Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võti kadus ära. Meie käime sellest uksest.”

      Grania peatus suures sisehoovis, kuhu autod maanteelt sisse keerata said. Parajasti seisis seal tuttuus Range Rover.

      „Tule,” kutsus Aurora ust avades.

      Grania läks tema järel läbi esiku ja astus suurde kööki. Terve seina enda alla võttev hiigelsuur männipuust Walesi kummut ägises sinisevalgemustriliste taldrikute ja teiste sööginõude kõrgete virnade all. Teise seina võtsid enda alla pliit ja kahe päevinäinud melamiinist töötasapinna vahele paigutatud igivana keraamiline valamu. Ruumi keskel seisis pikk tammepuust laud, mida katsid ajalehekuhjad.

      See polnud ruum, kus võinuks end mõnusalt tunda – see polnud paik, kuhu olid harjunud kogunema kõik kodused ja kus pereema võinuks seista pliidi ääres, valmistades õhtusöögiks maitsvaid roogasid. See ruum oli spartalik, funktsionaalne ja kõle.

      „Ajalehti polekski olnud tarvis kaasa võtta,” kommenteeris Grania laual kõrguvatele lehevirnadele viidates.

      „Oh, issi süütab nendega maja kõigis küttekolletes tuld. Ta ei talu külma. Kas teeme laual ruumi ja hakkame tööga pihta?” Aurora vaatas Graniale ootusrikkalt otsa.

      „Jah … aga võib-olla peaksime kellelegi teada andma, et ma siin olen?”

      „Ei pea.” Aurora raputas pead. „Issi ei taha, et teda häiritakse, ja proua Mytherile ma juba mainisin, et sa tuled külla.” Ta lükkas ajalehepakid laua kõrvale põrandale ja näitas Graniale äsja tekkinud vaba pinda. „Mida meil veel tarvis läheb?”

      „Vett, et liimi teha.” Grania kallas kilekoti sisu põrandale, aga asjaolu, et ta oli majas kutsumata külaline, muutis ta kohmetuks.

      „Kohe toon.” Aurora võttis nõusid pungil täis köögikapist kannu ja lasi selle vett täis.

      „Ja suurt kaussi, kus liimi segada.”

      Aurora leidis ka kausi ja asetas selle Grania ette lauale. Kui Grania liimi segas, vaatas laps teda üksisilmi ja tüdruku silmades säras erutus. „Kas pole tore?! Sellist tööd ma armastan! Minu viimane lapsehoidja ei lubanud mul midagi teha, sest kartis kogu aeg, et määrin end ära.”

      „Enda äramäärimine on minu lemmiktegevus,” sõnas Grania naeratades. „Ma valmistan oma kujusid umbes samasugusest materjalist. Tule istu minu kõrvale, teeme kausi üheskoos valmis.”

      Aurora asus innukalt asja kallale ja tund aega hiljem maandus nätske ajalehepaberist kauss uhkelt pliidiplaadile.

      „Kui see on kuivanud, võime selle ära värvida. Kas sul värve on?” tahtis Grania valamu kohal käsi pestes teada.

      „Ei ole. Londonis olid, aga ma jätsin need sinna.”

      „Ehk õnnestub mul midagi oma kodust leida.”

      „Kas ma tohin sulle külla tulla? Minu arust on taluelu nii tore.”

      „Ma ei ela seal kogu aeg, Aurora,” selgitas Grania. „Ma elan New Yorgis. Praegu peatun ma mõnda aega oma vanemate juures.”

      „Ah soo.” Aurora nägu tõmbus süngeks. „Tähendab, sa sõidad varsti ära?”

      „Jah, aga ma ei tea veel, millal.” Valamu kõrval rippuvasse käterätikusse käsi kuivatades tundis Grania, kuidas lapse pilk teda puurib.

      „Miks sa nii kurb oled?” päris Aurora.

      „Ma ei ole kurb, Aurora.”

      „Oled küll. Su silmad reedavad seda. Kas keegi tegi sulle haiget?”

      „Ei, Aurora, kõik on korras.” Grania tundis, et lapse terav pilk paneb ta punastama.

