Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu. Jerry Hopkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Kino võlu tuleneb surmahirmust”. Tema märkmike leheküljed kubisesid filmitarkustest, suur osa neist omandatud John DeBellalt.

      Teistel lehekülgedel otsis Jim selgust. Kujutised maagiast, vägivallast, seksist ja surmast kulgesid läbi ta märkmike nagu must jõgi. Kennedy tapeti snaipri „surmava pilguga” ja Oswald leidis pelgupaiga „sooja, pimeda, vaikse kinosaali lõugade vahel”. Oidipus ilmutas end: „Sa võid asju vaadata, aga mitte maitsta. Sa võid oma ema vaid silmadega hellitada.” Paistis, et mida rohkem ta nägi, mida rohkem ta koges, seda rohkem ta kirjutas – ja mida rohkem ta kirjutas, seda rohkem näis ta mõistvat.

      Jim avas end oma märkmikes, paljastades vaatluseks oma psüühika. „Ma ei tule välja,” kirjutas ta, „sina pead minusse tulema. Minu üsa-aeda, kust ma välja piilun. Kus ma saan oma koljus luua universumi, võrdväärse reaalsusega.”

      1964. aasta lõpp. Pärast ajaloolist merereisi India ookeani, sealset jõudemonstratsiooni ja osalemist Vietnami lähistel Tongkingi lahes võttis kapten Morrison viimast korda osa Bon Homme Richardi kätekõverdusvõistlustest (mille ta alati võitis), andis lennukikandja üle teisele mehele ja valmistus järjekordseks kolimiseks, seekord Londonisse, kus pidi teenima Euroopas asuva USA mereväe ülemjuhataja alluvuses. Kuid esmalt sõitis ta USA läänerannikule, et natuke koos oma perega puhata. Jim veetis jõulud kodus ja seejärel tegi perekond väljasõidu Floridasse, sugulaste juurde. See oli viimane kord, kui Jim oma vanematega koos oli.

      Jaanuarikuised vihmapilved taandusid ja filmikooli õpilased hakkasid aega veetma Gypsy Wagoni, väikese ratastel suupistebaari juures, kiviviske kaugusel filmitudengite kergetest puitelamutest. Seal, läbisegi üliõpilastest muusikute ja kunstnikega, tegelesid Jim ja paljud ta kursusekaaslased sellega, mida Jimi kaastudeng Bill Kerby hakkas nimetama „filmikooli mölaks ja laiamiseks” – purjetati läbi koolitööde, nähes nii vähe vaeva kui võimalik, ja varjates seda logelemist laiajoonelise suurustlemise ning jutuvadaga. Jim lõugas ja pröökas teel oma loengutesse, täitis meestetualeti seinad pikantse grafitiga ning veeretas koolilinastustel kinosaali vahekäikudest alla tühje veinipudeleid. Sellele järgnesid tavapärased lood, millest enamik keskendus narkootikumidele, alastusele või hulljulgusele. Ühes loos olid kombineeritud kõik kolm elementi: Jim jõi end täis, ronis keskööl üliõpilaskülas ühe torni otsa, rebis riided seljast ja viskas need alla.

      „Kuvandiga,” kirjutas ta oma märkmikusse, „on kõik korras.”

      Mõned õppejõud hindasid Jimi, vaadates läbi sõrmede tema (ühe õppejõu sõnul) „diletantlusele”, Jimile omakorda meeldisid ka mõned õppejõud. Tema lemmik oli Ed Brokaw, kes rääkis oma õpilastele uskumatuid luiskelugusid, et näha, kas keegi teda ka kuulab. Eriti meeldis Jimile see, et mõnikord oli Brokaw päevade kaupa kadunud – nagu Jim ise hilisematel aastatel kaduma kippus. „Brokaw’le võis meeldida Jimi destruktiivsus,” ütleb Colin Young, filmiosakonna juht. „Ta võis seda temas haista ning end selle paistel soojendada, sest väga sageli oli see seotud tõelise andekusega”. Brokaw oli Jimi tuutor ja tema juurde läks Jim jutuga, et langeb koolist välja. Seejärel läks ta Colin Youngi juurde sedasama rääkima.

      Jimi tegi otsuse õpingud katkestada vaid nädal või paar enne semestri lõppu, pärast kahepäevast tudengifilmide linastumist. See oli õppeaasta tippsündmus, lõpueksamile lähedasim, mida filmikool pakkus. Kuigi kooli lõpetamine ei sõltunud sellest, kas üliõpilase film võeti UCLA Royce’i nimelise kino avaliku linastumise kavva, oli konkurents selle au eest tihe.

      Suurem osa ligi neljakümnest maikuus linastunud filmist oli tehtud „Projekt 170” raames praktilise töö tundides, kus valmistati lühikesi tummfilme, millele loeti tekst peale või lisati muusika. Filmivõtted toimusid tavaliselt laupäeviti ja iga tudeng pidi täitma kõiki rolle – ühel nädalal olema kaameramees, teisel nädalal näitleja, helimees kolmandal ja nii edasi, kuni ühel hetkel saadi oma filmi režissööriks.

