Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Üks pereliikmetest on märkinud, et sel perioodil liitusid kolm last „üksuseks, et võidelda pideva kolimise vastu”, kuid New Mexico osariigis elamise ajal märkasid vanemad ka seda, et Jim tõmbub endasse. Just siin kaotas ta huvi muusikakursuste vastu, keeldus osalemast perekondlikes ettevõtmistes, hakkas palju lugema. Siin toimus ka eelkirjeldatud kelgusõit.

      Pärast kaheaastast New Mexico mägede karges õhus viibimist kolisid Morrisonid 1957. aasta septembris taas, seekord Põhja-Californiasse, Alamedale. Alameda on väike saar San Francisco lahes, tähelepanuväärne oma mereväelennuvälja poolest – see on suurim tööstuskompleks lahepiirkonnas ja USA mereväe suurim lennubaas terves maailmas. See oli Jimi üheksas kodukoht ja siin veetis ta oma keskkooli esimesed poolteist aastat.

      Tema ainukeseks siinseks tõsisemaks sõbraks oli pikk, ülekaaluline ning unise häälega klassivend Fud Ford. Ta tutvustas Jimile Alameda keskkooli seltskonna eripärasid. Fud rääkis Jimile, et rattaga sõitmine pole lahe (Jim käis edaspidi kaks kilomeetrit kooliteed jala) ja et puhaste Levise teksastega kooliskäimisele vaadatakse viltu.

      „Mu ema peseb neid iga nädal,” ütles Jim. „Mõnikord kaks korda nädalas.”

      Fud kehitas lootusetult õlgu.

      Jimi nägu selgines. „Mul on mõte. Ma panen teise püksipaari naabri, Rich Slaymakeri trepi alla. Siis saan püksid ära vahetada, kui kodust välja tulen.”

      See oli ilmne katse üldsuse tunnustust pälvida. Seda võib öelda ka tema katsete kohta tähelepanu püüda. Kord sidus ta nööriotsa ümber kõrva, pistis teise otsa suhu, ja kui keegi selle üle imestust avaldas, siis rääkis, et tal ripub kõris tilluke ämber, kuhu ta meditsiiniliste proovide tarvis sülge kogub. Jim luges innukalt huumoriajakirja Mad ja võttis sealt mitu kildu tarvitusele. Näiteks kasutas ta fraasi „hullumeelne on võmmile altkäemaksuks valeraha anda”.

      Üks esimesi võimu trotsimise demonstratsioone (mida ta hilisemas elus sageli tegi) oli siis, kui kohalikud politseinikud ta Alameda kinost ühel reede õhtul välja viskasid koos teiste lärmakate löömavendadega esireast, mille peale Jim neile lajatas: „Esitage oma dokumendid.”

      Ta mõtles välja huvitavaid repliike telefonile vastamiseks, järgides Madi huumori perverssemat joont ja rassistlikumaid noote: „Morrisonide morg … teie tapate, meie matame” ja „Tere, Mo’sonide maja, Thelma kuuleb”.

      Mõnikord oli Jimi huumor peenekoelisem ja veel veidram. Kui ta jäi vahele, minnes üles trepist, mis oli mõeldud vaid allaminekuks, viidi ta õpilaste „piirivalve” ette ja küsiti: „Kas sa tunnistad end süüdi või mitte?”

      „Ma ei saa süüdi olla,” vastas Jim tõsiselt. „Sest, võetagu arvesse, mul pole jalgu.”

      Jim ja Fud olid lahutamatud. Nad jõid esimest korda koos – näppasid pudelist Commanderi džinni ja valasid selle asemele vett. Nad simuleerisid ohvitseride klubi basseini juures lööminguid, mis nägid välja ja kõlasid nagu võitlus elu ja surma peale, ning naersid siis terve kodutee.

      Nad jagasid ka seksuaalsete tungide tärkamise raskusi. Jim kutsus Fudi Joy Alleni maja juurde jõesuudme ääres, kus nad piilusid salaja, kuidas Joy ja tema ema rannarõivaid selga panid. Elamupiirkonnas, kus majad olid ehitatud lahte sirutuvatele maaribadele, kiskusid nad ujumistrikood seljast, kahlasid ühelt neeme küljelt kaldale, jooksid alasti üle neeme ja siis uuesti tagasi. Jim rääkis Fudile, et ta ameles kahe tüdrukuga oma toas, sel ajal kui ema poes käis. Fud vangutas kadedalt pead ja vastas sama vänge luiskelooga.

      Paljud Jimi pärastlõunad möödusid Fudi pool, kus ta kirjutas kümneid ääretult skatoloogilisi ja ülierootilisi raadioreklaame „tagumiku torkimise ja masturbeerimise” probleemidest.

