Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

      Tüdruk istus kangelt oma istmel ja heitis Jimile kartliku pilgu.

      „Etskae, kui kena sa oled,” ütles Jim taas oma maakahäälega.

      Tüdrukul oli piinlik.

      „Küll sul on aga illosad koivad,” ütles Jim.

      Bussijuht vaatas tahavaatepeeglisse ja nägi, et Jim naaldub tüdruku poole ning paneb käe tema põlvele.

      Buss peatus järsult teeserval ja juht pööras istmel ümber.

      „Välja, noormees. Marss välja!”

      „Oi ei, kallis härra, palun,” vingus Jim. „See oli täiesti süütu kompliment. Ta meenutab mulle nooremat õde. Mul tekkis korraks koduigatsus, härra.”

      Bussijuht andis viimaks järele ning ütles Jimile, et ta võib bussi jääda, kui ta teisi ei käperda.

      Kõik Jimi korterikaaslased olid bussis ning tegid näo, et ei tunne teda. Aga kui buss ülikoolilinnaku juurde jõudis, astus Jim esimesena bussist välja, pööras ümber, lehvitas neile ning hõikas: „Hei, semud!”

      Nemad lehvitasid talle automaatselt vastu. Seejärel hüüdis Jim: „Minge perse!”, kummardas, naeris ja marssis minema.

      Ta laenas ühelt korterikaaslaselt Thunderbirdi ning tagurdas sellega vastu telefoniposti. Ta jõi nende õlut, sõi nende toitu ja kandis luba küsimata nende rõivaid. Ta kandis hoolega kõik oma teod ning teiste reaktsioonid oma päevikutesse, nagu oleks ta antropoloog ja korterinaabrid tema uurimisalused.

      Vähem kui kolme kuuga keeras Jim ühiselu pea peale. Kõik majanaabrid olid pidevalt ärevil ja ootasid, mis järgmiseks juhtub. Lõpp saabus ühel detsembriõhtul, trimestri lõpul, kui Jim liiga valjult Elvist kuulas. Majanaabrid ütlesid Jimile, et ta peab hakkama paremini käituma või välja kolima. Jim ei andnud järele. Ta vastas neile, et see on nende probleem, tema ei tee midagi sellist, millega oleks raske elada, ja miks nad nõuavad temalt käitumise muutmist, kui tema neilt muutumist ei nõua. Seepeale paluti tal lahkuda. Jim jäi nõusse, kolis samal õhtul oma asjad välja ning oli järgmiseks päevaks läinud.

      Ta seadis end sisse väiksesse vagunelamusse tüdrukute internaadi taha, kolme kvartali kaugusele linnakust. Selle koha eest maksis ta kuus 50 dollarit, poole summast, mille vanavanemad talle saatsid. Ka vanemad saatsid Jimile raha – iga kord, kui ta neile kirjutas.

      „Tal oli raha saamiseks kohustus saata iga kuu üks kiri,” räägib vend Andy. „Ta ei kirjutanud oma kohtingutest või sellistest asjadest. Ta jutustas lugusid. Kuidas ta oli kinos, kui seal tulekahju puhkes ja kõik olid paanikas ning rüselesid ukse poole ja tema oli ainuke, kes jäi rahulikuks. Ta astus lavale, istus klaveri taha ja hakkas laulma, rahustades publiku nii maha, et nad pääsesid ohutult välja. Üks teine kiri kirjeldas detailselt, kuidas ta vaatas üht meest sohu uppumas.”

      Jim võttis teisel trimestril kaks talle mõju avaldanud kursust. Üks vaatles protestifilosoofiat, käsitledes neid mõtlejaid, kes olid filosoofia traditsioonide suhtes kriitilised, skeptilised või lausa mässasid nende vastu: Montaigne, Rousseau, Hume, Sartre, Heidegger ja Jimi lemmik – Nietzsche. Teine kursus oli grupikäitumisest, rahvahulkade psühholoogiast.

      Professor James Geschwender oli tumedajuukseline, lühike, tüse mees, ja Jim oli üks tema parimaid tudengeid. „Ta võis professoriga vapustavatesse vestlustesse laskuda,” räägib kursusekaaslane Bryan Gates, „ja meie ülejäänud istusime seal keeletuina. Jim näis nii palju teadvat inimloomusest. Ta läbis kursuse suurema vaevata. Mina pidin raamatute lugemiseks pingutama, aga tema jättis mulje, nagu oleks ta need ise kirjutanud. Professor tunnustas teda loengus ja teatas meile, et Jimi viimane essee oli parim, mida ta on näinud tudengilt, kel on Jimi-sarnane napp ettevalmistus. Tegelikult, lisas ta, ei peaks sellist kirjutist ka ükski doktorant häbenema.”

