Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ majast, mille Morrisonid jaanuaris üürisid, kui Steve taas Pentagoni tööle läks.

      Uhke telliskivimaja asus künklikus rohelises piirkonnas nimega Beverly Hills, kõrgema keskklassi rajoonis, mille elanike hulgas oli diplomaate, kõrgema auastme ohvitsere, valitsusliikmeid, arste, advokaate ja senaatoreid. Morrisonide elutoas oli paks lilleline vaip, funktsionaalstiilis vana mööbel (üks Clara vendadest oli antiigiärimees), paksu polstriga tugitoolid ja suur televiisor. Välistrepi najal seisid jalgrattad.

      George Washingtoni nimelises keskkoolis olid Jimi ja Tandy garderoobikapid lähestikku ning tavaliselt läksid nad koos kooli ja tagasi koju.

      Jimile meeldis Tandyt šokeerida. „Mulle tundub, et ma peaks minema selle hüdrandi juurde ja selle täis kus’ma,” teatas ta ühel päeval, sirutades juba kätt oma püksiluku poole.

      „Ei,” hüüatas Tandy jahmunult.

      Ühe hoolikamalt ettevalmistatud vembu tarvis kutsus Jim Tandyt vaatama, kuidas ta oma kurdi sugulasega tennist mängib. Ligi tund aega „rääkis” Jim sugulasega käte abil, tõlkides seda ka Tandyle, kes osavõtlikult kõrval seisis. Järsku muutus vestlus vaidluseks. Jimi ja tema sugulase käed vehklesid nagu tuuleveskid ning viimaks marssis sugulane minema.

      Jim kehitas õlgu ja ütles Tandyle, et saadab ta koju. „Mille üle te vaidlesite?” küsis Tandy.

      „Ah, ei midagi,” vastas Jim. „Ta küsis, kas võib meiega kaasa tulla, kui ma sind koju saadan, ja ma polnud nõus.”

      Tandy ütles Jimile, et ta on julm ja puhkes nutma. „Oi, Jim, kuidas sa võisid …”

      „Oh issand jumal,” kostis Jim seepeale, „ta pole päriselt kurt.”

      Tandy lõpetas nutmise ja hakkas vihaselt karjuma. Ta oli Jimi Alexandrias veedetud kahe ja poole aasta jooksul tema ainuke sõbratar ja pidi kõige rohkem kannatama. Jim pani ta pidevalt proovile.

      Ühel laupäeval sõitsid nad bussiga lähedalasuva Washingtoni Corcorani kunstigaleriisse. Üle Potomaci jõe loksumise ajal langes Jim põrandale põlvili ja haaras Tandyl jalgadest.

      „Jim!” kähistas Tandy ehmunult. „Mida sa ometi teed? Lõpeta, kuuled, lõpeta kohe.”

      Kärmelt võttis Jim tal ühe kinga jalast ja hakkas valget sokki sikutama.

      „Jim, palun.” Tandy sõlmis sõrmed oma plisseeritud seeliku süles nii kramplikult kokku, et sõrmenukid läksid valgeks. Ta palged värvusid tumepunaseks ning puna levis edasi kaelale ja kuklale, kuni hobusesabas patsini välja.

      „Ma’i taha muu-u-u-ud, kui musutada su kalleid taldu-u-u-u,” ütles Jim oma „väärakal” õlisel häälel, mida ta tüdruku ärritamiseks kasutas. See hääl oli täpselt selliseks kujundatud, et keegi ei saanud aru, kas ta teeb seda meelega või mitte. Jim tõstis palja jala oma kätega üles, andis sellele kiire musi ja hakkas oma nasaalset naeru kihistama.

      Buss peatus sahinal natuke maad enne galeriid. Galerii avamiseni oli jäänud veel pool tundi, nii et Jim ja Tandy läksid selle lähedale parki. Nad jõudsid alasti kummarduva naise suure kuju juurde.

      Jim sosistas Tandyle kõrva: „Kui sa kuju tagumikku musutada ei julge, oled argpüks.”

      „Jim …”

      „Noh, anna musi.”

      „Ei.”

      „Kas sa tahad öelda, et pelgad täiesti ordinaarse marmortaiese tuharatele ligineda?” küsis Jim, eputades oma sõnavaraga nagu tavaliselt.

      „Jäta järele, Jim.” Tandy vaatas kartlikult ringi. Mõned turistid tegid kujust pilte.

