Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rääkis hiljem, et nii lihtsalt pole ta veel kunagi raha teeninud.

      Nool lendab

      3. peatükk

      „Tead mis me tegema peaks?”

      Jim oli end voodil välja sirutanud ja vaatas lakke. Ta kasutas häält, mida sõbrad hästi tundsid – vigurdav segu matsikeele ahvimisest ja ähmasest pilkest, millest kuulajal oli raske aru saada, kas kõneleja on tõsine või mitte. Mõnikord kasutas Jim seda tooni oma teravate mõnituste maskeerimiseks. Teinekord kasutas ta seda selleks, et varjata oma kõhklust ettepaneku suhtes, mis ta tegi mõnele sõbrale, antud juhul Florida ülikoolist tulnud Sam Kilmanile, kes oli ilmunud Los Angelesse peagi pärast kooliaasta lõppu. Selline vigurdamine vähendas Jimi meelest riski.

      „Ei tea,” vastas Sam, „mida?”

      „Rokkbändi looma,” vastas Jim endiselt lakke vahtides.

      „Kurat, mees, ma pole seitse aastat trummi mänginud … ja mida sina bändis teeksid?”

      Jim tõusis istuli. „Ma laulan”. Ta ütles seda peaaegu üminal: „Mmmmma … lllllaulannnnn …”

      Sam silmitses Jimi skeptilise pilguga. „Kas sa oskad laulda?” küsis ta.

      „Sittagi! Miks ma peaks laulda oskama,” käratas Jim.

      „Noh, hästi, Jim, ütleme, et tõmbame selle rokibändi käima ja oletame, et sa oskad laulda – mida sa ei oska –, mis me selle nimeks paneme?”

      „The Doors. On tuntud asjad. Ja siis on tundmatud asjad. Ja neid kahte eraldab uks ja mina tahan see uks olla. Mmma tahannnn olla uuuksss …”

      John DeBella ja Phil Oleno olid Mehhikosse läinud, Dennis Jakob ja Felix Venable jäid Venice’isse, Jim kaalus võimalust New Yorki elama minna, kuid peatus paar nädalat Los Angelese lääneosas, otsis koos Samiga tööd ja seejärel kolis ka tema Venice’isse. Põgenes oleks ehk asjakohasem sõna, sest kolimisele eelnes Jimi šokeerinud kriis. Ta käis 14. juulil sõjaväe arstlikus komisjonis ja sai kaks päeva hiljem teada, et on teenistuskõlbulik, mis tähendas seda, et tal polnud enam õpingute tõttu väeteenistusest vabastust.

      Jim mõtles kiiresti järele. Ta oli võimudele valetanud, öeldes, et on endiselt ülikoolis, aga nad olid ilmselt tõe välja uurinud. Järgmisel päeval läks ta kooli ning registreerus mitmele kursusele, millel tal polnud tegelikult kavatsust osaleda.

      Venice oli Jimi jaoks ideaalne. Selle väike kunstnike kogukond meelitas iga päevaga ligi aina rohkem hipisid, desertööre ja kunstnikke. Rand oli rahvast täis, tamburiinid kõlasid rõõmsalt kümnete kaasaskantavate raadiote saatel, koerad ajasid taga lendavaid taldrikuid, teksastes inimesed istusid rätsepaistes ringis ja tõmbasid kanepit; LSD-d müüdi kohalikus hipipoes otse leti tagant. San Francisco hipilik piirkond oli Haight, Los Angeleses Venice. Hipiajastu oli alles algusjärgus.

      Jim oli üks neid anonüümseid pikajuukselisi, T-särgis ja teksastes ringihulkujaid. Mõnda aega elas ta koos Dennis Jakobiga ühes hurtsikus reostunud kanali kaldal, ja kolis seejärel tühja laohoone pööningule. Seal oli valgusallikaks küünal, juhuslike purgitoitude soojendamiseks bunseni põleti ja sooja hoidmiseks üks tekk. Ta magas või sõi harva, kui välja arvata pidev hea happe kugistamine, mida leidus rannakogukonnas külluses. Samuti hakkas ta kirjutama, luues üheainsa põgusa inspiratsioonipuhanguga rohkem materjali kui kunagi hiljem.

