Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saab korda, ausalt. Ma tahaksin ainult teada, mis sundis Grania põgenema. Sellest ei saa ma kuidagi aru.”

      „Mis oleks, kui sa mõnda aega meie juures elaksid? Mul on raske harjuda mõttega, et sa siin päris üksi oled.”

      „Aitäh, ema, aga mul on tohutu palju tööd. Ma lihtsalt pean uskuma, et kui Grania haavad on paranenud, tuleb ta tagasi. Ta on alati põikpäine olnud. Arvatavasti just sellepärast ma teda nii väga armastangi.”

      „Loomulikult on ta hästi omapärane,” nõustus Elaine. „Ega paista põrmugi hoolivat reeglitest, millest enamik meist kinni peab.”

      „Võib-olla sellepärast, et teda pole nende reeglite järgi kasvatatud,” pareeris Matt, kes polnud põrmugi kõiketeadvate vanemate etteheidete lainel ega soovinud kuulda oma armsama valiku kohta vihjeid stiilis „ma ju ütlesin”.

      „Oh ei, Matt, sa said minust valesti aru,” lausus Elaine rutakalt. „Ma olen alati imetlenud Graniat ja sind selle pärast, et te teistest erinete ja olete koos vaid seepärast, et teineteist armastate. Ausalt! Võib-olla peakski hoopis rohkem olema inimesi, kes elavad südame ja mitte lapsest saadik tuttavate reeglite järgi.” Elaine ohkas. „Ma pean nüüd minema. Isa kutsus oma golfikaaslased külla, et nendega iga-aastast hooaja lõpupidu pidada.”

      Matt tõstis põrandale heidetud kasuka üles ja aitas selle viisakalt emale selga. „Aitäh, et läbi astusid, emps. Ma olen rõõmus, et sa tulid.”

      „Nii tore oli sind jälle näha, Matt.” Naine surus poja põsele musi. „Sa ikka tead, et ma olen sinu üle uhke, mis? Ja kui sa tahad minuga rääkida, siis sinu jaoks olen ma alati olemas, kullake, ausõna. Ma ju mõistan … kuidas sa end praegu tunned.” Tema silmadesse ilmus põgus kurbusevari, mis kadus sama kiirelt, nagu oli tekkinud. „Nägemiseni, Matty.”

      Kui Matt oli tema selja taga ukse sulgenud, mõistis ta, et ema kaastunne oli siiras. Ta tundis heldimust ja taipas esimest korda elus, kui vähe ta tegelikult teab sellest naisest, kes end alati särava ja Connecticuti arusaamade järgi täiusliku abikaasa ning ema maski taha peitis.

      4

      Kui Kathleen järgmisel hommikul Clonakiltysse iganädalasele osturetkele sõitis, läks Grania kõrvalhoonesse, kus hoiti vanu ajalehti, ning võttis neid suure pataka kaasa. Seejärel tuhnis ta läbi isa segamini töökoja ja lahkus sealt võidurõõmsalt, käes hallitusega kaetud tapeediliimikarp. Saak kilekotis, suundus Grania mööda kitsast teed rannakaljude poole. Ta oli otsustanud, et kui Aurora välja ei ilmu – eelmisel päeval polnud nad kohtumisaega kindlaks määranud, järelikult oli see vägagi tõenäoline –, tuleb ta lihtsalt koju tagasi.

      Edasi jalutades mõtiskles Grania teda haaranud tuimuse üle. Ta justkui elas kellegi teise elu, liikus suhkrusiirupi sees ega pääsenud kuidagi oma tunnetele ligi. Ta ei suutnud nutta ega sundida end Mattiga silmitsi seisma, ka ei osanud ta arvata, kas tema käitumine oli olnud loogiline. Vastus oleks tähendanud võitlust valuga ning kõige turvalisem ja parem lahendus oli vaikimine. Mis tehtud, see tehtud, ja miski ei saa olnut olematuks muuta.

      Istunud kivirahnule, kust avanes vaade merele, Grania ohkas. Kui nende sõprade suhted üksteise järel liiva jooksid ja nemad kahekesi seda pealt nägid, oli ta tõesti uskunud, et nendega läheb teisiti. Kui ta nüüd oma ja Matti halvustava alatooniga vestlustele mõtles, pidi ta piinlikkusest punastama. Sellised fraasid nagu „meiega ei juhtu seda iial” ja „oh nad vaesekesed, aga küll meil on teineteisega vedanud” lausa põletasid nüüd. Ka nendest olid saanud selle ohtliku, igaveses muutumises oleva veekeerise ohvrid; mehe ja naise püüdlustes harmoonilise kooselu järele tuli seda ette.

