Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kuule, mees, võtame pakkumise vastu,” ütles Jim.

      „Kell kuus hommikul tahab ta meid oma korterisse viia? Ei, sina tee mis tahad, aga mina lähen nüüd siin maha.”

      Vastumeelselt järgnes Jim sõbrale.

      Kui nad järgmisel pärastlõunal Coronadosse jõudsid, oli vastuvõtt jahe. Esmalt teatas Jimi ema, et ta ei pääse enne majja, kui on lasknud juukseid lõigata. Lisaks oli ema vapustatud sellest, et poeg reisis hääletades, kuigi ema saatis talle lennupiletiraha. Hiljem tänitas ta häälekalt selle üle, et nad käisid regulaarselt San Diegos, kus Jim ja Bryan külastasid pokkerisalonge ning labaseid mereväelaste baare. Kuid kõige rohkem jahmatas ema Jimi teadaanne, et ta kavatseb Los Angelesse ülikooli minna.

      „Oota vaid, varsti jõuab isa koju,” ütles ema, „oota ainult. Ta tuleb vähem kui kuu aja pärast koju …”

      Aga selleks ajaks oli Jim läinud.

      Kolm nädalat otsisid Jim ja Bryan tööd ning pidutsesid Los Angelese idaosas Bryani sugulastega, elades sel ajal väikeses haagissuvilas. Kuid vabu töökohti polnud ning viimaks sai otsa raha, millega pidu panna, ning seikluslugu ja fantaasiad varisesid kokku. Siis helistas Jimi ema ja rääkis, et isa randub mõne päeva pärast Long Beachil. „Ma tahan, et sa tal kail vastas oleksid,” ütles ema Jimile.

      Jim pani lubadust andmata toru hargile, aga läks siiski isale vastu. Ta rääkis vanematele, et tahab Los Angelesse jääda, aga nad polnud nõus. Jim pakkus välja tosin varianti. Kõik lükati tagasi ja kaks nädalat hiljem viidi Jim Florida lennukile, piisavalt vara, et ta saaks suvekursustele registreeruda.

      Jim kolis otsustavalt tagasi oma raamatuist pungil vagunelamusse College Avenue’l ja 18. juunil registreerus nii vähestele kursustele kui võimalik. See oli igav suvi, kui välja arvata Euroopa keskaja kursus. Jim ütles oma professorile, et tahab kirjutada ühe pika töö, mitte nõutud kahte lühikest esseed, ja soovib ise teema valida.

      „See oli üsna ebatavaline, aga tundus huvitav, ja ma jäin nõusse,” meenutab õpetaja.

      Jim kirjutas Hieronymus Boschist, Hollandi maalikunstnikust, kes vaatas maailma kui põrgut, milles meie liigume justkui läbi kuradi seedekulgla, ja kellest ei teata peaaegu ühtegi kindlat fakti. Jimil oli teooria, et kunstnik oli adamiidide sekti, keskaegse ketserliku grupi liige.

      „Jimi teooria mind ei veennud,” ütleb professor, „aga tema kirjutis oli põnev.”

      Jim lõpetas ained 27. augustil, tegi viimase eksami kolm päeva hiljem ja hääletas seejärel taas Clearwaterisse, et käia rannapidudel, tantsida ning juua. 5. septembril oli ta tagasi Tallahassees, kus pani end kirja hilisrenessansi kunstiajaloo loengutele, mis sisaldasid jätkuvat Boschi uuringut, ning võttis mitu kursust teatriosakonnas: sissejuhatus teatrikunsti, teatriajalugu, näitlemise alused ja lavakujunduse põhimõtted.

      Jim kavatses luua vundamendi filminduskursustele, kuhu ta plaanis astuda Los Angelese ülikoolis jaanuari alguses. Selleks andis Jim paar päeva pärast Florida ülikooli registreerumist avalduse hinnete ülekandmiseks ning kirjutas ka oma vanale keskkoolile Virginias, et tema hinded Los Angelesse saadetaks.

      Oma neljandaks ja viimaseks Florida ülikooli trimestriks kolis Jim tuppa number 206 Cherokee Hotel’is – allakäinud võõrastemajas, mille paljud kliendid olid varasematel aastatel olnud osariigi seadusandjad, kes külastasid prostituutidest hotelliasukaid. „Cherokee polnud sel ajal enam lõbumaja,” räägib Bryan Gates, „aga selle maine püsis ja Jimi jaoks oli see kodu. Ta tundis end seal tõeliselt hästi.”

      Jim hakkas läbi käima vanematest tudengitest koosneva väikese grupiga ning mõnede õppejõudude ja professoritega, kellest enamik olid kunstiosakonna joogilembesed pidutsejatüübid. Mõne nädala pärast kolis ta Cherokeest välja ning kolis koos kahega neist ridaelamusse. Sestsaadik oli rõhk lõbusal ajaviitmisel.

