Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes kuuluvad Lisle’i suguvõssa, elavad oma seaduste järgi. Rohkem ma ei tea ega tahagi teada. Kas sa teeksid nüüd ühe heateo ja aitaksid mul teelauda katta?”

      Grania läks trepist üles oma tuppa veidi pärast kümmet nagu kõigil õhtutel pärast koju jõudmist. Allkorrusel jäi ema kööki askeldama ja hommikusöögiks lauda katma, isa tukastas tugitoolis teleka ees ja vend Shane oli läinud külapubisse. Nende pere kaks meest kandsid hoolt 500-aakrise talu eest, lõviosa maast oli antud piima- ja lambakarja käsutusse. Ka kahekümne üheksaselt ei paistnud „poisil”, nagu Shane’i ikka veel hellitavalt kutsuti, olevat vähimatki kavatsust oma kodu rajada. Naised tema elus tulid ja läksid, aga ületasid harva vanemate talumaja ukseläve. Kathleeni pani poja vanapoisiseisus küll kulme kergitama, aga Grania teadis, et Shane’ita kaotaks ema pea.

      Ta ronis linade vahele, kuulas, kuidas vihm vastu aknaklaase peksab, ja lootis, et ka vaene Aurora Lisle on kenasti voodis teki all ning tal on mõnus ja soe. Ta keeras raamatulehti, aga ei suutnud keskenduda ja haigutust tagasi hoida. Võib-olla muutis siinne õhk ta uniseks; New Yorgis läks ta haruharva magama enne südaööd.

      Graniale ei meenunud lapsepõlvest ainsatki ööd, mil ema poleks õhtuti kodus olnud. Kui ta pidigi teinekord minema nõndanimetatud heategevusmissioonile, näiteks hoolitsema mõne haigeks jäänud sugulase eest, siis sarnanesid ettevalmistused sõjalise operatsiooni omaga – tuli ju välistada võimalus, et kodused jäävad nälga või kõnnivad räpastena ringi. Mis Grania isasse puutus, siis oli kaheldav, et ta oli kordki oma kolmekümne nelja aasta pikkuse abielu jooksul veetnud mõne öö mujal kui oma voodis. Terve elu oli mees ärganud pool kuus hommikul, suundunud kohe lüpsilauta ja jõudnud farmist koju alles videvikus. Abikaasad teadsid alati, kus teinepool parasjagu viibib. Tundus, et nad elavad ühist elu; see oli tervik ja nemad teineteisest lahutamatud.

      Ja liimiks, mis nad teineteise külge köitis, olid nende lapsed.

      Kui Grania ja Matt kaheksa aastat tagasi kokku kolisid, pidasid mõlemad enesestmõistetavaks, et ühel heal päeval sünnivad ka neile lapsed. Nagu kõik kaasaegsed paarid, olid nemadki laste saamiseks sobiva hetkeni võtnud oma elust ja karjäärist viimast ning elanud täiel rinnal, kuni arvasid selleks aega jätkuvat.

      Aga ühel hommikul oli Grania ärganud, jooksupüksid jalga ja kapuutsiga pusa selga tõmmanud, mööda Hudsoni jõe kallast Battery pargini sörkinud, seejärel Winter Garden Atriumi paviljonis peatuse teinud ning piimaga kohvi ja soolakringlit nautinud. Just siis oligi see juhtunud: kohvi rüübates oli ta korraks kõrvallaua juures seisvasse lapsevankrisse piilunud. Selles magas sügavat und tibatilluke vastsündinu. Äkitselt haaras Graniat vastupandamatu soov beebi vankrist välja võtta, pehme nagu udusulgedega kaetud pea oma rinna vastu suruda ja laps magama kiigutada. Kui lapse ema oli talle närviliselt naeratanud, püsti tõusnud ja vankri tema pealetükkivate pilkude alt kaugemale lükanud, sörkis Grania teda sügavalt liigutanud tundepuhangust jahmununa tagasi koju.

      Lootes, et see soov ununeb, oli ta terve päeva ateljees veetnud ja mõelnud, kuidas järeleandlikust pruunist savist oma viimast tellimistööd vormida, aga see tunne polnud kadunud.

      Kell kuus oli ta ateljeest lahkunud, duši all käinud ja veidi pidulikumad rõivad selga pannud, sest pidi õhtul ühe kunstigalerii avamisele minema. Kallanud endale klaasi veini, astus ta akna alla, kust avanes vaade Hudsoni jõe teisel kaldal vilkuvatele New Jersey tuledele.

      „Ma tahan last.”

      Grania oli võtnud tubli sõõmu veini. Äsja kõlanud sõnade absurdsus oli ta naerma ajanud. Seejärel oli ta sõnu korranud, et endas kindel olla.

      Öeldu oli ikka veel tundunud õigena. Mitte üksnes õigena, vaid täiesti loomulikuna, justkui oleks see mõte ja vajadus saatnud teda kogu elu; kõik põhjused „mitte sünnitada” olid äkitselt haihtunud ja naeruväärseks muutunud.