      „Ma tean, et sa oled kurb.” Aurora põimis oma peenikesed käsivarred rinnale vaheliti. „Ma tean, mis tunne on olla kurb. Kui mina kurb olen, lähen ma oma võlupaika.”

      „Kus see paik on?”

      „Ma ei tohi seda reeta, sest siis võluvägi kaob. Selline võlupaik peaks olema kõigil. Ka sinul.”

      „Minu meelest on see suurepärane mõte.” Grania vaatas oma käekella. „Ma pean nüüd minema hakkama. Lõunaaeg on käes. Kindlasti oled ka sina näljane. Kas keegi tuleb sulle sooja sööki tegema?”

      „Oh, kindlasti on proua Myther mulle midagi sinna jätnud.” Aurora viitas hajameelselt sahvri suunas. „Tõenäoliselt on seal jälle supp. Aga kas sa ei soovi enne lahkumist ülejäänud maja näha?”

      „Aurora … ma …”

      „Tule!” Aurora haaras Granial käsivarrest ja sikutas teda ukse poole. „Ma tahan, et sa seda näeksid. Meie maja on nii ilus!”

      Grania tõmmati köögist suurde esikusse, kus põrandat katsid mustavalgekirjud kahhelkivid ja ühest nurgast viis noobel tammepuust trepp ülakorrusele. Seejärel veeti ta läbi esiku suurde võõrastetuppa, mille kõrgetest prantsuse akendest avanes vaade aeda. Stiilse marmorümbrisega kaminas põlevad halud olid ruumi kuumaks kütnud, toas valitses lämmatav palavus.

      Grania märkas kamina kohal seinal maali ja tema skulptoripilk jäi pidama pildilt vastu vaatavale näole. Noore naise südamekujulist nägu raamis Tiziani maalidelt tuttav kuldne lokkis juuksepahmakas. Grania märkas, et naise näojooned on peened ja sümmeetrilised, andes tunnistust tõelisest ilust. Sinistest silmadest, mis olid valge nahaga rabavas kontrastis, peegeldus ühtaegu süütus ja elukogemus. Kunstnikuna taipas Grania kohe, et maali autor on andekas. Ta pööras pead, et Aurorale otsa vaadata, ning märkas ilmselget sarnasust.

      „See on minu ema. Kõik ütlevad, et ma olen tema täpne koopia.”

      „Oled tõesti,” kinnitas Grania vaikselt. „Mis ta nimi oli?”

      Aurora hingas sügavalt sisse. „Lily. Tema nimi oli Lily.”

      „Mul on nii kahju, et ta suri, Aurora,” lausus Grania õrnalt lapsele, kes ainiti maali silmitses.

      Tüdruk ei vastanud ega pööranud pilku ema portreelt.

      „Ja kes see siis on, Aurora?”

      Nende selja tagant kostnud mehehääl pani Grania võpatama. Naine ei teadnud, kui palju nende vestlusest ootamatu sissetungija oli pealt kuulnud, aga kui ta oli end ringi pööranud, jäi tal hing kinni.

      Ukse juures seisis – Grania kirus end mõttes nii kulunud fraasi pärast, aga see vastas tõele – kõige ilusam mees, keda ta elus näinud oli. Pikka kasvu – kindlasti üle 180 sentimeetri – ja paksude eebenipuu värvi juustega, mis olid kenasti kammitud, aga õige veidi välja kasvanud, mistõttu lokkis juukseotsad keerdusid kaunilt kuklale. Mehe huuled olid täidlased, aga mitte nii lopsakad, et neid oleks võinud pidada naiselikuks, ja sügava pilguga meresinist silmapaari ümbritsesid tihedad tumedad ripsmed.

      Nagu Graniat oli koolis õpetatud, püüdis ta mehe välimust meelde jätta, imetledes samal ajal tema veatut nägu; tüdruku isal olid habemenoana teravad põsesarnad, karm lõuajoon ja täiuslik nina. See oli nägu, millest Grania soovis meelde jätta viimast kui üht pisiasja, et see hiljem skulptuuriks voolida.

      Ja kogu see ilu paiknes saleda täiuslike proportsioonidega keha kohal. Naise pilku püüdsid peened tundlikud sõrmed, СКАЧАТЬ