Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte ainult hindavat, vaid ka armastavat… Nii nagu mina!

      Kuulasime muusikat, rääkisime elust ja jõime veini. Istusime mõlemad põrandal, pehme vaiba peal, padi selja taha toetatud. Anton avas end natuke, kuid mitte liiga – ma sain teada, et ta on tegelikult pärit Kohtla-Järvelt, kuid ta ema kolis Tartusse juba nõukogude ajal. Seetõttu ongi Antonist pigem eestlane kui venelane kasvanud, tunnistas ta mulle, kui pärisin ta rahvuse kohta. Ma sain teada, et talle meeldivad akvaariumid ja kuldkalad ning et ta eelistab Voltaire’i Rousseau’le.

      Ning ma sain teada, et ta suudleb pehmelt-pehmelt, esialgu ainult kergelt otsides ja kompides, siis aina kirglikumalt uurides ning lõpuks minu suud tugevalt enda suuga kattes, justkui tahtmata iialgi must kaugeneda. Ta käed olid ühtäkki kõikjal, libisesid üle mu kaela ja õlgade, Anton lükkas mind vastu seina ning mul oli tunne, et ma vajun sellest läbi…

      …Seks tegelikult midagi erilist ju polnudki, mõtlesin ma lakke põrnitsedes ja mehe ühtlast hingamist kuulates. Olin just lugenud kusagilt, et mingi uurimuse järgi muutub pärast orgasmi mehe kehakeemia nii, et talle tundub vastupandamatu magama jääda. Jah, selles osas oli Anton täiesti tavaline mees. Aga ta oligi täiesti tavaline mees, nii suuruselt kui oma seksioskustelt, pidin endale seal hämaras toas tunnistama. Oi, kui räpaselt ma end tundsin. Jah, nüüd ma sain väga täpselt aru, mida Diana mõtles, kui ütles, et Anton on pehme… Ta oligi pehme ja sile, nahk nagu beebipepu.

      Ma pean siit ära saama! torkas mulle ühtäkki pähe ning ma hakkasin ettevaatlikult oma riideid kokku korjama. Joodud veini sumin peas võttis käed natuke värisema ja ma kartsin hirmsal kombel, et ma komistan ja kukun suure kolinaga ümber. Ma ei tahtnud Antonit enam kunagi näha, enam kunagi talle otsa vaadata. Ma tundsin end vastikult räpasena – nagu ma oleks Dianalt midagi varastanud, kuigi nii see ju päriselt polnud…

      Ära! Koju! Pessu! Kolm sõna vasardasid mu peas, kui üritasin oma sokke mehe omadest eristada.

      Ning siis ma nägin seda, just siis, kui oma rinnahoidjad Antoni pükste alt välja libistasin – koos nendega veeres tema teksadest põrandale kokkurullitud sokk, natuke narmendavate äärte ja kulunud ilmega.

      „Di, mul on väga kahju, aga ma tegin sigaduse… Ma loodan, et sa saad aru ega vihasta :) sest ei oleks ju mõtet. Anton kannab „selles” kohas sokki…!!!” saatsin värisevate kätega Dianale mõni päev hiljem sõnumi, kui süümepiinad enam kuidagi olla ei lasknud.

      Vastust ei saanud ma temalt kunagi.

      E.

      Mitte ainult jäätisest

      Ma kutsusin teda Jäätisetüdrukuks. Tegelikult oli tal muidugi nimi ka. Ma mäletan, et see algas E-tähega. Võib-olla oli ta nimi Eva, võib-olla Evelin või Ellen. Aga minu jaoks oli ta esimesest päevast alates Jäätisetüdruk ja selleks ta ka jäi.

      „Mis su nimi on?” küsin esimesel korral.

      „Eva.” Või Evelin. Igal juhul ütleb ta mulle oma nime ja see algab E-tähega. Hakkan seda oma telefoni toksima ja peatun pärast esimest tähte.

      „Sa ei näe välja nagu… Sa näed välja nagu…” Vaatan teda ja mõtlen. Jäätisetüdruk naeratab mõistatuslikku naeratust, milles on peidus vähemalt pool terve maailma saladustest. Erinevalt teistest inimestest, kelle naeratus ajas kulgedes pikkamööda kivineb, muutub tema oma aina elavamaks, kuigi ta ei paista selle nimel midagi erilist tegevat.

      „Sa võid mulle siis uue nime välja mõelda,” pakub ta lahkelt. Mõtlen veel. Midagi tabavat ei tule, tunnen piinlikkust oma ebakompetentsuse ja kujutlusvõime puudumise pärast. „Ma jätan su praegu lihtsalt E-ks. Küll su nimi ka tuleb, ükskord.”

