelitas ta Andyt kõndima sarnasel eendil, kust võis paarkümmend meetrit allpool olevale maanteele kukkuda.

      „Kui ma seda ei teinud,” räägib Andy, „sõimas ta mind eideks, kuna ta ei käskinud mul kunagi teha asju, mida ta ise poleks teinud.”

      Jim tegi palju selliseid trikke ning sarnaselt aastatetaguse kelgusõiduga ta ei kukkunud ega saanud kunagi viga. Jim on millalgi öelnud: „Noh, sa kas usud endasse või kukud.”

      Jim tegi oma õe ja vanematega Alexandrias vähe tegemist, kodunt lahkus ta sageli hommikust söömata ja sõnagi lausumata. Õde Anne oli kõigest järjekordne lakkamatu õrritamisobjekt. Isa oli niisugune nagu ikka: kas mõtetes või päriselt eemalviibiv – külastamas Cape Canaverali enne Vanguardi kosmoselende, golfimängul mereväelaste maaklubis, piloodipaberite säilitamiseks tarvilikke lennutunde tegemas või kodus matemaatiliste probleemide üle pead murdmas, selle asemel, et pöörata Jimile nii palju tähelepanu, kui Jim soovinuks.

      Selleks ajaks oli Jimi emast kujunenud domineeriv vanem. Isegi kui Steve oli kodus, tegeles Clara pere eelarvega. Ta oli eeskujulik mereväelase abikaasa, kes tegi kõike hästi, alates lauahõbeda poleerimisest kuni bridžipidude võõrustamiseni. Üks sugulane kirjeldas teda nii: „Ta oli peo hing, inimene, kes võis kuni üheni hommikul kaasa lüüa, samas kui Steve läks õhtul üheksast voodisse.” Jimi arvates oli tema ema ülihoolitsev näägutaja. Ema käis talle närvidele, alati oli tal õiendamist poja juuste pikkuse või särgi seisukorra üle.

      Jim kandis sama särki nädalate kaupa, kuni see oli nägi kohutav välja. Kord küsis üks õpetaja, kas tal oleks ehk rahalist abi vaja. Ükskord andis Clara Jimile viis dollarit, et ta uue särgi ostaks – Jim soetas Päästearmee poest rõivatüki kahekümne viie sendi eest ja kulutas ülejäänud raha raamatutele. Lõpuks üritas Jimi ema Tandy Martini ema kaudu panna tüdruku Jimi veenma. Tandy loomulikult keeldus.

      Ühel pärastlõunal oli Tandy Jimil külas, kui nad kuulsid, et poisi vanemad jõuavad koju. Jim tassis Tandy kiiresti ülakorrusele oma vanemate magamistuppa ja heitis ta seal voodisse, ajades voodiriided sassi. Tandy punnis vastu. Ta hüppas püsti ja püüdis toast välja pääseda, Jim jooksis tema kannul. Ajastus oli ideaalne. Tandy, kelle särk oli rabelemisega vöö vahelt välja tulnud, ja Jim jõudsid allkorrusele just sel hetkel, kui vanemad elutuppa astusid.

      „Tere, ema, tere, isa,” ütles Jim irvitades.

      Clara muretses Jimi „veidruse” pärast, ta kartis, et poeg on pärinud samasugust ekstsentrilisust, mis oli naise arvates iseloomulik tema vendadele. Ta ei teadnud, mida arvata, kui Jim tema poole pöördus ja ütles: „Tegelikult sind ei huvita mu hinded, sa soovid mulle häid hindeid vaid selleks, et nendega oma bridžiklubis uhkeldada.” Teinekord jahmatas ta kõiki sellega, et viskas söögiriistad oma taldrikule ja nähvas emale: „Sa matsutad süües nagu siga.”

      Ka teised imestasid Jimi kummaliste kommete üle. Ta jõlkus Alexandrias oma Clarke’i seemisnahast saabaste, puuvillaste pükste ja särgiga ringi, juuksed lõikamata, ning jättis teesklematult eemalviibiva, halvemal juhul isegi tõrjuva mulje. Mõnikord käitus ta täiesti mõistatuslikult. Kuna perekonna autot lubati Jimil kasutada väga harva, lasi ta sageli mõnel sõbral end Washingtoni kesklinna sõidutada ning jalutas lihtsalt minema, andmata mingeid selgitusi.

      Kuhu ta läks? Mida ta seal tegi? Mõned arvavad, et ta sai kokku sõbraga, keda oli kohanud mõnes neist kummalistest väikestest raamatupoodidest, mida ta sageli külastas. Teised väidavad, et ta käis salaja räpases baaris vanal Route 1 aadressil, Fort Belvoir’ lähistel mustanahalisi bluusmuusikuid kuulamas. Viimane oletus tundub tõenäolisim. Talle meeldis ja oma keldriruumis mängis ta kõige sagedamini bluusi ja spirituaalseid palasid, mis olid talletatud Kongressi Raamatukogus (samas ta väitis, et vihkab rock’n’rolli). Samuti meeldis talle jalutada Alexandria allakäinud kaldapiirkonnas ja vestelda kaide peal õngitsevate mustanahalistega. Mõnikord võttis Jim õhtuti Tandy kaasa nende „sõpradega” kohtuma.

      Veel veidramad olid Jimi öised visiidid Tandy maja juurde – ta seisis Martini perekonna aias ja põrnitses häält tegemata tüdruku magamistoaakent teisel korrusel. Tandy väidab, et ärkas siis alati üles, aga selleks ajaks, kui ta allkorrusele jõudis, oli Jim läinud. Kui tüdruk süüdistas Jimi selles, et too oli ta üles äratanud, ütles poiss, et polnud oma voodist lahkunud.

      Kogu Jimi lõpuklassi käisid vanemad talle peale, et poiss kandideeriks kõrgkoolidesse, samuti sundisid nad teda keskkooli aastaraamatu jaoks ennast pildistada laskma. Kui Jim selle vastu mingit huvi ei tundnud, panid vanemad ta Florida osariigi St. Petersburgi kooli kirja ja otsustasid, et ta elab kolledžis käimise ajal lähedalasuvas Clearwateris vanavanemate juures. Jim andis õlgu kehitades järele ja teatas seejärel, et tal ei ole mingit kavatsust keskkooli lõputseremoonial osaleda. Isa oli vahkvihas, aga Jimi see ei kõigutanud. Niisiis saadeti lõpudiplom talle postiga, kuna Jimi nimi hüüti tseremoonial välja, aga keegi ei astunud ette, et diplomit vastu võtta.

      Jimi viimane kohtumine Tandyga oli reede öösel, kui nad olid autoga Potomaci jõe ääres koos Tandy sõbranna Mary Wilsoni ja tolle kohtingupartneriga. Jimil oli kaasas kuus õlut ja kui nad hiljem Mary juurde läksid, võttis ta välja märkmiku oma luuletustega. Sellal kui Tandy märkmikku luges, hakkas Jim veiderdama, suurustades, et oli varem õhtupoolikul pool pudelit oma isa viskit ära joonud.

      Tandy oli pahane СКАЧАТЬ