Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      Grania tervituse peale tekkis Aurora silmadesse üllatunud pilk. „Kuidas sa mu nime tead?”

      „Ma nägin sind eile.”

      „Nägid või? Kus?”

      „Siinsamas kaljunukil.”

      „Päriselt või?” Aurora kortsutas kulmu. „Ma ei mäleta, et ma eile siin käisin. Ja ma olen kindel, et sinuga ma pole rääkinud.”

      „Minuga sa tõesti eile ei rääkinud, Aurora. Ma lihtsalt nägin sind, rohkem ei midagi,” selgitas Grania.

      „Kuidas sa siis tead, mis mu nimi on?” Aurora hääletoon oli kõrge ja ta rääkis tüüpilise Inglismaa aktsendiga, lõppe alla neelates.

      „Ma küsisin emalt, kes on see ilusate pikkade punaste juustega väike tüdruk. Ja tema ütles.”

      „Huvitav, kust tema seda teab?” päris laps kõrgilt.

      „Ta on selles külas elanud kogu oma elu. Ta rääkis, et mitu aastat tagasi kolisite te siit ära.”

      „Kolisime jah. Aga nüüd oleme tagasi.” Aurora vaatas merele ja sirutas käed laiali, justkui tahaks rannajoont emmata. „Ja ma armastan seda kanti. Kas sina siis ei armasta?”

      Granial oli tunne, et Aurora küsimus on pigem väide, millele pole lubatud vastu vaielda. „Muidugi armastan. Ma olen siin sündinud ja üles kasvanud.”

      „Selge.” Aurora sättis end graatsiliselt Grania kõrvale muru peale istuma ja tema sinised silmad puurisid naise nägu. „Mis sinu nimi on?”

      „Grania. Grania Ryan.”

      „Hm, ei saa öelda, et ma sinust midagi kuulnud olen.”

      Grania püüdis tõsiseks jääda, ehkki Aurora täiskasvanulik väljendusviis ajas teda naerma. „Arvatavasti pole põhjust, miks sa oleksid minust kuulma pidanud. Ma olen siit ligi kümme aastat eemal olnud.”

      Aurora nägu lõi rõõmust särama ja ta plaksutas oma pisikesi käsi. „Sellisel juhul oleme mõlemad samal ajal tulnud tagasi kohta, mida me mõlemad armastame.”

      „Tundub nii.”

      „Tähendab, me võime teineteisele seltsiks olla! Sinust võib saada minu uus sõber.”

      „See on sinust väga kena, Aurora.”

      „Paistab, et sa oled natuke üksildane.”

      „Võib-olla on sul õigus …” sõnas Grania naeratades. „Aga kuidas on lood sinuga? Kas ka sina tunned end siin üksildasena?”

      „Mõnikord küll.” Aurora kehitas õlgu. „Issil on alati nii palju tööd ja ta on tihti kodunt ära ning mina saan mängida ainult majapidajaga. Aga tema pole suurem asi mängukaaslane.” Tüdruk krimpsutas põlglikult pisikeste tedretäppidega kaetud nina, mille ots oli ülespoole püsti.

      „Oh jumal küll,” sõnas Grania, kellele ei tulnud midagi targemat pähe. Lapse omapärane käitumine muutis ta ühtaegu relvituks ja kohmetuks. „Kindlasti on sul koolis mõni sõber?”

      „Ma ei käi koolis. Issile meeldib, et ma olen kodus tema juures. Mul on hoopis koduõpetaja.”

      „Ja kus ta täna on?”

      „Me otsustasime issiga, et ta ei meeldi meile, ja me jätsime ta Londonisse.” Järsku hakkas Aurora itsitama. „Me lihtsalt pakkisime asjad ja sõitsime minema.”

      „Saan aru,” lausus Grania, ehkki ei mõistnud midagi.

      „Kas sinul on töökoht?” küsis Aurora.

      „On. Ma olen skulptor.”

