Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oled nagu minu muusa!” ütlen talle naljatades. „Ma sain tänu sulle millestki täna aru!”

      „Jaamatean!” õhkab ta, „Jaamatean! Toomas ütleb mulle ka alati, et mina olen see järvesilm, kust taevas vastu paistab!” Ta kõkutab uhkelt naerda.

      „Toomas? Kes on Toomas?”

      „Ojaa! Vähemasti hommikul oli ta siin!” Ta kiirendab sammu ja õhkab enese ette kevadöösse: „Sa ei kujuta ette, kui väga ma Toomast armastan!” Mul jääb üle vaid segaduses pead raputada ja ta sabas kõndida, aru saamata, mida see pidi nüüd tähendama.

      Kell läheneb südaööle, kui leiame end minu pisikesest Supilinna korterist tänavatolmusel aknal kõõlumas. Me loendame Herne poe poole jalutavaid inimesi ning räägime kordamööda üksteisele nende kohta lugusid.

      „Näed, see rohelise dressipluusiga kutt… Ta just tund aega tagasi lõpetas oma diplomitöö kirjutamise ning nüüd läheb ja ostab endale auhinnaks kaks õlut ja ühe lati suitsuvorsti. Hakkab juba tee peal vorsti haukama, vaatab, et keegi ei näeks, eks. Ja siis istub ta rätsepistes oma toa põrandal, rullib suitsuvorstikilest pisikesi kuulikesi ning loobib neid lakke.”

      „Terve lati vorsti? Oled sa kindel, et tal nii palju raha jagub?”

      „Jaa! Ta viis just pool tundi tagasi oma kapi pudelitest tühjaks! Tal on alanud uus elu!.. Aga vaata. Tütarlaps musta mantliga. Ta ei ole veel omaks võtnud, et on kevad, või siis ta ei ole lihtsalt viitsinud kevadmantlit välja otsida. Või siis on mantel alles vanematekodus, maal? Jah, ma arvan, mantel on maal. Ta kuulab kõrvaklappidest muusikat, ma pakun, et hetkel mängib seal Goo Goo Dollsi mõni vanem plaat, näiteks 1998. aasta „Dizzy Up the Girl”. Ta ümiseb kaasa ning jälgib hoolega, kuhu ta pisikesed liiga ilusates saabastes jalad astuvad. Võimalik, et ta päevatööks on näiteks juristi abi, aga praegu läheb ta kõrtsi, et sõpradega lauajalgpalli mängida. Täpselt sama daamilikult ja väärikalt, nagu ta sellest suurest veelombist üle hüppas…”

      Niimoodi me räägime. Vahepeal teineteisele otsa vaadates, sooja teed rüübates. Ma tunnen, et olen võõrasse Jäätisetüdrukusse natuke armunud ja see hirmutab mind. Aga samas tundub kõik mu ümber oma uudsusele vaatamata nii omane. Nagu me oleksime aastaid istunud aknal või käinud mööda linna ringi, rääkides teineteisele väljamõeldistega segatud lugusid. Nagu oleksin ma lõpuks ometi kohanud iseenda teist poolt, seda peegeldust, mis laseb mul iseendasse vaadata.

      Sel öösel jääb ta minu juurde. Mitte tahtlikult, aga see kuidagi juhtub. Kell kaks öösel keedame makarone ning praeme neid vorstijupi ja kahe munaga. Siis istume mu vanal madratsil, keerame end tekkide sisse, ta toetab oma pea mu kõhule ja me oleme vait. Viimane asi, mida Jäätisetüdruk enne uinumist ütleb, on: „Ma olen leidnud oma lemmiktoa kõigis universumites.”

      Hommikul ärkan vara. Ka Jäätisetüdruk virgub, käib koridoripeldikus pissil ja istub hommikuhämaras köögis laua taha. Vaatab mind natuke aega, kui oma hommikusi toimetusi teen, ja küsib siis: „Kas ma rääkisin sulle sellest, kuidas me Toomasega Veneetsias elasime?”

      „Ei.”

      „Olgu siis. See jäägu järgmiseks korraks.”

      Me joome auravat teed, vaatame hämarale tänavale, kus inimesed oma varajasel tõtlikul sammul tööle ja kooli kiirustavad, ning vaikime. Ma tahaksin Jäätisetüdrukult nii palju küsida, kuid ei oska. Kuidas ma peaksin suhtuma müstilisse Toomasesse, kes ikka vahepeal ta juttudesse hiilib? Mis küll toimub selle kummalise tütarlapse peas, kes istub minu vastas ja piilub mind sädelevate silmadega pikkade ripsmete tagant?

      „Kas sa oled õnnelik?” pärin ma ühel hetkel, võib-olla ka lihtsalt selleks, et midagi küsida.

