Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ometi … olles küll vaba kõigest, mida paljud tänapäeva naised pidasid igandlikuks meeste ülemvõimuks, küsis naine endalt, kumb neist kahest on praegu õnnelikum, ema või tema. Ema teele piima lisades ohkas Grania kurvalt. Sellele küsimusele oli tal vastus teada.

      „Sedasi, ema. Küpsist soovid?” Grania asetas ema ette küpsisekarbi ja avas selle. Nagu ikka, oli karp ääreni täis šokolaadiga kaetud muretainast küpsiseid, mille vahel oli vanillikreem. Veel üks igand lapsepõlvest, mis oleks tema figuuriteadlikes New Yorgi sõbrannades tekitanud sama suurt õudust nagu pisike tuumapomm.

      Kahtleen võttis kaks küpsist ja lausus: „Lase käia, võta kasvõi üksainus, et mulle seltsi pakkuda. Ma olen kindel, et kui hiir sööks sama vähe nagu sina, sureks ta peagi nälga.”

      Grania näkitses kohusetundlikult küpsist, ehkki kõik need kümme päeva pärast koju jõudmist oli tal pidevalt olnud tunne, et ta läheb ema rammusatest kodustest toitudest kohe lõhki. Samas oli Grania valmis kinnitama, et ühelgi tema New Yorgi naissoost tuttaval polnud paremat isu kui temal. Ning tema kasutas oma praeahju tõesti selleks, milleks see oli ette nähtud, mitte mugava taldrikute panipaigana.

      „Kas jalutuskäik tegi su pea veidi selgemaks?” söandas Kathleen kolmandat küpsist mäludes pärida. „Kui mul on mõni probleem, millele soovin kohe lahendust leida, lähen ma alati jalutama, ja tagasi tulles on vastus käes.”

      „Tead, ema,” Grania võttis lonksu teed, „tegelikult nägin ma oma jalutuskäigul midagi väga kummalist. Üks kaheksa- või üheksa-aastane tüdruk seisis päris kaljuserval, öösärk seljas. Tal olid väga ilusad pikad punased lokkis juuksed … Ta oleks justkui kuutõbine olnud, sest kui ma tema juurde läksin ja ta end ümber pöörates mulle otsa vaatas, oli tema silmades …” – Grania otsis õiget sõna – ” … tühi pilk. Ta nagu ei näinud mind. Siis ta aga nagu ärkas ja jooksis mööda kaljurada minema nagu ehmunud jänes. On sul aimu, kes see tüdruk võis olla?”

      Grania märkas, et ema nägu oli lubivalgeks muutunud. „Ema, kas kõik on korras?”

      Kathleen pidi end kõvasti pingutama, et vastata. Ta jäi tütrele üksisilmi otsa vaatama. „Sa tahad öelda, et nägid teda alles veidi aja eest, kui jalutamas käisid?”

      „Jah.”

      „Püha jumalaema!” Kathleen tegi ristimärgi. „Nad on tagasi!”

      „Kes on tagasi, ema?” päris Grania, keda ema silmanähtav vapustus murelikuks tegi.

      „Miks nad ometi tagasi tulid?!” Kathleen ei pööranud pilku akna taga maad võtnud pimeduselt. „Miks nad pidid seda tegema?! Ja mina arvasin … mina arvasin, et lõpuks ometi on kõik möödas ja nad siitkandist igaveseks läinud.” Kathleen haaras Grania käe. „Oled sa kindel, et see oli väike tüdruk ja mitte täiskasvanud naine?”

      „Absoluutselt kindel, ema. Ma ju ütlesin, et ta oli umbes kaheksane või üheksane. Mul oli tema pärast hirm, ta oli paljajalu ja näis, et läbi külmunud. Ausalt öeldes polnud ma päris kindel, et ei näe vaimu.”

      „Teatud mõttes nägidki, Grania,” pomises Kathleen. „Nad pidid tagasi jõudma paari viimase päeva jooksul. Möödunud reedel tulin ma üle mäe koju ja möödusin tee peal ka nende majast. Kell võis kümme olla ja akendest ei paistnud ainsatki tuld. Vana maja seisis inimtühjana.”

      „Kus kandis see maja asub?”

      „See on Dunworley House.”