      Grania oli läinud galerii avamisele ning seda laadi üritusi korraldava kunstnike, kunstikogujate ja nende assistentide tuttava seltskonnaga tühjast-tähjast vestelnud. Oma mõttes aga oli ta kaalunud veidi aja eest tehtud elutähtsa otsuse plusse ja miinuseid. Kas nad peaksid teise korterisse kolima? Lähiajal tõenäoliselt mitte – nende TriBeCa katusekorter oli avar ning Matti töötoa ehk külalistetoa sai hõlpsasti muuta lastetoaks. Mees kasutas seda ruumi haruharva, sest eelistas viia sülearvuti elutuppa ja töötada seal. Nad elasid küll viiendal korrusel, aga kaubalift oli piisavalt suur, et lapsevanker sisse mahuks. Battery park kõige vajalikuga varustatud laste mänguväljaku ja värske jõeõhuga asus vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Grania töötas ateljees, mis paiknes sisuliselt kodu kõrval, nii et kui neil oligi tarvis palgata lapsehoidja, võis tema vajaduse korral vaid paari minuti jooksul koju jõuda.

      Hiljem oli Grania suurde tühja voodisse roninud ja ärritunult ohanud, sest pidi mõneks ajaks teda haaranud elevuse ja tulevikuplaanid ainult enda teada jätma. Matt oli viimase nädala kodunt ära olnud ja teda polnud enne paari päeva tagasi oodata. Tegu polnud sedasorti uudisega, mida justkui jutujätkuks telefoni teel teatada. Viimaks oli ta vastu hommikut magama jäänud, vaimusilma ees Matti uhke pilk, kui ta mehele nende vastsündinud lapse ulatab.

      Kui Matt koju jõudis, sattus ta Grania mõttest sama suurde vaimustusse nagu nainegi. Nad olid sedamaid imetoredat plaani teostama asunud ning mõlemale oli meeldinud tõsiasi, et nüüd ühendab ka neid salajane projekt, mis paneb nende suhtele sama kindla aluse, nagu lapsed olid pannud Grania vanemate abielule. See oligi puudu olev lüli, mis pidi nad igaveseks liitma vastastikuses sõltuvuses olevate osadega ühtseks tervikuks. Ühesõnaga, perekonnaks.

      Grania lamas kitsas lapsepõlvevoodis ja kuulas talumaja tugevate kiviseinte taga vihaselt ulguvaid tuuleiile. Ta sirutas käe pabertaskuräti järele ja nuuskas häälekalt nina.

      Nüüd oli sellest möödas terve aasta. Ja nii kohutav, kui see tõde ka polnud, aga nende „ühisprojekt” ei suutnud neid ühendada. See oli nende suhte hävitanud.

      2

      Kui Grania järgmisel hommikul ärkas, oli eelmise öö tormituul nagu mälestus haihtunud ja hallid pilved endaga kaasa viinud. Talvel nii haruldane päike oli välja ilmunud ja valgustas tema akna taga lahti rulluvat maastikku, muutes talu ümbritsevate lõputute põldude roheluse, mida mitmekesistasid karjamaal söövate lammaste villa valged laigud, selgepiiriliseks.

      Grania kogemused kinnitasid, et tõenäoliselt asjade seis kauaks selliseks ei jää; Lõuna-Corki päike oli nagu temperamentne diiva, kes põgusalt välja ilmudes korraks lava kaunistab, et kuulsusesäras kümmelda, siis aga kaob sama kiirelt, nagu oli ilmunud.

      Et lakkamatult kestnud vihm oli viimase kümne päeva jooksul takistanud Granial tavapärast hommikust sörkjooksu teha, hüppas ta nüüd voodist välja ja sobras oma lahti pakkimata reisikotis, otsides kapuutsiga pusa, sääriseid ja tenniseid.

      „Vaata aga vaata, sina nii vara hommikul rõõmsalt üleval,” kommenteeris ema, kui Grania allkorrusele kööki jõudis. „Putru soovid?”

      „Kui tagasi jõuan. Ma lähen jooksma.”

      „Ära end üleliia väsita. Minu meelest näed sa kuidagi kahvatu välja, põskedel pole jumet ollagi.”

      „Just seda ma loodangi tagasi saada, emps,” ütles Grania naeratust alla surudes. „Nägemiseni!”

      „Ära end ära külmeta, eks!” hüüdis Kathleen tütre kaugenevale seljale. Ta astus akna alla, et vaadata, kuidas Grania eemaldus mööda mördita laotud kivimüüri vahelist kitsast põldude poole viivat teed, mis lõpuks suurele maanteele ja sealt edasi kaljurajale suundus.

      Kaugelt koju saabunud tütre välimus oli Kathleeni tõsiselt ehmatanud; СКАЧАТЬ