Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtlemiseks polnud enam aega – ja mulle tundus, et tahtmistki. Diana paistis Mardiga jälle rahul ja õnnelik olevat ning vähemalt hetkel paistis nende suhe töötavat. Me saime Dianaga jätkuvalt kokku ning muljetasime ülikooli teemadel, kuid aina vähem jäi tal minu jaoks aega, kui suvi Mardi auto ja Eestimaal ringisõitmise näol peale pressis. Ma leppisin olukorraga, unustades, et enam ei lähe me sügisel koos samasse kooli, mis meid taasühendada võiks. Diana oli nimelt otsustanud Tallinnas tudeerimise kasuks, mina sain sisse Tartu ülikooli ning plaanisin jääda kodulinna.

      Tuli sügis, esimene täiskasvanusügis, ning me kohtusime Dianaga aina vähem – mõnikord läks nädalaid, kui me ei näinud. Ometi säilis meie vahel side ja lapsepõlvesõpruse soojus ja kui me kokku saime, võisime lobiseda tundide kaupa, nagu polekski vahepealset aega olnud.

      Anton tuli ootamatult mu ellu tagasi ühe peahoone stendile riputatud kuulutuse kaudu, kui kõrgema matemaatika loengud mulle üle jõu käivaks osutusid ning ma hakkasin vaikselt juba enesetappu planeerima – kaks korda nädalas kestvad pikad teoreetilised loengud pluss kaks tundi praktikumi… Ma tõesti seebitasin juba nööri, kui tol hilisõhtul loengust tulles, pea huugamas, pilgu kuulutustetahvlile heitsin. „Pakun väikese tasu eest matemaatika eraõpet. Helista … Anton.”

      Kirjutasin telefoninumbri üles ja mõtlesin – kas see tõesti võib olla seesama Anton? Minul ju tema numbrit polnud, nii et võrrelda ma ka ei saanud. Selle jaoks Dianale helistada tundus tobe – ja ma kartsin, et ta muutub armukadedaks, kui selgub, et ma tahan tema Antonilt erialatunde võtta. Kindlasti näeks ta selles rohkem, kui tegelikult on! mõtlesin omaette. Pealegi olin ma nii meeleheitele viidud, et mind ei huvitanudki, kas tegu on selle või mõne teise Antoniga. Minu pärast oleks võinud tegu olla ka tavalise matenohikuga, kel on ruudulised traksipüksid, õlitatud biitlisoeng ning ees paksud sarvraamidega prillid. Jumala eest, ta oleks võinud kas või iseendaga rääkida ning küüsi närida, peaasi, et ta mind matemaatikast läbi aitaks.

      Muidugi oli tegemist sama Antoniga. Ma helistasin talle juba samal õhtul ning tundsin ta häälest ära. Tundus, et minu nime ja nägu ta kokku ei vii ning me leppisime kohtumise järgmise nädala esmaspäeval raamatukogus, et koos vaadata, mis mulle kõige rohkem muret valmistab. „Siis ma saan juba põhjalikumalt ette valmistada ning järgmised korrad siis vaatame, kus kohtume.” Antoni hääl oli telefonis sõbralik ja soe. Hetkeks käis mu kõhust läbi keskkooliajast tuttav jõnksatus – see on ju Anton! Aga siis sundisin end tõsiseks. Ma olen ometi esimese kursuse tudeng nüüd, see pole mingi keskkool enam! Pealegi oli Anton Dianaga kummaliselt käitunud ning see oli minu silmis mehe väärtust kõvasti kahandanud.

      Me kohtusime raamatukogus, nagu kokku lepitud. Kõikjal meie ümber istusid õppivad tudengid, taustaks raamatulehtede sahin ning tasane nohin, mida tekitavad kümned ja kümned ühes ruumis, pea ühes rütmis tuupivad inimesed.

      „Tere, kas sa ei mäleta mind? Ma käisin seal koolis, kus sa eelmine aasta õpetajaks olid!” ütlesin kohe tutvustamise asemel. Olin otsustanud kohe tõe välja rääkida ning Antoni reaktsiooni vaadata. Mis mees ta ikkagi selline on? Aga minu ees seisis täiuslik õpetaja-Anton. Selline läbitungimatult sõbralik, nagu ta oli klassi ees seistes alati olnud.

      „Nägu tuleb tuttav ette küll, aga sa vist ei vajanud mu abi eriti? Muidu mäletaksin ma sind paremini. Järelikult olid tark tüdruk!” naeratas Anton, valged hambad säramas, põskedes väiksed lohukesed. Naeratasin vastu: „Ma olin jah keskkoolis tubli… Ainult nüüd ei saa hakkama!” Naersime mõlemad ja jää oligi murtud.