      „Mis on õnn? On see aurav teetass jahedal hommikul? On see kingade kõpsumine tänavasillutisel, kui lähed oma armastusega kohtuma: ikka kõps-kõps-kõps? Või on see sootuks nähtamatu nagu kaugel alles sündinud täht, kelle valgus pole veel meieni jõudnud? Mis on õnn?”

      Kehitan õlgu. „Ma arvan, et õnn on vabadus.”

      Jäätisetüdruk turtsatab: „Meist keegi pole vaba, mu kallis! Vabadus on vaid illusioon, me kõik oleme nähtamatute köidikute kütkes, mis meid siin hoiavad.”

      „Kus siin?” jõuan küsida, aga siis heliseb nõudlikult mu telefon ning sinnapaika meie vestlus jääbki. Jäätisetüdruk libistab kingad jalga, embab mind, kui telefoniga räägin, ning hiilib välja.

      See hommik läheb mööda ja mõned järgmisedki. Teen iga päev asja kaubamaja juurde, et vitriinaknast kiiresti silmata: Jäätisetüdruk on oma tööpostil. Rõõmsalt müüb ta jäätist, värvilised sukad jalas.

      Millegipärast ei julge ma tema juurde pikka aega sisse astuda. Olen tulvil sellest esimesest õhtust ja sürreaalsest ööst, ja ma tean, et mind tõmbab kummaliselt tugeva jõuga selle tüdruku poole, kes räägib rütmiliselt ja riimides oma ebaloogilisi jutte vanaaegsete sõnadega. Aga samal ajal, hoolimata kõigest sellest, on siiski olemas ka argipäev kõigi oma pisikeste ja vahepeal tüütuseni pähekulunud pisiasjadega. Milleks mulle see Jäätisetüdruk?

      Aga ma ei saa teda oma peast ega südamest välja. Aina taban end keset päeva justkui kusagilt paradiisisaarelt, hetkeks unistamas temast, meie uutest hetkedest üheskoos. Kui palju oleks meil võimalik koos teha! Me võiksime näiteks kõndida koos raudteejaama ja visata kulli ja kirja, kummas suunas sõitma hakata. Siis võiksime end kerida pinkidele otse akna all, vaadata möödavuhisevaid maju, põlde ja metsi, ning ma kuulaksin, mida ta räägib…

      Ma võiksin pea anda, et Jäätisetüdruk õpib kirjandust ja rahvaluulet. Ta on heas mõttes stereotüüpne ning ilmselgelt on ta väga palju lugenud. Ometi näen ma teda päevast päeva ainult jäätiseleti taga ja mitte kunagi harilikes tudengikohtades või ülikooli peahoone lähistel. Hommikuti unede piirimail olles tundub mulle, et olen Jäätisetüdruku välja mõelnud. Mingi veider luul, segu varakevadisest täiskuust, liigsest päiksest ja tuulest, esimesest kuivast asfaldiribast, tärkavatest kollastest nartsissidest.

      Aga ta ju on olemas?!

      Nii hiilin ma nagu jälitaja ühel reedeõhtul sulgemise eel jäätiseleti lähistele, kössitan seina varjus ja ootan, kuni Jäätisetüdruk õhtusse astub. Seekord on tal jalas sinised sukad ja seljas tumeroosa seelik. Ta ei ole mind nähes üllatunud. Ning mina ei ole üllatunud, et tema ei ole üllatunud. Tuleb tunnistada, et ma ei ole kellegi jälitamises eriti osav. Ilmselt on läbinähtav mu kohmakas katse „juhuslikult” tema teele sattuda.

      „Kuhu sa minna tahad?” küsib ta põgusalt naeratades. Aga iseenesestmõistetavusega, justkui ma peaksingi seal olema. Ma üritan jätkuvalt välja näha, nagu oleksin sattunud juhtumisi jäätiseleti kõrvale kõndima, kuid see tekitab mus veel rohkem ebamugavust ning ma otsustan asjale läheneda sama iseenesestmõistetavusega, nagu seda teeb Jäätisetüdruk.

      „Kas sul ei ole mulle mõnd põnevat kohta näidata? Kindlasti on. Mul on ükskõik, kuhu minna. Ma tulin lihtsalt vaatama, kas ma ei ole sind äkki mitte välja mõelnud.”

      Jäätisetüdruk hakkab naerma. Naer on päris. „Mina olen päris!” luksub ta. „Kuigi, tuleb tunnistada, ma kahtlen selles vahepeal ka ise. Tule siis, ma viin su ühte kohta.”

      Kõnnime natuke aega vaikuses, kingade kõps-kõps kevadisel asfaldil. Mulle meenub Jäätisetüdruku ütlus õnne kohta ja ma peaaegu juba hakkangi uskuma, et see siin võibki õnn olla. Oleme jõudnud parki ja Jäätisetüdruk viskab end murule pikali. Tüdruk kissitab taeva poole silmi ja küsib: „Kas ma olen sulle rääkinud nendest kordadest, СКАЧАТЬ