Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui arvestada tema kirjanduslembust ning tugevust kompositsioonis ja kommunikatsioonis, nagu näitavad tema Alexandria-perioodi andmed.

      Jim võis teha virtuoosseid intellektuaalseid trikke. Kui sõbrad tema tuppa astusid, siis ta õhutas neid: „Kuule, võta mõni raamat, ükskõik milline raamat”. Tema hääl oli hooplev, kuid samal ajal puuris ta varbaga oma magamistoa vaipa – käitus nagu häbelik võlur. „Võta suvaline raamat, ava see mõne peatüki kohalt ja hakka lugema. Ma hoian silmad kinni ja ütlen sulle, millist raamatut sa loed ja kes on autor.”

      Jim osutas käega kõikjale toaseinte äärde kuhjatud ning mööblile laotud sadadele raamatutele.

      Ta ei eksinud kunagi!

      Suuremeelsem, kuid mitte vähem meeldejääv oli see, kui ta aitas üht sõpra semestri lõputöö kirjutamisel, analüüsides kiiresti ja asjatundlikult märkimisväärse koguse luulet. Teise sõbra jaoks kirjutas ta kolmekümneleheküljelise essee kuninganna Elizabethi armukesest lord Essexist, ning lisas sellele pika bibliograafia, tehes seda kõike peast.

      „Ma pidin kirjutama ning ette kandma kõne teemal ‘Moraalne rikkumatus: selle imperatiivsus meie püsimajäämisel’,” rääkis Jimi vend Andy. „Ma ei saanud isegi sellest aru, mida kuradit see tähendab. Vanemad ei lubanud mul kevadvaheajal kodust lahkuda enne, kui selle töö valmis kirjutan, ja Jim tahtis, et ma temaga välja läheksin. Töötasin selle kallal paar päeva ja viimaks võttis Jim töö ise käsile, kirjutas selle ümber ning lisas lõppu palju enda mõtteid. Ettekanne oli päris hea ja lõppes sõnadega: ‘Me tiirleme pimesi orbiitidel, abituna, üksi’. Seal oli järjest kolm või neli sellist lauset, ja kuigi see polnud päris minu stiilis, sain hindeks A.”

      Jim leidis endale Clearwateri keskkooli lõpetanute seast väikese kamba, kellega ta koos jõi. Ta jõi end tantsuõhtutel täis ja seisis siis nurgas, etendades puu rolli. Ta jõi end pidudel täis ja ükskord tekitas endale suure haava, kuid oli seejärel nii sõjakas ning solvav, et kohaliku haigla arst keeldus teda aitamast.

      Jimil polnud veel kombeks pidevalt ja palju juua. Nagu üks klassikaaslane märkis: „Näis, et ta jõi ainult selleks, et joove saavutada. Niisama ta ei joonud.” Jimi jaoks oli täiesti täis jäämine harv juhus. Kuid juba siis oli see ilmne lõõgastusvorm.

      Tähenduslik sündmus oli tema kaheksateistkümnes sünnipäev detsembris, kui ta sõjaväes end arvele lasi võtta. Jim vihkas sõjaväge kõigest hingest, ta kartis seal valitsevat äärmiselt tugevat võimukust. 1961. aastal polnud rahva seas sõjavastast liikumist. Jim ei kuulnud kunagi väljendit „sõjaväeteenistusest keelduja”. Niisiis läks ta välja ning jõi end maani täis. Perekonnaliikmed rääkisid, et üks onu, kes elas Clearwateris, päästis Jimi täbarast olukorrast, millel oleks võinud olla rasked tagajärjed. See oli nende jaoks ilmselt nii piinlik, et nad ei paljasta tänini vahejuhtumi sisu.

      Umbes samal perioodil leidis Jim pelgupaiga vanas hotellis Renaissance Gallery and Coffeehouse, mis asus palmivõsas Clearwateri ja St. Petersburgi vahel. See kujutas endast stuudiote, lavade ning siseõuede rägastikku, mis oli kolledži algkursuste jaoks mitteametlike „keelatud kohtade” nimekirjas. See tõenäoliselt alguses Jimi ahvatleski, kuid sinna pidama jäi ta luulelugemiste, folklauluvõistluste ja seal valitseva boheemlaslikkuse tõttu.

      Renaissance’i juhtis jutukas, kolmekümnendate keskpaigas homoseksuaal nimega Allen Rhodes. Pool tundi pärast temaga kohtumist sai Jim kuulda hiidromaani mahus juttu, informatsiooniuputust, mis sisaldas lugusid esivanematest, kes olid üheksateistkümnendal sajandil kujundanud St. Petersburgi, fantastiliste liialdustega seikluslugusid sugulistest vallutustest sõjaaegses pimendatud Londonis, jutte Rhodese elust Red Shawni meeste tantsutrupis, kirjeldusi kõigi galerii labürintides hiilivate kiisude perekondlikust päritolust ja seksuaalsetest kalduvustest, kogenud inimese viiteid Tampast põhjas asuvale Eedeni aia nimelisele nudistide laagrile – iga deklaratsiooni juhatas sisse väljend: „Sure või maha, see on nii uskumatu lugu”.