      „Masturbeerimine leiab tavaliselt aset kaheteistkümnendast kuni kaheksateistkümnenda eluaastani, kuigi mõned jätkavad ka enam kui üheksakümne kolme aastasena. Te ei pruugi teada, milliseid ohte kätkeb masturbeerimine. Sageli tekib peenise delpisto väliskülje ümbruses lööve, mis raskematel juhtudel võib nõuda amputeerimist. Samuti võib kaasneda papuntasistula näärme stridopsiit ehk argikeeles – võite avastada, et teil on suur punane riist. Keegi ei sooviks selliseid vaevusi. Aga sellised on tagajärjed, kui te viivitamatult abi ei otsi. Meie (Masturbeerimise Vältimise Sihtasutus) oleme varustatud spetsiaalsete veega testitud seadmetega ja meie koolitatud õdedega töötajaskond on alati valmis appi tõttama ja abikätt ulatama.”

      Jim tegi detailse joonistuse mehest, kes on kössi tõmbunud ja oksendab: „Rikutud neerude tagajärg”. Teisel joonistusel oli kujutatud mees, kellel oli peenise asemel Coca-Cola pudel, munanditeks ohtliku välimusega konserviavaja, üks limast tilkuv käsi püsti ja sama lima aanusest välja venimas. Kolmandal joonistusel võis näha pesapallikurika suuruse erekteerunud peenisega meest, tema ees põlvitamas poiss, keel meelalt huuli limpsamas.

      Jim tegi sadu selliseid joonistusi. Kui ta oli helgemas meeleolus, lõikasid nad pühapäevasest lehest koomiksitegelasi välja ning sättisid neid paberiribadele kollaažina, lisades uued dialoogid või pildiallkirjad. Taas oli temaatika seksuaalne või skatoloogiline, kuid sellesse oli põimitud neljateistaastase kohta ebatüüpiliselt peent ja teravmeelset huumorit.

      Jim istus õhtul üksinda oma toas. Ta sulges raamatu, mille lummuses oli viimased neli tundi viibinud ja hingas sügavalt välja. Järgmisel hommikul hakkas ta seda raamatut uuesti lugema. Nüüd kirjutas ta sellest lõike oma märkmikku, mida oli hakanud kaasas kandma.

      See oli Jack Kerouaci biitnike põlvkonnast rääkiv romaan „Teel”, mis avaldati samal kuul, kui Morrisonid Alamedasse jõudsid – 1957. aasta septembris. Jim avastas raamatu samal talvel, umbes sel ajal, kui San Francisco ajalehe arvamusrubriigi kirjutaja andis maailmale uue sõimusõna: biitnik.

      Biitnike maailma keskuseks oli North Beach, San Francisco piirkond, mis jäi Alamedast kõigest neljakümne viie minutise bussisõidu kaugusele. Laupäeviti uitasid Jim ja Fud väsimatult Broadwayl, tuulates vahepeal raamatuid City Lights Book Shop’is – raamatupoe vaateaknal oli silt teatega „Keelatud raamatud”. Ükskord nägi Jim ühte poeomanikest, luuletajat Lawrence Ferlinghettit. Jim tervitas teda arglikult ja põgenes, kui Ferlinghetti teda vastu tervitas.

      Ferlinghetti oli Kenneth Rexrothi ja Allen Ginsbergi kõrval Jimi üks lemmikuid. Ginsberg avaldas suurimat mõju, sest tema oli tõeline Carlo Marx (tegelane Kerouaci romaanis „On the Road”), „nukker luuleline tumedameelne udukogu”. See oli kujutluspilt, millest Jim ei suutnud vabaneda.

      Jimi paelus ka Dean Moriarty, „karm kangelane lumisest läänest”, kelle energia tõmbas Kerouaci romaani käima nagu amfetamiin. Ta oli üks Kerouaci „hull, eluhull, jutuhull, lunastushull, kes himustab kõike korraga, kes iialgi ei haiguta ega pane igapäevast teksti, vaid põleb, põleb, põleb kui suurepärane kollane ilutulevärk, plahvatades ämblikujooksul üle tähtede, ja sa näed sinist tuuma lahvatamas ja kõik teevad: ‘Ouu!’.”9

      Jim hakkas Moriartyt järele aimama, isegi tema moodi „hii-hiihii” naerma.

      Alamedas aeg venis. Jim kukkus „kogemata” mereväebaasi ujumisbasseini, kuulas oma Oscar Brandi ja Tom Lehreri plaate üha uuesti ja uuesti, ning nägeles emaga.

      Clara oli „kisendaja” tüüpi ja kui tema tahtmist ei täidetud, ähvardas taskuraha äravõtmisega. Jim naeris talle näkku ja kui ema ükskord Jimile kallale tuli, hakkas Jim vastu, hoidis teda põrandal kinni ja kritseldas talle pastakaga käele.

      „Nii pole aus,” huilgas ema. „Sa ei võitle ausalt!”

      Jim vaid naeris: „Hii-hii-hii-hii, aa-hii-hii-hii-hii-hii СКАЧАТЬ