      Hakkasime Antoniga kohtuma korra või kaks nädalas, kuidas kummagi graafik lubas. Iga korraga tundsin aina enam tõmmet tema poole – ikka veel lõhnas ta kohvi ja tuhksuhkru järele, kui ta üle minu kummardus, et mu ülesandeid kontrollida. Anton tundus jälle ideaalse mehena – pea lõikas kui koorelahutaja, ta oli ilus, tark ja sõbralik, alati oli tal mulle midagi ilusat öelda. Ning ta oli taas minu silmis tõusnud Tõeliseks Meheks – selliseks, kes on aus ja kindel, respektaabel ja tugev. Ühesõnaga – selline mees, kes enda kehtestamiseks juba sokki püksi toppima ei pea. Õppimine temaga oli lust ja lillepidu. Me kohtusime enamasti minu erakas, kuhu ta oma väikse Volkswageniga õhtuti sõitis, vahepeal tegime õppesessiooni ka raamatukogus. Tema juures me ei käinud ja ma ei pidanud seda ka imelikuks – mina olin ju see, kel abi vaja ja mina pidin leidma ka koha, kus me saaksime rahulikult olla.

      Ühel korral leppisime me millegipärast kohtumise kokku kohvikus ning ootamatult kohtasime sealt koos välja astudes Antoni ema. Tegemist oli lüheldast kasvu ümmargusevõitu hiliskeskealise prouaga, kes meid silmates kõva häälega hõikas: „Toša, mu poiss! Küll mul on hea meel, et ma sind näen!”

      Tõmbusin tagasihoidlikult tagaplaanile, kuid „Toša” ema kullipilk ei lasknud mind silmist: „Näe, võtke värskeid saiakesi, ma just küpsetasin ja olingi teel bussi peale, et sulle neid tuua,” surus ta nii mulle kui oma pojale pihku hunniku pehmeid küpsetisi. Need lõhnasid kaneeli, kohvi ja tuhksuhkru järele. „Aitäh, pärast nii tugevat õppetööd kuluvad need hästi ära!” tänasin daami. Anton paistis oma ema natuke häbenevat. Ta vaatas mulle justkui abiotsivalt otsa ja ma naeratasin julgustavalt. „Pole midagi,” üritasin talle pilkude keeles öelda, kuid valjuhäälselt asutasin end minekule ja jätsin mõlemaga hüvasti, tuues vabanduseks hilise kellaaja. Antoni ema ei teinud mu eemaldumist eriti märkamagi, ta muudkui rääkis ja rääkis ning Anton sai mulle vaid „kohtumiseni!” rehmata, kui ta naist auto poole juhtima asus: „No lähme siis jah minu poole, kui sa niikuinii pidid tulema… Mul läheb hästi… Kairil läheb ka hästi, jah… See oli õpilane… Aitäh, ema… Jah, ema…”

      Jäin neile naeratades järele vaatama – see, kui armastavalt Anton oma ema käe alt toetas, andis ainult hoogu mu fantaasiale Antonist kui täiuslikust mehest. Kuid enam me kohvikus õppetööks ei kohtunud.

      Kui ma pärast jõule matemaatikaeksamit tegema läksin, olin täiesti kindel, et läbi ma ei kuku. Ei kukkunudki.

      „Hei, lähme tähistame mu A-d!” hõiskasin rõõmujoovastuses telefoni, kui olin õppeinfosüsteemist lõpuks pärast pikka ootusperioodi oma hinnet näinud. Anton rõõmustas koos minuga – kuidas olekski ta mitte saanud, kui me olime nii palju hilisõhtuid koos veetnud ning ei olnud kedagi teist, kellega ma oleks tahtnud oma edu tähistada.

      „Olgu, ma tulen sulle järele ja siis vaatame, mis teeme, okei?” Olin hea meelega nõus ning sättisin end valmis nii, et sobiks kõikjale – nii baari kui ööklubisse. Kes teab, äkki on Antonis peidus tantsuloom?

      Anton ootas autoga mu maja ees, kui krõbedasse talveõhtusse astusin. Trepp oli jääs ning oleksin peaaegu külili lennanud – seda veel vaja! siunasin end autosse pressides. Salongis oli soe ja hubane. Ma märkasin, et Antoni tahavaatepeegli küljes ripuvad kaks pehmest materjalist punast täringut – see tundus kuidagi veider, üldse mitte Antonlik…

      „Tead, ma mõtlesin välja. Mis sa arvad, kui võtaks klaasi veini ja istuks minu juures ja siis vaataks edasi, kuhu minna?” Anton tundus plaani välja pakkudes ühtaegu sõbralik ja ka natu-natukene flirtiv – või kujutasin ma seda ainult ette?

      „Olgu, sinu juurest pole nii pikk maa linna kui minu juurest ja pealegi saad sa oma „sinise unelma” ära parkida,” tögasin teda sõbralikult vastu. Ma ei teadnud, kas olen valmis temaga flirtimisteed minema, kui see peaks mingil hetkel reaalsuseks osutuma. Ühest küljest köitis mind väljavaade, et ma võiksin meeldida samale mehele, kellele meeldis kaunis Diana, teisest küljest tundsin ma end Diana ees natuke süüdlasena – need paar korda, mis me olimegi kohtunud, ei olnud ma talle poole sõnagagi maininud, et Antonilt eratunde saan. Endale sisendasin ma, et see pole lihtsalt piisavalt oluline, et sõbratarile rääkida, kuid tegelikult kartsin ma Diana reaktsiooni – armukadedust, süüdistamist…

      Käisime kiirelt poest läbi ning haarasime kaasa juustu ja СКАЧАТЬ