      „Aa, see suur maha jäetud hoone kalju peal meie majast kõrgemal,” teadis Grania. „Maja, mis on juba aastaid seisnud tühjana, kas pole?”

      „Sinu lapsepõlve ajal oli see tõesti tühi,” Kathleen ohkas, „aga pärast seda, kui sa New Yorki kolisid, tulid nad tagasi. Ja siis, pärast … õnnetust, kolisid jälle ära. Keegi meist ei arvanud, et me neid siinkandis veel kunagi näha saame. Ja selle üle oli meil ainult hea meel,” sõnas ema rõhuga. „See, mis nende ja meie suguvõsa vahel juhtus, on vana lugu ja sai alguse kauges minevikus. Aga nüüd …” – Kathleen lajatas käega lauale ja ajas end püsti – „… mis möödas, see möödas, ja sellest perest soovitan ma sul end kaugele hoida. Meie suguvõsale toovad nad ainult muret, seda ma võin kinnitada.”

      Grania saatis pilguga ema, kes karmi ilmega pliidi juurde astus ja praeahjust raske malmpoti õhtusöögiga välja tõstis. „Aga kui sellel tüdrukul, keda ma täna nägin, on olemas ka ema, siis tahaks ta kindlasti teada, kui suures ohus tema tütar täna oli,” üritas ta teemat jätkata.

      „Tal ei ole ema.” Kathleeni puulusikas segas energiliselt hautist.

      „Ta ema on surnud?”

      „Jah.”

      „Või sedasi … Aga kes siis vaese lapse eest hoolt kannab?”

      „Ära minult päri, kuidas nemad oma kodust elu korraldavad.” Kathleen kehitas õlgu. „See ei huvita mind karvavõrdki, ma ei taha sellest midagi teada.”

      Grania kulmud tõmbusid kortsu. Ema käitus risti vastupidi kui tavaliselt. Kathleeni ematunnetest tulvil kaastundlik süda ei jätnud iial tähelepanuta ainsatki väetit olevust, kes hätta sattus. Tema peale võisid loota kõik pereliikmed ja sõbrad, kellel oli mure ja kes vajasid toetust. Eriti siis, kui asi puudutas mõnd last.

      „Kuidas ta ema suri?”

      Potis ringiratast liikunud puulusikas peatus ja järgnes vaikus. Lõpuks tõi Kathleen kuuldavale sügava ohke ja pööras näo tütre poole. „Arvata võib, et kui mina sulle seda lugu ära ei räägi, kuuled sa seda kellegi teise käest. Ta võttis endalt ise elu, see Lily Lisle.”

      „Sa tahad öelda, et ta tegi enesetapu?”

      „See on üks ja seesama, Grania.”

      „Kui palju aega tagasi?”

      „Ta viskus kaljult merre nelja aasta eest. Lained kandsid ta keha Inchydoney randa ja see leiti kaks päeva hiljem.”

      Nüüd oli Grania kord vaikida. Viimaks üritas ta ettevaatlikult jätkata. „Kust ta alla hüppas?”

      „Kuuldavasti samast paigast, kus sa täna tema tütart nägid. Ma arvan, et Aurora otsis seal oma emmet.”

      „Sa tead tema nime?”

      „Muidugi tean. See pole mingi saladus. Lisle’i suguvõsale kuulus kunagi terve Dunworley, meie maja kaasa arvatud. Palju aastaid tagasi olid just nemad selle paiga tõelised isandad. Kuuekümnendatel müüsid nad oma valdused maha, aga jätsid alles maja kaljul.”

      „Ma olen seda nime kusagil näinud – Lisle …”

      „Meie surnuaed kubiseb nende haudadest. Nende hulgas on ka Lily oma.”

      „Ja seda väikest tüdrukut, seda Aurorat, oled sa ka varem kaljudel kõndimas näinud?”

      „Sellepärast tüdruku isa ta siit ära viiski. Pärast ema surma uitas see pisike põrnikas alailma kaljuradadel ja hüüdis emmet. Lapsuke oli leinast omadega päris segi.”

      Grania märkas, et ema näoilme on leebunud. „Vaene väikseke,” ohkas ta.

      „Jah, see kõik oli väga kurb ja tüdruk polnud seda millegagi ära teeninud, aga seda suguvõsa jälitab kuri saatus. СКАЧАТЬ