Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      „Mida sa seal uurid?” päris Charley, kui oli saapad jalast lükanud, diivanile istunud ja pikad sääred enda alla kerinud.

      „Lende Iirimaale. Kui Grania tagasi ei tule, pean ma ise tema juurde sõitma.”

      Charley kergitas oma täiuslikult hooldatud kulme. „Ja sa arvad, et see on hea mõte?”

      „Mida põrgut ma siis tegema pean? Siin vedelema, probleemile lahendust otsides end peaaegu hulluks ajama ja surnud ringis edasi siplema?”

      Charley heitis oma tumeda läikiva juuksepahmaku seljale ja võttis lonksu veini. „Aga mis siis, kui ta vajab aega? Et üle saada … tead küll. Sa võid asja hullemaks ajada, Matty. Kas Grania on teatanud, et ta tahab sind näha?”

      „Kirevase päralt, ei ole! Kui ma talle veidi aja eest helistasin, palus ta, et ma ei võtaks enam temaga ühendust.” Matt tõusis läptopi tagant, neelas alla suure sõõmu veini ja istus Charley kõrvale diivanile. „Võib-olla on sul õigus,” ohkas ta. „Ehk peaksin talle tõesti aega andma ja lootma, et ta lõpuks mõistusele tuleb. Lapse kaotus oli talle ränk hoop. Sa võid ette kujutada, kui elevil mamps ja paps järeltulija saabumist oodates olid. Paps suutis pärast nurisünnitust haiglasse ilmudes vaevu pettumust varjata.”

      „Ma kujutan ette.” Charley pööritas silmi. „Taktitundelisusega pole sinu paps kunagi hiilanud. Mind pole ta muidugi kunagi solvanud, aga minu jaoks olete te kõik justkui pereliikmed olnud ja ma olen temaga harjunud. Aga hoopis teisest keskkonnast pärit Granial võis olla raske sellega toime tulla.”

      „Seda küll.” Matt toetas küünarnukid põlvedele ja surus pea käte vahele. „Võib-olla ei osanud ma Graniat piisavalt hästi kaitsta. Ma tean, kui ebalevaks meie erinev taust ta muutis.”

      „Matty, kullake, sa tegid kõik, mis sinu võimuses – ausalt. Isegi viskasid minu üle parda, kui Grania välja ilmus.”

      Matt jäi talle otsa vaatama, kulm kortsus. „Kuule, sa ei räägi ometi tõsiselt? Sellest, mis kunagi meie vahel oli, poleks iial midagi püsivamat välja tulnud. Või arvad sa teisiti? Tuleta meelde, et selles osas langesid meie arvamused kokku.”

      „Muidugi, Matty.” Charley naeratus kinnitas, et mees räägib tõtt. „Meie lahkuminek oleks teatud hetkel niikuinii paratamatuks osutunud.”

      „Loomulikult.” Matti rahustas teadmine, et naine jagab tema mõtteid.

      „Tead mis,” jätkas Charley mõtlikult, „vahel olen ma pealt näinud oma sõbrannade suhtedraamasid ja tänanud jumalat, et ma ikka veel vallaline olen. Ma peaaegu ei tunnegi enam kedagi, kellel oleks oma partneriga ideaalne suhe, ehkki teie kaks jätsite küll sellise mulje.”

      „Nii see oligi,” vastas mees kurvalt. „Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et kavatsed kogu eluks vanatüdrukuks jääda, või mis? Meie Greenwichi kambast olid just sina see, keda peeti esimeseks meheleminejaks, sa olid naiskorporatsiooni juht, meie kursuse priimus ja kõige kaunim tüdruk. Nüüd on sinust saanud eduka ajakirja peatoimetaja … Põrgut, Charley, sa ju tead, et oleksid võinud saada iga poisi.”

      „Nojah, võib-olla selles probleem ongi.” Charley ohkas. „Ehk olen ma liiga paganama pirtsakas ega pea kedagi enda vääriliseks. Aga praegu ei käi jutt minust. Sina oled see, kes on paraja portsu otsa sattunud. Millega ma saan sind aidata?”

      „Olgu … Kas ma peaksin homme Iirimaale lendama ja oma suhet päästa püüdma?” päris mees.

