Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „et kui keegi päriselt julges teha neid hulle tükke, mida meie tahtsime teha, tundsime mingis mõttes rahuldust, ja Morrison tõmbas meid ligi. Ta oli kesksel kohal.”

      Tandy Martin pakub teistsugust vaatenurka. „Kui inimene on keskkoolis ning teistest erinev … noh, näiteks mina tahtsin korporatsiooni astuda, kuna soovisin „lahe” olla, aga kuna samas teadsin, et see on lollus, siis ma ei suutnud seda teha. Mind soovitati tippkorporatsiooni ja ma läksin koju ning nutsin öö läbi, kuna teadsin, et ma pean sellest keelduma. Sain sellest hingelise haava. Kui inimene arvab, et tal on õigus ja kõik teised teevad teisiti, ja ta on kõigest viieteistaastane, noh, siis läheb nii, et ta süda murdub ja armistub. Kõik tahavad mingisse kampa kuuluda, kui nad on viieteistaastased. Jimi kutsuti astuma AVO-sse – korporatsioonide korporatsiooni – ja tema keeldus.”

      George Washingtoni nimelises koolis veedetud aastatel suutis Jim suurema vaevata hoida hinnete keskmist taset 88,32 juures ja ta sai kaks korda kiituskirja. Tema IQ oli 149 punkti. Ülikooli matemaatikatestidel oli tema tulemus üle riikliku keskmise (528, keskmine oli 502) ja veel kõrgema tulemuse sai ta suulistel eksamitel (630, riiklik keskmine oli 478). Kuid statistika ei näita eriti midagi. Rohkem näitavad raamatud, mida Jim luges.

      Ta luges ahnelt Friedrich Nietzschet, poeetilist saksa filosoofi, kelle nägemust esteetikast, moraalist ja apollonlik-dionüüsoslikust duaalsusest võis täheldada ikka ja jälle Jimi vestlustes, luuletustes, lauludes ning elus. Ta luges Plutarchose teost „Paralleelsed elulood” ja hakkas imetlema Aleksander Suurt, kuna hindas tema intellekti ning saavutusi. Jim jäljendas ka tema hoiakut: „… pea kallutatud natuke küljele, vasema õla poole …” Ta luges suurt prantsuse sümbolistlikku poeeti Arthur Rimbaud’d, kelle stiil hakkas mõjutama Jimi lühiproosalike luuletuste vormi. Ta luges kõike, mida avaldasid Kerouac, Ginsberg, Ferlinghetti, Kenneth Patchen, Michael McClure, Gregory Corso ja kõik teised biitnikest kirjanikud. Norman O. Browni „Life Against Death” asus tema raamaturiiulis kõrvuti James T. Farrelli „Studs Loniganiga”. Viimase naabriks oli Colin Wilsoni „Outsider” ja tolle kõrval „Odüsseia” (tema lõpuklassi emakeeleõpetaja arvas, et Jim oli ainuke klassist, kes seda luges ja ka mõistis). Balzac, Cocteau ja Molière olid talle tuttavad, samuti suurem jagu prantsuse eksistentsialistidest filosoofe. Jim näis intuitiivselt mõistvat, mida need keerulised mõtlejad pakuvad.

      Kakskümmend aastat hiljem räägib Jimi lõpuklassi emakeeleõpetaja endiselt tema lugemusest: „Jim luges sama palju ja tõenäoliselt enamgi kui kõik ta kaasõpilased. Aga kõik, mida tema luges, oli nii ebaharilik, et ma lasin ühel õpetajal, kes läks parajasti Kongressi Raamatukokku10, järele vaadata, kas need raamatud, millele Jim viitas, on ka tegelikult olemas. Ma kahtlustasin, et ta mõtles need välja, kuna need olid Inglismaa kuueteistkümnenda-seitsmeteistkümnenda sajandi demonoloogiaraamatud. Ma polnud neist eales kuulnud. Aga need olid olemas ja tema kirjutatud töö põhjal olen veendunud, et ta neid luges ning ainuke koht, kus ta neid lugeda sai, oli Kongressi Raamatukogu.”

      Jim hakkas kirjutama. Ta oli hakanud pidama päevikut, märkmikke, mis täitusid tema igapäevaste tähelepanekute ja mõtetega, ajakirjareklaamlausete ümberkirjutustega, dialoogijuppidega, raamatutest võetud ideede ning lõikudega, ja mida lähemale koolilõpule, seda rohkem hakkas sinna lisanduma luulet. Talle hakkas mõju avaldama luule romantiline külg: tema teadvusse oli jätnud jälje „Rimbaud’ legend”, ettemääratud tragöödia, Ginsbergi, Whitmani ja Rimbaud’ enda homoseksuaalsus; Baudelaire’i, Dylan Thomase, Brendan Behani alkoholism ja paljude teiste kannatavate visionääride hullumeelsus ning uimastisõltuvus. Leheküljed muutusid peegliks, milles Jim nägi iseennast.