      Allen mäletab, kuidas ta ütles Jimile, et Jimis on midagi „erilist”, täpselt nagu Elvises. Ja ta meenutab, kuidas rääkis sellest, et kui ta sõja ajal Londonis oli ning tänavatele uitama, midagi paeluvat otsima läks, ei kandnud ta kunagi aluspükse.

      „Lao oma liha letti, rääkisin ma pidevalt kõigile. Minu jaoks toimis see alati.”

      Jim käis kooliaasta lõpul külas oma perel, kes elas nüüd San Diego äärelinnas. Kui ta juulis Clearwaterisse tagasi läks, leidis ta lõpuks kellegi, kes täidaks Tandy Martinist vabanenud tüdruksõbra ja usaldusisiku rolli.

      Mary Frances Werbelow oli peaaegu kuueteistkümneaastane, natuke üle poolteise meetri pikk, pikkade pruunide juustega, ning sellesuvise Sun N Fun iludusvõistluse teise koha võitja. Ta oli just lõpetanud keskkooli eelviimase klassi, kui ta Jimiga ühel peol kohtus.

      „Hei, hei, kuulge, vaadake kõik!” hõikas üks hääl.

      Jim seisis kortermaja rõdu käsipuul ühel jalal, kuue meetri kõrgusel maapinnast.

      „Kuule poiss, kas sa oled täis või?”

      Naer.

      Jim toetas parema jala käsipuule ning tõstis vasema, libastus ja hakkas kätega vehkima. Ta hakkas kukkuma. Kõige lähemal seisnud poiss ja tüdruk haarasid Jimist kinni ning tõmbasid ta peoseltskonda tagasi.

      „Te poleks pidand seda tegema,” ütles Jim tüdrukule. „A no sa oled okei, sa võid.” Jim naeratas oma vastupandamatu poisiliku sarmiga.

      Mary oli katoliiklane ja oli kunagi kavatsenud nunnaks hakata. Ta oli vaikne, nagu Jimgi, ja jättis seetõttu täiskasvanuliku mulje. Ta rääkis Jimile, et õpetab poole kohaga kohalikus Fred Astaire’i nimelises tantsustuudios, et ta tahab kunagi filmitantsijaks saada. Jim sai talle kohe sümpaatseks, öeldes, et tahab stsenaariume kirjutada ja filme teha.

      „Kas sa luuletusi kirjutad?” küsis Jim.

      „Mõnikord. Aga ma ei näita neid kunagi kellelegi.”

      „Mul on mõned luuletused …”

      „On või?”

      Suvevaheaja viimasel nädalal muutus Jim tähtsaks osaks Mary Francese elust. Jimi õhutusel hakkas tüdruk päikeseprille kandma, minnes sellega vastuollu kohalike kommetega. Ta proovis esimest korda alkoholi. Seejärel ütles ta oma vanematele, et hakkab nädalavahetustel Jimil külas käima, kui poisi kursus septembris Tallahassees Florida ülikoolis (FSU) peale hakkab.

      Igal õhtul seisis Jim aluspükste väel keset väikest magamistuba ja venitas end, sirutudes varvastel lae poole. Ta teatas oma korterikaaslasele, et teeb seda selleks, et pikemaks kasvada, ning näis, et ta ise usub seda. Alexandriast lahkudes kaalus Jim kuuskümmend kilogrammi ning oli 174 sentimeetrit pikk, ja ta ütles, et on pärast seda kasvanud ligi kolm sentimeetrit.

      Ta elas koolist pooleteise kilomeetri kaugusel, modernses kolme magamistoaga majas koos viie üliõpilasega. Varasemast teadis ta neist vaid kahte, teised olid juhuslikud korterinaabrid. Nagu Jimil tavaks, hakkas ta kohe oma kaaslasi „proovile panema”. Ta oli Elvisest vaimustatud ning nõudis vaikust alati, kui raadios Elvise plaate mängiti. Jim keeras heli maksimaalsele valjusele ning istus lummatult raadio ees. Kui vanavanemad talle elektriteki saatsid, keeldus ta edaspidi maksmast oma osa küttearvest. Halloweeniõhtul, kui lapsed uste taga kommi küsimas käisid, tekitas ta kõigis piinlikkust, kui ta, võttes lapsi vastu, seljas ainult keep, avas selle hõlmad, kui lapsed pakutud kommide vastuvõtmiseks tuppa astusid.

      Jim tegi pahandust ka bussis, kui ta koos korterikaaslastega kooli sõitis. Kord andis ta bussijuhile СКАЧАТЬ