      „Tead,” rääkis ta, „rock’n’rolli sünniaeg kattus minu teismeeaga, minu vaimse küpsemisega. See oli äärmiselt erutav, kuigi sel ajal ei lubanud ma endal tõsimeeli unistada sellest, et hakkaksin seda kunagi ise tegema. Ma arvan, et sel ajal kogusin ma enese teadmata hoogu ja julgust. Mu alateadvus oli selle kõik ette valmistanud. Ma ei mõelnud selle üle. Selle üle mõeldi minu eest. Kuulsin oma peas tervet kontserti, bändi, laulmist ja publikut, suurt publikut. Need esimesed viis või kuus lugu, mis ma kirjutasin, polnud midagi muud kui üleskirjutused sellest fantastilisest rokkkontserdist, mis mu peas toimus.”

      Kuigi seda, mis Jimiga edasi juhtus, polnud kuidagi võimalik ette näha, oli ta teadlik enda sees kõlavast muusikast, mis nõudis väljapääsu.

      „Tegelikult ma arvan, et mu meeles mõlkus esmalt muusika ja siis kirjutasin sõnad, mida meloodiaga siduda, mingi heli luua. Ma kuulsin seda ja kuna ma ei osanud muusikat üles kirjutada, suutsin ma selle vaid nii meelde jätta, et üritasin sellele sõnad lisada. Ja mitu korda oli tulemuseks see, et mul olid vaid sõnad, aga meloodia polnud enam meeles.”

      Hello, I love you

      Won’t you tell me your name?

      Hello, I love you

      Let me jump in your game

      Oli aasta 1965, kolm aastat enne maailmaturneed „Hello, I Love You”, ja Jim istus Venice’i rannaliival ning vaatas, kuidas noor pikakasvuline sale mustanahaline tüdruk talle läheneb.

      Sidewalk crouches at her feet

      Like a dog that begs for something sweet

      Do you hope to make her see, you fool?

      Do you hope to pluck this dusky jewel?

      Loo „End of the Night” jaoks ammutas ta inspiratsiooni prantsuse natsi-apologeedi ja vankumatu pessimisti Louis-Ferdinand Céline’i romaanist „Journey to the End of the Night”17: „asuta end maanteele öö lõpus …”. Kolmas laul, „Soul Kitchen” oli pühendatud Venice’i kaarkäigu lähedal asuvale väiksele soul food18 restoranile Olivia’s, kus Jim võis 85 sendi eest osta suure taldrikutäie grillribisid, ube ja maisileiba, ning õhtusöögiks biifsteegi 1,25 dollari eest. Veel üks lugu, „My Eyes Have Seen You”, sisaldas kirjeldust kõigist teleantennidest, mida Jim katuselt nägi: „vaatan linna teletaeva all …”.

      Kuigi nende laulude saamislugu oli lihtne, polnud need tavalised. Ka kõige argisemad laulud olid salapärase ja unenäolise kiiksuga, sellise rütmi või rea või kujundiga, mis andsid salmidele kummalise väe. Näiteks tema värsirida „Näod on koledad, kui oled üksi” loos „People Are Strange”. Ja laulus Olivia’st oli see värss: „Su sõrmed punuvad nobedalt minarette/Räägivad salajast tähestikku/Ma läidan järgmise sigareti/Õpin unustama, õpin unustama, õpin unustama”.

      Need esimesed luuletus-laulud sisaldasid seda süngust, mis Jimi nii väga köitis, millesse ta tundis end kuuluvat. Neis kirjeldati hirmutavalt, rusuvalt nägemusi surmast ja hullumeelsusest. Ühes, millest sai hiljem osa pikemast teosest „The Celebration of the Lizard”, kirjutas Jim: „oli mul üks mäng kunagi/kus oma ajusoppi pugesin/ ma arvan, et tead seda mängu vist/mängisin „Hulluks minemist”.” Loole „Moonlight Drive”, muus mõttes meeldivale armastuslaulule (sisaldas ohtralt kujutluspilte, mis mõjusid kuulaja meeltele rohkem maali kui luuletusena) kirjutas Jim üllatava lõpu: „Tule, kallis, lähme väiksele sõidule/Sinna, sinna merekaldale/Kui me lähme, lähme lähestikku/Kallis, täna õhtul sa upud/Lähed põhja, põhja, põhja …”.

      Jim ütles, et olles need laulud kirja pannud, „pidin ma neid laulma”. Augustis avanes tal see võimalus, kui ta kohtas Venice’i rannal jalutavat Ray Manzarekit.

      „Hei, mees!”

      „Hei, Ray, kuidas läheb?”

      „Okeilt. Ma arvasin, et sa läksid New Yorki.”

      „Ei, СКАЧАТЬ