      Luuletajaks olemine tähendas enamat kui luuletuste kirjutamist. See nõudis stiilselt (ja mis veelgi tähtsam – nukralt) elamisele ja suremisele pühendumist; igahommikust palavikus ärkamist, teadmisega, et see palavik kaob vaid surres, kuid olles samas kindel, et see kannatus on ka suur au. „Poeet on nähtamatute preester,” kirjutas Wallace Stevens. „Luuletajad on maailma tunnustamata seadusandjad,” kirjutas Shelley, „… tabamatu inspiratsiooni hierofandid; nende hiiglaslike varjude peeglid, mida tulevik heidab olevikule …”11

      Rimbaud kirjeldas seda oma kirjas Paul Demenyle kõige paremini: „Poeet saab visionääriks läbi kõigi meelte pika, piiramatu ja süstemaatilise segipaiskamise. Kõigis armastuse, kannatuste või hullumeelsuse vormides uurib ta enda hinge, ta kurnab ennast kõigi mürkidega ja säilitab nende kvintessentsi. Kirjeldamatus piinas, kus ta vajab suurimat usku, üleinimlikku jõudu, kus temast saab kõigi inimeste keskel suur invaliid, äraneetu – ja Ülim Teadlane! Sest just tema tunneb tundmatut! Mis siis sellest, et ta ise oma ekstaatilisel lennul läbi ennekuulmatute, sõnulseletamatute nähtuste hävib …” Poeet kui tulevaras.

      Jim on kirjutanud kunagi „Pony Expressi”, mida ta ise kirjeldab kui „ballaadi tüüpi poeemi”, aga nüüd ta n-ö tulistas lühikeste valangutega, täitis märkmikke ülestähendustega, millest ammutati hiljem suur osa materjali või inspiratsiooni paljude Doorsi laulude tarvis. Üks poeem, mis on säilinud, oli „Horse Latitudes”. Jim kirjutas selle pärast seda, kui nägi võigast raamatukaaneillustratsiooni, mis kujutas hobuseid, keda heideti üle Hispaania galiooni parda, kui alus oli Sargasso merel tuulevaikuse lõksu jäänud:

      Kui vaikne meri loob soomusrüü

      ja ta mornid ning katkendlikud

      hoovused sigitavad tillukesi koletisi,

      purjetus ei edene

      kummaline hetk

      ja esimene loom heidetakse,

      jalad raevukalt sõudmas

      nende jäik roheline galopp

      ja pead kerkivad pinnale

      kanged

      haprad

      peatus

      leppimine

      hääletud sõõrmed agoonias

      hoolikalt viimistletud

      ja suletud.

      Paljud Jimi luuletused rääkisid nii tol perioodil ning hiljemgi veest ja surmast. Kuigi ta oli esmaklassiline ujuja, väidavad lähimad sõbrad, et Jimil oli vee ees suur hirm.

      Jim oli keskkooli eelviimasel kursusel, kui Tandy Martin läks tema koolist üle lähedalasuvasse St Agnese tütarlastekooli. Jim nägi teda, kui Tandy koduteel tema majast möödus, ning tihti jooksis ta tüdrukule järele ja nad vestlesid usalduslikult tundide kaupa.

      „Milline on sinu esimene mälestus?” küsis Tandy.

      „Olen ühes toas, minu ümber on neli-viis täiskasvanut ja nad kõik ütlevad: ‘Tule minu juurde, Jimmy, tule minu juurde …’ Ma alles õpin käima ja nad kõik ütlevad: ‘Tule minu juurde’.”

      „Kust sa tead, et see mälestus su ema jutust ei pärine?” ütles Tandy.

      „See on liiga triviaalne. Ta ei räägiks nii tähtsusetut lugu.”

      „Noh, jah, Freud aga ütleb, et …”

      Võib-olla Jim pidaski seda tühiseks, aga järgnevatel aastatel rääkis ta veel sarnastest mälestustest. Enamik olid esitatud unenägude vormis ja kõik need sisaldasid täiskasvanuid, kes sirutavad käsi väikese Jimi poole.

      Tandy ja Jim rääkisid teineteisele sellest, mis neid hirmutab, mis neid ühendab ja kelleks nad loodavad saada. Jim ütles, et ta tahab saada kirjanikuks, et ta tahab kõike kogeda. Kord või paar teatas ta, et tahab saada maalikunstnikuks, ning ta andis Tandyle kaks enda tehtud väikest õlimaali. Üks neist kujutas Tandyt päiksena, teine oli autoportree Jimist kuningana.

      Jimi СКАЧАТЬ