      Jim ei esitanud oma filmi stsenaariumit, vaid ütles operaatoriks valitud John DeBellale, et „selgitab kava käigupealt”. Nagu ta hiljem seletas, oli Jimil plaanis „film, mis seab küsimuse alla filmimise protsessi enda … film filmist”. Sellel polnud pealkirja ning vormiks oli monteeritud jada abstraktseid ja lõdvalt seotud sündmusi, mida DeBella kirjeldas kui „laialivalguvate kujutiste segaputru filmitegijast ja tema silmast”. Avakaadris oli Jim, kes tõmbas sügava mahvi kanepipiibust ja ajas pea kuklasse. Sellele järgnes testpilt, mida kasutati telesarja „Outer limits” avakaadris. Järgnes stseen naisega (DeBella pikakasvuline sakslasest sõbratar), kes kandis vaid rinnahoidjat, aluspükse ja sukahoidjat, ning kaamera liikus aeglaselt ta näolt nõelpeentele kontsadele, mis kepslevad televiisoril, kus näidatakse paraadil marssivaid Natsi-Saksamaa sõdureid. Siis tuli stseen (Jimi) korterist, seinad kaetud Playboy aktifotodega, mida on kasutatud noolemängu märklauana. Mitu meest tõmbavad end pilve ning istuvad seejärel erootilisi filme vaatama, kuid film katkeb, mehed kargavad püsti ja hakkavad valgustatud linal kätega varjuteatrit tegema. Siis võis näha suurt plaani sellest, kuidas tüdruk lakub DeBella silmamuna (puhastades seda kõntsast, mis sinna varemnähtust kogunenud). Lõpukaader näitab televiisorit, mis lülitatakse välja, pilt tõmbub valgeks triibuks, siis punktiks ja viimaks kaob täielikult.

      Filmi linastus kujunes sama kaootiliseks kui film ise. Esiteks tulid filmi montaažikohad lahti ja film ei tahtnud läbi projektori joosta. Jimile öeldi, et pangu ta film uuesti kokku ja siis näidatakse seda samal õhtul hiljem. Kui ta selle ära tegi, pälvis teos nii lõbustatud kui halvakspanevaid reaktsioone. Mõnede üliõpilaste arvates oli Jim segi läinud ja vähestel oli filmi kohta midagi öelda, kuigi suurem jagu neist huilgas heameelest, kui nad nägid DeBella tüdrukut aluspesus. Isegi Ed Brokaw, kes pidas Jimi mõttemaailma muidu huvitavaks, hoidis käte vahel kujuteldavat palli, loopis seda vasemast käest paremasse ja ütles: „Jim … ma olen kohutavalt pettunud.” Filmi ei pandud Royce Hallis esitatavate teoste nimekirja ning Jim sai hindeks „halastus-D”.

      Ärapõlgamine haavas Jimi. Mõned väidavad, et ta läks õue ja nuttis. Ükskõik, kas see oli tõsi või mitte, kuid tema kibestumus oli ilmne. Kõigepealt hakkas ta end õigustama, siis muutus tujukaks ning viimaks teatas oma viivitamatust lahkumisest UCLA-st. Colin Young veenis ta ümber, aga juunis, kui tuli aeg diplomile järele minna, jalutas Jim hoopis Venice’i rannal ja suitsetas kanepit.

      Selleks ajaks olid Jim ja Mary hakanud teineteisest kaugenema. Mary püüdles endiselt staaristaatuse poole – siht, millega Jim algul leppis, kuid hiljem üritas maha laita. Siis rääkis Mary, et võib kandideerida erootiliseks tantsijaks Whisky a Go Go’s – klubis, mis oli Sunset Stripil jaanuaris avatud. Jim ütles, et ei taha, et miniseelikus Mary keskealistele joodikutele mingis klaaskastis oma tagumikku raputaks. Nad tülitsesid uuesti siis, kui Mary leidis agendi, kes soovitas tal mitte osaleda filmis, mida Jim tahtis teha, sest üliõpilasfilmis osalemine pidi tüdruku karjäärile kahjulik olema. Kolmandat korda kiskusid nad siis, kui Mary ilmus ootamatult Jimi korterisse ja tabas ta teise tüdrukuga. Jim teatas, et Maryl pole õigust ilma kutsumata tema poole tulla. Lisaks nägelemistele tegi tüdruk vaoshoitud, kuid ärritavaid märkusi selle kohta, et tema arvates tarvitab Jim liiga palju narkootikume.

      Jim nägi Ray Manzarekit läbi linnaku liginemas. Ray oli üks John DeBella sõpradest. Jim pidas Rayst lugu ning tunnustas endamisi tema keeldumist eemaldada alasti dušistseen filmist, mille ta oma sõbratarist oli teinud. Samuti avaldas Jimile muljet Ray muusika ja ta oli käinud lähedal asuvas Santa Monica rannakogukonnas Turkey Joint Westis kuulamas tema bändi Rick and the Ravens. Ükskord kutsus Ray Jimi koos mitme teiste filmikooli tudengiga lavale ja kõik laulsid õllestena kooris „Louie, Louie’t”. Nüüd, juunis, oli Ray ansambel palgatud Sonny and Cheri taustabändiks ühel keskkooli lõpupeol. Aga kui üks bändiliige grupist lahkus ja Ray helistas kooli ning teatas, et kuue muusiku asemel tuleb viis, vastati talle, et kui ta ei täida lepingutingimusi ning ei tule kuue muusikuga, siis talle ei maksta.

      „Kuule, mees,” ütles Ray, märgates Jimi, „ühele esinemisele СКАЧАТЬ