Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ praegu ereroosa pluusiga, mis on eksikombel koos tumedate asjadega pesumasinasse visatud ning sealt oma endise olemuse tuhmi hallikarva variandina välja tulnud.

      Kathleen teadis ka põhjust. Kui Grania talle New Yorgist helistas ja küsis, kas võib mõneks ajaks koju tulla, rääkis ta emale, milles asi. Loomulikult oli Kathleen nõustunud ja ootamatu võimaluse üle tütart jälle näha rõõmustanud. Aga Grania motiivi Kathleen ei mõistnud – kahtlemata oleks tütar pidanud praegu olema Matti juures, et nad saaksid teineteist leina ajal toetada, mitte laskma poolel maakeral end lahutada.

      Armas Matt helistas igal õhtul ja soovis Graniaga rääkida, aga too keeldus kangekaelselt mehe kõnedele vastamast. Kathleenile oli mees algusest peale kohutavalt meeldinud; korrektse välimuse, kerge Connecticuti aktsendi ja laitmatute maneeridega nägus Matt oli talle meenutanud filmitähti, keda ta oli tüdrukuna igatseva pilguga vaadanud. Noor Robert Redford – just temaga sarnanes Matt Kathleeni meelest kõige enam. Miks Grania temaga juba aastate eest abiellunud polnud, sellest ei saanud ta senini aru. Ja nüüd ähvardas tema lapsest saadik kangekaelset tütart oht mees alatiseks kaotada.

      Kathleen ei teadnud eriti palju mujal maailmas valitsevatest kommetest, küll aga mõistis ta hästi mehi ja teadis nende enesehinnangut. Mehed polnud sellised nagu naised, nad ei suutnud kaua tõrjuvat suhtumist taluda, ja kui Kathleen üldse milleski kindel oli, siis selles, et peagi igaõhtused helistamised lakkavad ning Matt annab alla.

      Kui just nende vahel ei juhtunud midagi sellist, millest Kathleenil aimu polnud …

      Hommikusööginõud kokku korjanud, ladus ta need ohkega valamusse. Grania oli tema lemmiktütreke – nende Ryani suguvõsast ainus, kes oli varakult pesast põgenenud ja teinud kõik, et kodused, eriti aga ema, tema üle uhkust saaksid tunda. Ta oli laps, kelle käekäigu vastu tundsid huvi kõik sugulased; nad uurisid ajalehtedest välja lõigatud artikleid, mis Grania postiga koju oli saatnud ja milles räägiti tema näitustest New Yorgis, ning olid võlutud jõukatest klientidest, kes maksid Graniale head raha, et ta nende laste näod või lemmikloomad pronkskujudena jäädvustaks …

      Edulugu Ameerikas – iirlaste jaoks oli see ikka veel unistuste tipp.

      Kathleen kuivatas kausid ja söögiriistad ning pani need puidust köögikappi. Muidugi teadis Kathleen ka seda, et kellegi elu pole täiuslik. Ta polnud eales arvanud, et põrandal paterdavad pisikesed jalad võiksid Graniat heldima panna, ning oli sellega leppinud. Oli tal ju kena tugev poeg, kes talle ühel heal päeval kindlasti lapselapsed kingib. Nüüd aga hakkas talle tunduma, et on selles suhtes eksinud. Granial oli küll suurejooneline elustiil ja elukohaks New York, mida Kathleen pidas universumi keskpaigaks, aga tal puudusid lapsed. Ja naine teadis, et senikaua, kuni neid pole, ei saa tema tütar õnnelikuks.

      Kathleen ei saanud lahti mõttest, et selles on tütar ise süüdi. Viimasel ajal olid küll olemas ülipopulaarseks saanud ravimid, mis pidid looduse ime sünnile kaasa aitama, aga miski ei asendanud noorust. Tema ise oli Graniat sünnitades olnud üheksateist. Ja pulbitsenud energiast, mida jätkus kahe aasta pärast veel ühe lapse jaoks. Grania oli juba kolmkümmend üks. Ja tänapäeva karjäärinaised võisid uskuda mida iganes, aga võimatu oli saada kõike korraga.

      Muidugi tundis Kathleen tütrele tema kaotuse pärast kaasa, aga tal oli kombeks leppida sellega, mis tal olemas oli, ja mitte taga nutta seda, mida polnud. Selle mõttega ronis Kathleen trepist üles voodeid korda tegema.

      Grania vajus niiske samblaga kaetud kaljurahnule, et korraks hinge tõmmata. Ta ohkis ja ähkis nagu pensionär; küllap mõjusid nii nurisünnitus ja hiljutine kehalise koormuse puudumine. Grania surus pea põlvede vahele, et hingamine ühtlustuks, ja togis tenniseninaga jalge alla jäänud karme rohututte. Need keeldusid kangekaelselt lahti laskmast tugevatest juurtest, mis neid sügaval maa sees kinni hoidsid. Oleks vaid tema sees hiljuti alguse saanud elu teinud sedasama …

      Neli kuud … just siis, kui nad olid Mattiga veendunud, et oht on möödas. Oli ju üldteada fakt, et nii kaugele jõudnud raseduse puhul võib end turvaliselt tunda. Sinnamaani peaaegu paranoiliselt käitunud Grania oli maha rahunenud ja hakanud emaks saamisest fantaseerima.