      Jäätisetüdruk võlub mind esimesest hetkest peale. Ta on minu jaoks kui leierkastimees koos õlal istuva pärdikuga. „Ja kui aovalgus tuleb, siis kooljad valguvad sinistesse nurkadesse…” või „kas sina oled kuulnud, kuidas muusikal on värv, mida katsuda saab, see on nii ilus, et see kraabib su kurku”. Ma jään tema kummalisi mõttekäike alati võlutult kuulama, mõtted ülehelikiirusel peas tormlemas, otsides seoseid, otsides tähendusi. Neid ei ole võimalik analüüsida, aga mingil omal kombel jäävad need jutud mu kurku kraapima.

      Esimest korda seisab Jäätisetüdruk minu ees, õigemini teisel pool letti soojal varakevadel, kui päike käib juba kõrgelt. Jäätisesöömine sobib sellesse õhtupoolikusse niisama hästi nagu kapist väljaotsitud vana pikk suveseelik. Olen kevadiselt õnnelik ja millegi uue ootel, loendades kümneid erinevaid jäätisesortide nimetusi. Enam ei suuda ma otsustada, mida tahan. Tüdruk teisel pool letti vaatab mind ainitise, vaat et häbematu pilguga, jäätisekulp ununenud kätte kõlkuma. Pööran oma pilgu üles ja avastan üllatusega, et ta ei vaatagi üksisilmi mitte mind, vaid hoopis leti taha peidetud raamatut.

      „Mida sa loed?” tuleb mu huultele. See on küsimus, millega inimesed oma tsunfti liikmed ära tunnevad.

      „Ma loen!” hüüatab ta poolihääli, justkui luuletust deklameerides. „Jaa! Richard Brautigani! Tead sa, kes ta on?”

      „Ei.”

      „Aga sa pead temaga nüüd kindlasti tuttavaks saama, see on su saatus!”

      See on absoluutselt loomulik, et üks suvaline klient hakkab kolm minutit enne poe sulgemist Jäätisetüdrukuga rääkima ja tüdruk lehvitab oma raamatuga üle jäätiste. Isegi kevadise hullumeelse tudengilinna kohta pidi see natukenegi imelik tunduma.

      Ei tundu aga mulle, ei tundu ka talle.

      „Mhmm… „Arbuusisuhkrus” on siis esimene, mida homme loe!” Ta kõigutab end, poollauldes: „Kui halvav ja kaunis see maailm on!”

      „Kas sul arbuusijäätist on?” küsin, sest see tundub ainus mõistlik asi, mida küsida.

      „Mul on hoopis paremat jäätist. Ma usun, et sulle meeldib.” Ta tõstab kiirelt erinevat värvi jäätisepalle vahvlituutu otsa. „Ma loen „The Tokyo-Montana Expressi”. See on jutukogumik ajast, kui Brautigan Jaapanis oli. Sada kolmkümmend ja üks suurepärast lugu.”

      „Kui palju ma võlgnen…? „

      „Tšš!” katkestab ta mind käeviipe ja naeratusega. „Kas lähme? Pood pannakse kohe kinni!”

      Istun sooja õhtupäikese käes kivimüüril ja ootan, kuni Jäätisetüdruk leti kinni paneb. Limpsin oma viie tundmatu jäätise segu ja püüan välja mõelda ilusaid kirjanduslikke sõnu, kuidas seda maitsekompotti kirjeldada. Lõpuks pean alla andma ning endale tunnistama, et see on lihtsalt hea. Suus sulav sõna otseses mõttes. Lihtsalt väga hea… Vahel ei saa kõike nimetada ja tuleb lihtsalt uskuda, usaldada ja nautida. Ma saan sellest järsku aru: Jäätisetüdruk on mind paari minutiga muutnud ja nüüd oskan ma midagi, mida veel äsja ei osanud, isegi kui ma sellele kummalisele kulgevale seisundile nime anda ei mõistnud.

      Ta tuleb, omapärase lõikega suur vanaroosa kott üle õla heidetud, kirju sall uljalt lehvimas, kollased sukad punasemustrilistes kevadkingades. Roheline seelik. Ta näeb välja täpselt nagu mu seguks sulanud jäätis.

      „Kas sul on kiire?” küsib ta. Raputan pead.

      „Lähme jalutame siis. Ma räägin sulle Brautiganist ja paljust muust.”

      Ja ta räägib. Me jalutame, kuni päike loojub, räägime kirjandusest, maailma raputanud raamatutest, raamatutest, mida ei oleks tohtinud kunagi kirjutada. Raamatutest, mida keegi on meile ette lugenud. Raamatutest, mida me ise oleme СКАЧАТЬ