      „Ära nüüd punni, Tandy, pane oma suu sõõrlihas tööle. Suudle tuharalihast!”

      Tandy ägestus. „Ma ei suudle selle kuju mitte mingisuguseid osi, ükskõik mida sa ütled!”

      Tema käratusele järgnes vaikus. Tandy vaatas ringi. Kõik vaatasid teda. Jim istus mitu meetrit eemal, tehes nägu, nagu ei teaks ta, kes see tüdruk on, ja püüdis kõigest väest mitte naerma pahvatada.

      „Ma küsisin temalt, miks ta kogu aeg tola mängib,” räägib Tandy nüüd.

      „Ta ütles ‘Ma poleks sinu jaoks enam huvitav, kui ma seda ei teeks’.”

      Tandy polnud Jimi vimkade ainuke ohver. Ka tema õpetajad pidid seda taluma – eriti eakas, naiivne ja konservatiivne bioloogiaõpetaja. Jim spikerdas tema tunnis varjamatult, ja kord eksami ajal hüppas laborilauale ning vehkis metsikult kätega, tõmmates kõigi tähelepanu endale.

      „Härra Morrison!” ütles õpetaja vihaselt. „Mida te teete!”

      „Ma tahtsi’ vaid mesilast püida-a-a-a,” vastas Jim ikka laual seistes. Klassikaaslased hakkasid naerma.

      „Mesilasel on õigus segamatult oma asju ajada, härra Morrison. Palun istuge oma kohale.”

      Jim hüppas maha ja sammus võidukalt oma tooli juurde. Klassiruumile laskus vaikus. Siis aga kargas Jim üle laborilaua ja ajas „mesilast” lauaridade vahel taga ning klassiruumist välja.

      Kui Jim tundi hilines, rääkis ta detailseid lugusid sellest, kuidas teda ründasid bandiidid või röövisid mustlased. Kui ta ühtäkki klassiruumist minema kõndis ning õpetaja talle järele jooksis, siis rääkis Jim talle, et peab pärastlõunal ajukasvaja operatsioonile minema. Clara oli järgmisel päeval hämmingus, kui direktor koju helistas ja lõikuse tulemuse kohta päris.

      Jim lähenes kenadele tüdrukutele, kummardas, deklameeris kümmekond päheõpitud rida sonetist või kaheksateistkümnenda sajandi romaanist, kummardas uuesti ja jalutas minema. Pärast kooli läks ta koos sõpradega golfiväljakule (kuigi ta ise ei mänginud) ning kõndis mööda väljakuid ümbritsevat viiesentimeetrise läbimõõduga piiret, kõõludes all tormleva Potomaci jõe kohal kümne meetri kõrgusel. Kooli koridorides tervitas ta semusid: „Hei, värrrrrrrrdjas”.

      Mõnikord olid tema vembud kibestunud ja julma alatooniga. Koolist bussiga koju sõites märkas ta kord, et üks vanem naisterahvas teda vaatab. „Mida te elevantidest arvate?” küsis Jim temalt.

      Naine vaatas kohe mujale.

      „Noh,” ütles Jim, „mida te ikkagi arvate elevantidest?”

      Kui naine ei vastanud, hõikas Jim valjult: „Mis teema nende elevantidega on?”

      Selleks ajaks, kui buss Alexandriasse jõudis, olid naisel silmad märjad ja mitu täiskasvanut käskis Jimil ta rahule jätta.

      „Ma küsisin kõigest elevantide kohta,” vastas ta.

      Teinekord kohtasid nad koos Tandyga üht ratastoolis istuvat halvatut ning Jim hakkas narrimiseks tõmblema ja rapsima ning ilatsema.

      Kuigi Jim võis vahel ebameeldiv olla, polnud tal raske seltsilisi leida. Tegelikult kuulus enamik tema Alexandria seltskonnast kooli koorekihti, nende hulgas oli mitu silmapaistvat sportlast, koolilehe toimetaja (kes valiti oma klassis kõige intelligentsemaks) ja õpilasnõukogu president. Kõik nad püüdsid tema tähelepanu köita, alateadlikult jäljendades tema kõnepruuki ja kasutades tema lemmikväljendeid: „Vinge värk!” ja „Aiiii … panid mulle ära, otse munadesse!”, kutsusid teda topeltkohtingutele СКАЧАТЬ