      „See on vist savist kujude tegija?”

      „Põhimõtteliselt on sul õigus,” vastas Grania.

      „Kuule, kas sa papjeemašeest oled kuulnud?” küsis Aurora, näol tõsine huvi. „Ma armastan papjeemašeest asju! Kunagi oli mul lapsehoidja, kes õpetas mind tegema selles tehnikas kausse ja kui me olime need värviliseks maalinud, kinkisin ma need issile. Kas sa tahaksid mulle külla tulla ja koos minuga papjeemašee tehnikas asju meisterdada? Palun!”

      Graniat võlus Aurora innukus ja siiras elevus. „Olgu.” Ta tajus, et noogutab. „Miks ka mitte.”

      „Kas sa saaksid kohe praegu tulla? Me võiksime minna minu poole ja teha midagi issi jaoks, enne kui ta jälle kodunt ära sõidab.” Aurora sirutas käe ja sikutas Grania kapuutsiga pusa. „Palun ütle, et sa tuled!”

      „Ei, Aurora, kohe praegu ei saa ma tulla. Ma pean koju minema ja papjeemašeede valmistamiseks vajalikud asjad üles otsima. Pealegi võib minu ema hakata muretsema, et ma olen ära eksinud,” lisas Grania.

      Ta märkas, et üle Aurora näo libises sünge vari, tüdruku silmadest kadus sära ja ta keha tõmbus kühmu. „Minul polegi ema. Kunagi ammu oli, aga ta suri ära.”

      „Mul on nii kahju, Aurora.” Grania sirutas alateadlikult käe välja ja patsutas õrnalt lapse õlga. „Kindlasti tunned sa temast suurt puudust.”

      „Muidugi tunnen. Ta oli kõige ilusam ja erilisem inimene terves maailmas. Issi ütles alati, et ta ingel ja et sellepärast tulidki teised inglid talle järele ja viisid ta taevasse, kust ta tegelikult pärit oli.”

      Grania võpatas, sest tajus Aurora valu. „Ma olen kindel, et su isal on õigus,” sõnas ta. „Vähemalt on tema sul olemas.”

      „Jah, seda küll,” nõustus Aurora, „ja ta on maailma kõige parem ja kõige ilusam isa. Ma tean, et kui sa teda näed, armud sa temasse kohe ära. Kõik daamid on temasse armunud.”

      „Mis siis ikka, sellisel juhul peaksin temaga kohtuma, või mis?” naeratas Grania.

      „Peaksid jah.” Aurora hüppas ootamatult murult püsti. „Aga nüüd pean ma minema. Homme samal ajal oled sa jälle siin.”

      See polnud palve, see oli käsk.

      „Ma …”

      „Väga hea!” Aurora viskus spontaanselt Grania käte vahele ja kallistas teda. „Võta kaasa kõik papjeemašeede tegemiseks vajalikud asjad, et me saaksime minu juurde minna ja issile kausse valmistada. Nägemiseni, Grania! Homseni!”

      „Head aega!” Grania lehvitas talle hüvastijätuks ja jäi vaatama, kuidas Aurora hüples ja tantsiskles kaljurahnudel nagu noor gasell. Isegi tuulepluusis ja tennistes olid ta liigutused graatsilised.

      Kui Aurora silmapiirilt kadus, hingas Grania sügavalt sisse, sest polnud päris kindel, kas ta mitte nõiutud pole; võib-olla oli sellel hapral õhulisel olevusel tõesti võluvägi. Ta ajas end püsti, raputas pead, et mõistus selgineks, ning mõtles huviga, mida kostab ema, kui ta teatab, et läheb järgmisel päeval Dunworley House’i Aurora Lisle’iga kausse tegema.

      3

      Kui Grania isa ja vend samal õhtul lauast lahkusid – ja oma taldrikud ning noad-kahvlid emale pesta jätsid –, aitas Grania nõusid pesta.

      „Ma СКАЧАТЬ