      Veel keskkoolis käies luges Jim Norman O. Browni freudilikku tõlgendust ajaloost „Life Against Death” ja Jimi köitis tema teose põhiseisukoht, et inimkonda tuleb vaadelda kui kogumit, mis pole suuremalt jaolt oma ihadest teadlik, on elu suhtes vaenulik ja alateadlikult enesehävitusele kalduv. Brown kirjutas, et ihade mahasurumine tekitab mitte ainult isiklikke neuroose, vaid ka sotsioloogilise patoloogia. Jim järeldas sellest, et inimrühmadel võivad olla seksuaalneuroosid samamoodi nagu üksikisikutel ja et neid hälbeid saab kiiresti ning tõhusalt kindlaks teha ja seejärel „ravida”.

      Õppejõud oli kütkestatud! „Viimased loengud keskendusid sellele teesile,” räägib Bryan, „ja rääkisid vaid Geschwender ning Jim. Meie jäime kõrvale. Me ei saanud aru, millest nad räägivad.”

      Jim soovis innukalt oma teooria proovile panna ning õhutas kolme oma tuttavat linnakus kõnepidajat segama.

      „Ma võin vaadata rahvamassi,” rääkis ta sõpradele. „Mulle piisab nende vaatamisest. See on hästi … ee … teaduslik ja ma saan sellele rahvamassile psühholoogilise diagnoosi panna. Piisab meist neljast, kui me õigetel kohtadel asume, et rahvas ümber sõrme keerata. Me saame neid ravida. Me võime nendega vahekorda astuda. Me võime nad mässama panna.”

      Jimi sõbrad vaatasid teda arusaamatuses.

      „Kuulge, kutid,” ütles Jim, „kas te ei taha vähemalt proovidagi?”

      Sõbrad kõndisid minema.

      Nädalavahetustel hääletas Jim tihtipeale mõnisada kilomeetrit tagasi Clearwaterisse, et Maryt näha. Ta oli endiselt võlutud tüdruku süütusest, sisse võetud tema füüsilisest ja psühholoogilisest neitsilikkusest. Mary laulis ja tantsis. Maryle meeldis paljajalu vihmas kõndida.

      Peale Mary oli teise trimestri ajal Jimi ainukeseks lähedasemaks sõbraks Bryan Gates, kes nägi välja nagu noor Basil Rathbone13, ja nagu Jimilgi oli tal isa, kes veetis vähemalt poole oma elust sõjaväes. Kui Jim narris Bryanit, et too õpib ärinduses karjääri tegemiseks, nõustus Bryan, et see on pealiskaudne ja tobe. Bryani leebe natuur, Jimi torgetest end mitte häirida laskmine oli nende suhte vundamendiks. Polnud üllatav, et Jim küsis trimestri lõpus, kui Bryan aprillis kooli lõpetas, kas ta tahaks minna temaga koos pöidlaküüdireisile mööda USA-d.

      Jim oli juba kogenud hääletaja. Reisidel Tallahassee ja Clearwateri vahel oli ta mitu korda keeldunud autosse istumast – ükskord pärast tund aega vihmas seismist – lihtsalt sellepärast, et autojuht tundus igav. Bryan mõtles asja üle järele ja nõustus.

      Jim ja Bryan pidutsesid Clearwateris kaks nädalat ning sel ajal tegi Jim plaane, kuidas Mary pärast kooli lõpetamist juunis tema juurde Californiasse tuleb. Koos Los Angeleses olles kavatsesid nad hankida korteri ja töökohad ning astuda California ülikooli. Ja siis, rääkis ta Maryle, teeb ta teoks oma eluaegse unistuse ning astub filmikooli, et saaks oma mõtted ja fantaasiad filmiks muuta. Seejärel võtsid Jim ja Bryan suuna läände ning veetsid kuus päeva teel, mis oleks Jack Kerouacilegi au teinud.

      Alabama osariigis Mobile’is kell neli hommikul jäid nad politseile vahele14, järgmisel päeval New Orleansis sattus Jim situatsioonidesse, mida ta nimetas „hoogudeks” – tal tekkis vajadus suhelda tema arvates hermafrodiidist baarmeniga, seejärel aga lõi külge lesbile, kelle kallim võttis välja noa ja ähvardas Jimi lõhki lõigata. Ida-Texases sõidutas neid asepresidendi Lyndon Johnsoni nõbu, kes viis nad Johnsoni sünnipaika ja seejärel Johnsoni rantšosse, kus neile pakuti grillitud liha ning tutvustati Johnsoni tädiga. Nad jõudsid südaööl Juarezesse Mehhikos ning Jim vestles öö otsa oma keskkoolis СКАЧАТЬ