      Ükskord oli Jim veini joonud ning teel laupäevasele jalgpallivõistlusele osales mängukakluses vihmavarjudega ja napsas ühelt patrullautolt politseiniku kiivri. Ta vahistati ja pandi käeraudadesse. Segaduses, mis järgnes põgenemiskatsele, kadus kiiver ära ning Jimile esitati süüdistus pisivarguses, rahu rikkumises, vahistamisele vastuhakkamises ja avalikus kohas joobes viibimises.

      Järgmisel päeval ilmus Jim Ralph Turneri, ajalooprofessori juurde, kellele ta Boschist töö kirjutas. Ta ütles, et veetis öö kainestusmajas ning kartis, et peab tagasi linnakusse kolima, kui ülikoolis sellest kuuldakse. Professor, kes sageli pidusid korraldas, oli kohe nõus aitama.

      Esmaspäeval läks Turner koos Jimiga juuksurisse, aitas tal ülikonna laenutada, käis koos temaga kohtus ning hiljem helistas dekaanile, et Jimi eest kosta. Jimile määrati trahviks viiskümmend dollarit (vajalik summa oli tal olemas, kuid ta ei tahtnud seda loovutada, seega palus ta oma emal raha saata, jättes ütlemata, mille jaoks) ning katseaeg ülikoolis.

      Ralph Turneri eestkoste, Jimi järjepidevalt head hinded ja mitme teisegi professori tunnustus päästsid ta ülikoolis karmimatest karistustest. Ta üllatas jätkuvalt kursusekaaslasi ja õpetajaid.

      Oma teatriajaloo kursuse tarvis kirjutas Jim vimkaliku töö, „Godot’d oodates” tõlgenduse kui loo USA kodusõjast, tegelasteks Grant, Lee ja Slave15. Tema lavakujunduse professor meenutab, et üks Jimi pakutud dekoratsioone kujutas lava kohale riputatud alasti, otsekui ristilöödud meesterahvast. Teine idee, näidendis „Kass tulisel plekk-katusel”, oli lava tagaseinal etenduse alguses kitsas valguslaik, mis aina laieneb, kuni haarab kogu lava ning ilmneb, et see on projektsioon vähirakust (näidendi peategelane sureb vähki).

      Siis sai Jim, kellel polnud mingit lavakogemust, ühe kahest rollist ülikooli lavastuses Harold Pinteri absurdinäidendis „Tumm teener”. Kavalehel oli Jim lavanimega Stanislas Boleslawski, mis oli kokku pandud kahe mehe nimest – üks oli suur Vene näitleja ning lavastaja Stanislavski, näitlemiskoolkonna looja, teine oli stiilne Poola režissöör Richard Boleslawski, kes oli enne filmide tegemiseks USA-sse emigreerumist töötanud Stanislavski Moskva Kunstiteatris.

      Jimi lavastaja Sam Kilman tutvustas talle kirjutisi Antonin Artaud’lt, kes 1930ndail ja 1940ndail hullumajas viibides kirjutas üleskutseid teatrirevolutsiooniks: „Me peame aru saama, et teater on nagu katk, soniv ja nakkav; see on selle paeluvuse saladus”. See meeldis Jimile.

      „Jimiga oli huvitav töötada,” ütleb Keith Carlson, näitleja, kes oli tema lavapartner „Tummas teenris”. „Mitte ühelgi õhtul, kui ootasin eesriide tõusmist, polnud mul aimugi, mida ta teha kavatseb. Temaga oli keeruline kokku mängida, kuna ta esitas oma rolli iga kord väga erinevalt. Ta ei keskendunud dialoogile või minule või muudele traditsioonilistele tugipunktidele. Ta mängis stseene ja kandis oma read ette toonil, mis näis täiesti motiivitu või vähemalt ootamatu. Oli pidevalt tunda eelaimuse allhoovust, valitses tunne, et kohe kaob igasugune kontroll.”

      „Tol ajal [1963. a] välditi laval igasugust siivutust, kuid meil olid mõned väga toredad sündsusetud proovid. Ühelgi etendusel küll vulgaarsusi ei esitatud, aga Jimi puhul ei saanud kunagi milleski kindel olla.”

      „Su isa on nüüd kapten, Jim,” ütles ema, „ühe maailma suurima lennukikandja [Bon Homme Richard] kapten. Sellel alusel on kolm tuhat meest ja need mehed peavad sinu isast lugu – nad peavad temast lugu seetõttu, et ta on laitmatu. Mis mulje see jätaks, kui tema poeg, tema lihane poeg ilmuks kohale biitniku välimusega?”

      Natuke enne oma pere juurest Coronadost lahkumist 1964. aasta 8. jaanuaril, et alustada õpinguid Los Angelese ülikoolis, külastas Jim oma isa Atlandil õppustel – värskelt СКАЧАТЬ