      Nad olid Mattiga uudise teatanud ka mõlemale tulevaste vanavanemate paarile; Matti vanemad Elaine ja Bob olid nad kutsunud L’Escale restorani, mille lähedal, ülejäänud maailmast müüriga eraldatud Belle Haveni kogukonnas Greenwichis, asus ka nende hiigelsuur kodu. Bob oli keerutamata pärinud, millal noored – arvestades asjaolu, et Grania ootab last – kavatsevad kauaoodatud abiellu astuda. Lõppude lõpuks oli tegu nende esimese lapselapsega ja Bob oli jultunud otsekohesusega neile selgeks teinud, et laps peab saama nende perekonnanime. Grania, kes ei kavatsenudki lasta end mõjutada – nurka surutuna tõusid tal alati vihast kuklakarvad püsti, eriti suheldes Matti isaga –, oli vastanud, et seda pole nad Mattiga veel arutanud.

      Nädal hiljem kuulis ta nende TriBeCa korteris, kuidas all välisukse juures hõigati uksetelefoni, et kohale on jõudnud Bloomingdale’si kaubik terve lastetoa sisustusega. Grania, liiga ebausklik, et lasta asjad katusekorterisse tuua, oli transporditöölised juhatanud keldrisse, kus kogu kraam jäi ootama sünnituse-eelset aega. Vaadates pealt, kuidas kõik need kastid nurka virna laoti, mõistis Grania, et Elaine polnud midagi kahe silma vahele jätnud.

      „Tähendab, meie plaan sõita Bloomingdale’i kaupsi ja valida lapsele voodi ning osta selle firma mähkmed, mis mulle meeldivad, on vastu taevast lennanud,” oli Grania sama päeva hilisõhtul Mattile tänamatult pomisenud.

      „Ema tahab meid ainult aidata, Grania,” oli Matt ema kaitseks välja astunud. „Ta ju teab, kui vähe ma teenin, ning et sinu sissetulek on küll suurem, aga juhuslik. Võib-olla peaksin ma lapse sünni pärast siiski kaaluma võimalust papsi firmasse tööle minna.” Matt oli osutanud Grania tillukesele, ent juba märgatavale kõhukesele.

      „Ei, Matt!” oli Grania vastu vaielnud. „Me ju leppisime kokku, et sa ei tee seda. Kui sa oma papsi heaks tööle hakkad, pole sul enam kübetki vabadust. Sa ju tead, kui võimukas su isa võib olla.”

      Grania loobus katsest rohututid juurtest lahti kiskuda ja jäi üksisilmi merele vaatama. Mõeldes sellele, kui palju ta Mattiga rääkides ütlemata jättis, ilmus naise suule sünge naeratus. Tegelikult oli Bob tõeline kontrollifriik kõiges, mis puudutas tema poega. Grania mõistis pettumust, mida Bobile pidi valmistama teadmine, et Matti nende suguvõsa investeerimisfirma ülevõtmine ei huvita, aga ta ei saanud aru, miks meest ei huvita poja elukutsevalik ja miks ta selle üle uhke pole. Matt oli omal alal vägagi edukas ja lastepsühholoogia vallas üks tunnustatuimaid autoriteete. Ta töötas Columbia ülikoolis õppetooli juhatajana ning teda kutsuti sageli külalislektoriks paljudesse Ameerika Ühendriikide ülikoolidesse. Bob kohtles üleolevalt ka Graniat ja tegi alailma tema kasvatuse ja haridustaseme kohta süütuna näivaid iroonilisi märkusi.

      Sellele ajale tagasi mõeldes tundis Grania kergendust vähemalt selle üle, et nad olid keeldunud Matti vanematelt raha vastu võtmast. Juba siis, kui tema oli püüdnud saavutada tunnustust skulptorina, Matt psühholoogiadoktori kraadi taotles ja neil oli vaevu õnnestunud ära maksta oma pisikese ühetoalise korteri üür, oli ta Matti vanemate suhtes paranoiline olnud. Ja põhjusega, mõtles nüüd Grania; säravad laitmatult rõivastatud Connecticuti tüdrukud, kellega ta oli tutvunud tänu Mattile ja tema perele, moodustasid ülisuure kontrasti tema kui eluvõõra kloostrihariduse saanud tüdrukuga, kes oli üles kasvanud väikeses Iiri külakolkas. Ehk oli nende suhe saatuse poolt nurjumisele määratud …

      „Tere.”

      Ootamatut häält kuuldes Grania võpatas. Ta vaatas ringi, aga ei näinud kedagi.

      „Ma ütlesin tere.”

      Hääl kostis otse tema selja tagant. Ta pööras end 180 kraadi, et näha hääle omanikku. Tema taga seisis СКАЧАТЬ