      „Matty, see on sinu otsus.” Charley kirtsutas nina. „Aga kui sa tahad minu arvamust teada, siis mina annaksin Graniale veidi aega ja ruumi. Tundub, et ta peab nii mõndagi enda jaoks selgeks mõtlema. Ma olen kindel, et ta tuleb sinu juurde tagasi kohe, kui ta selleks valmis on. Ta palus, et sa ta rahule jätaksid, oli nii? Miks sa siis ei täida daami soovi ega mõtle näiteks paari nädala pärast uuesti, kuidas oleks kõige targem käituda? Pealegi jäi mulle mulje, et sa praegu upud töösse.”

      „Upungi.” Matt ohkas sügavalt. „Ja sul võib õigus olla. Ma pean talle andma aega ja ruumi, mida ta minult palus.” Ta sirutas käe ja patsutas õrnalt Charley säärt. „Tänan, pisiõde. Kui mul on raske, oled sa alati minu jaoks olemas, eks ole?”

      „Jah, kullake.” Charley pikkade ripsmetega silmades oli naeratus. „Ma olen sinu jaoks alati olemas.”

      Paar päeva hiljem kuulis Matt oma korteris taas maja välisukse juurest antavat kella.

      „Tere, kallis poeg, ema siin. Kas ma tohin üles tulla?”

      „Muidugi.” Ootamatust külaskäigust üllatunud, avas Matt ukse. Tema vanemad austasid seda linnaosa oma külaskäiguga harva ega teinud seda kunagi ette teatamata.

      „Kullake, kuidas sul läheb?” Elaine andis poja mõlemale põsele musi ja astus tema järel tuppa.

      „Kõik on hästi,” vastas Matt, tundes end liiga kurnatuna, et vastusega rohkem vaeva näha. Ta vaatas pealt, kuidas ema lasi kasuka põrandale langeda, korrastas kiire pearaputusega kergelt triibutatud juukseid ja sättis oma täiusliku number kolmkümmend kuus suurusnumbriga keha elegantselt diivaniservale. Matt lükkas kähku tossud ja paar tühja õllepudelit ema pisitillukestest tikk-kontsaga kingakestest kaugemale. „Mis sind siia tõi?”

      „Ma olin linnas ühel heategevuslikul lõunasöögil ja kodutee viis siit mööda,” seletas Elaine naeratades. „Ma tahtsin näha, kuidas mu suur poeg elab.”

      „Minuga on kõik hästi,” kordas Matt. „Soovid midagi juua, ema?”

      „Klaasist veest piisab.”

      „Loomulikult.”

      Elaine saatis pilguga poega, kes läks külmiku juurde ja täitis veeklaasi. Matt nägi välja kahvatu ja kurnatud ning tema kehakeel reetis, kui õnnetu ta tegelikult on. „Tänan,” lausus ema veeklaasi vastu võttes. „Kas Granialt on uudiseid?”

      „Ma helistasin talle paar päeva tagasi ja me vestlesime lühidalt, aga selge on, et praegu ei taha ta minuga rääkida.”

      „Kas sa said teada tema lahkumise põhjuse?”

      „Ei.” Matt kehitas õlgu. „Ma ei tea, mis ma talle kurja olen teinud. Taevas halasta, ema, see laps tähendas tema jaoks kõike.”

      „Kui me teda sel päeval haiglasse vaatama läksime, oli ta tõesti vaikne, ning kui ta vannitoast välja tuli, jäi mulje, et ta võib iga hetk nutma puhkeda.”

      „Jep, ja kui mina järgmisel päeval pärast tööd teda vaatama läksin, oli ta lasknud end just välja kirjutada. Kodunt leidsin eest kirja, milles Grania teatas, et lendab tagasi Iirimaale lapsepõlvekoju ja jääb mõneks ajaks oma vanemate juurde. Sestsaadik pole ma temaga kordagi avameelselt rääkida saanud. Ma tean, et tal on valus, aga ei suuda välja mõelda, kuidas teda lohutada.”

      „Kindlasti on ka sinul valus, kullake. See polnud ainult tema, vaid ka sinu laps,” tähendas Elaine, kes ei suutnud pealt vaadata, kuidas tema kullakallis poeg ihuüksi on jäetud ja nii hullusti kannatab.

      „Eriti lõbus mul jah praegu pole. Meist pidi saama perekond. See oli ka minu unistus … kurat! Vabandust, ema.” Matt pingutas kogu hingest, et mitte nutma hakata. „Ma armastan teda nii väga, ja ma armastasin ka seda vaest väiksekest, kes vastu ei pidanud, kes oli osake meist mõlemast … ma …”

      „Oh, СКАЧАТЬ