      Grania silmitses ainiti halli külma merd ja tundis järsku tohutut austust oma vanemate vastu. Mingisuguse imenipiga oli nendel õnnestunud võimatuna näiv ülesanne lahendada – nad olid osanud kompromisse teha, arvestanud teineteise seisukohtadega ja, mis kõige tähtsam, suutnud kolmkümmend neli aastat õnnelikud olla.

      Võib-olla oli see nende jaoks nõnda lihtne sellepärast, et sel ajal pidid nad vastama suurematele ootustele. Tänapäeval oli see hierarhia paigalt nihkunud. Enam ei pidanud abielupaarid muretsema selle pärast, kas neil on võimalik oma laste kõhud täis sööta, kust selleks raha saada. Ka polnud tarvis muret tunda selle pärast, kas nende maimukesed jäävad ohtliku lastehaiguse läbipõdemise järel ellu. Nüüd ei vaevatud enam pead, kuidas pika talve jooksul sooja saada, pigem oli küsimus, millise disaineri rõivaid töö juures kanda. Viimasel ajal oli lääne ühiskonnas vähe naisi, kes pidid andma oma lahingusse minevale abikaasale hüvastijätusuudluse, teadmata, millal või kas üldse nad neid veel näevad. Ühesõnaga, enam ei pidanud ellujäämise pärast võitlema.

      „Nüüd me nõuame õnne. Me usume, et oleme seda väärt.” Grania ütles need sõnad valju häälega välja, pigem oma vanemate olukorraga leppimist ja stoilisust kadestades, mitte neile kaasa tundes. Neil polnud suurt varandust ja nende silmaring oli kitsas. Üsna tähtsusetud asjad tõid nende näole naeratuse, aga vastastikku naeratades mõistsid nad sõnadeta nii teineteist kui ka neile osaks saanud saatust. Nende maailm oli ahtake, aga sellel olid kindlad piirid, mis garanteerisid turvatunde ja ühendasid. Tema ja Matt elasid aga kõigile avatud suurlinnas, kus mõlema jaoks oli piiriks kosmos ja piiranguid nii vähe, et see oli peaaegu ohtlik.

      „Tere, Grania.”

      Tema selja tagant kostis Aurora hääl. Kui Grania end ümber pööras ja tüdrukut nägi, tabas ta end mõttelt, et see laps sarnaneb haldjaga, kes võib hääletult talle kuuluvale territooriumile ilmuda.

      „Tere, Aurora. Kuidas sul läheb?”

      „Tänan küsimast, suurepäraselt. Kas hakkame minema?”

      „Jah. Ma võtsin kaasa asjad, mida meil tarvis läheb.”

      „Ma tean. Ma nägin juba, et need on sul kilekotis.”

      Grania ajas end kuulekalt püsti ja mõlemad võtsid suuna mäest üles Aurora kodu poole.

      „Võib-olla õnnestub sul kohtuda ka issiga,” tegi Aurora ettepaneku. „Ta on oma kabinetis. Kui tal just peavalu pole. Pea valutab tal üpris sageli.”

      „Valutab või?”

      „Jah. Lihtsalt sellepärast, et ta ei taha prille kanda ja pingutab äripabereid lugedes silmi liiga palju.”

      „See on küll paha lugu.”

      „Nüüd, kui emme on surnud, pole tal enam kedagi, kes tema eest hoolitseks. Ainult mina.”

      „Ja ma olen kindel, et sa saad sellega suurepäraselt hakkama,” rahustas Grania Aurorat, kui nad maja ümbritseva aia värava juurde olid jõudnud.

      „Ma annan endast parima,” lausus tüdruk väravat lahti lükates. „See ongi minu kodu, Dunworley House. See on juba kaks sajandit kuulunud Lisle’i suguvõsale. Kas sa oled siin kunagi käinud?”

      „Ei ole,” vastas Grania Aurora kannul väravast sisse astudes, ja äkitselt jäi nende ümber kõrgel kaljul ulgunud tuul vait. Seda tänu Lääne-Corki kuulsatest põldmurakatest ja metsikutest fuksiatest koosnevale tihedale hekile, mis ümbritses maja nagu tunnimeeste rivi ning kaitses hoonet ja selle elanikke nii hästi, kui suutis.

      Grania silmitses üllatunult kaunist ja hoolitsetud kindlakujulist aeda, mis moodustas selle keskel paiknevale askeetlikule hallile hoonele täiusliku õrna tausta. Maja juurde viivat jalgrada ääristasid madalad loorberihekid ja kui Grania Aurora kannul hoone poole sammus, märkas ta roosipeenraid – nüüd olid põõsad juba lehtedeta СКАЧАТЬ