Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli Bianca lõbus kaaslane. Ta tutvustas mulle minu uusi sõpru ja saatusekaaslasi ning tundus, et Biancal on nende üle mingi imelik võim: paistis, justkui oleks kõik tema sõbrad, kõik tahtsid temast osa saada. Kui üks tüdruk ühel päeval oma uue kutsika kooli kaasa tõi, siis oli just Bianca see, kellel kutsat kõige rohkem hoida lasti. Kui Bianca kodutöödega jänni jäi, siis rivistusid pea kõik üles, et teda aidata. Mina nautisin Bianca sõbraks olemist, sest lõpuks ometi sain ma aimu, mis tähendab olla populaarne! Kuigi ma ise seda ei olnud, sain ma end Bianca aupaistes soojendada ja see oli imeline tunne. Mitte keegi ei vaadanud mulle viltu ning keegi ei kutsunud Prillipapaks või Pissipüksiks, nagu mind vanas klassis kutsuti. Mul oli justkui alanud uus elu! Bianca talutas mind mööda esiti võõrast koolimaja ringi, tutvustas õpetajaid ja õpilasi. Õhtuti kutsus ta mind külla ning lasi mul oma kallihinnalise telekamänguga mängida või kinkis mulle armulikult mõne oma välismaalt toodud T-särgi, mis talle endale enam pinget ei pakkunud.

      Bianca tundus mulle superkangelasena. Ja oi, kui ilus ta oli! Suured pruunid silmad, läikivad šatäänid juuksed, uhkete kirjadega T-särgid… Ning olgugi et ta matemaatikaga jänni kippus jääma, oli ta see-eest kõva sportlane. Ka siin toimis meie sümbioos: mina aitasin pinginaabrit arvutamises, tema aga kutsus mind alati esimeste seas oma rahvastepallimeeskonda. Seegi oli minu jaoks miskit uut, kuna vanas koolis seisin ma meeskondade valimise ajal punastades ja häbistatuna viimaste hulgas ning ootasin, kuni kapten oli lõpuks sunnitud valima minu ja paksu Viivika vahel. See oli vanas klassis ainuke minust veelgi ebapopulaarsem tüdruk.

      Aga nüüd oli tänu Biancale kõik teisiti.

      Enne jõuluvaheaega hakkas mulle aina enam koitma, et pooled tüdrukud meie klassist kannavad minu peale vimma. Enne olid ju nemad Bianca soosikud, aga nüüd tulin mina ja võtsin Bianca neilt ära! Kuid Bianca oli ühtviisi armulik nii nende kui minu suhtes: ta lasi jätkuvalt meil ära teha oma kodutöid, andes selle eest vastu põgusaid õnnehetki tema meeskonnas mängides või näiteks tema riidekappi revideerides.

      Veerandi viimasel päeval kooli jõudes ja klassiruumi uksest sisse astudes kahvatusin: keegi oli tahvlile sodinud sõnad: „Pissi püksi!” Halb eelaimus langes tumeda tekina mu peale, kuid rahustasin end: kindlasti viskab keegi nalja, kindlasti ei ole see kuidagi minuga seotud… Kui tahtsin oma kohale istuda, tõusis Bianca aga püsti ning lükkas mind eemale: „Sina siia ei istu! Ma istun nüüd Irjaga!”

      „Aga miks?” Ma tundsin, kuidas mu suu ümber tekkis nutuvõru ja ma oleks tahtnud kohe ulguma hakata, kuid sundisin end rahulikuks.

      „Sest sa oled üks igavene kusekott!”

      Ma jäin vait, võtsin oma koti ja liikusin tühja tagapingi suunas. Bianca aga ei olnud veel lõpetanud, vaid karjus mulle järele, nii et kõik klassis teda kuulsid: „Mis, kas sa arvasid, et mul polegi tuttavaid muudes koolides või? Kas sa tõesti arvasid, et see ei tule välja?!” Kõik, kes sel hetkel klassis olid, hakkasid mürinal naerma ning üheskoos karjuma: „Kusekott! Kusekott!”

      Seda ma enam välja ei kannatanud. Haarasin oma asjad ja jooksin nuttes välja, otse tüdrukute tualettide poole. Lukustasin end kipakasse kabiini, vajusin põrandale poti ette istuma ning tihkusin vaikselt nutta, et mitte keegi ei kuuleks mu pisaraid.

      Mida ma nüüd edasi teen? Mõte nende inimestega kokku jäämisest tundus nii kohutav, et kui kell tundi helises, ootasin ma veel mõned minutid ning jooksin siis läbi koridoride välja, õue, karge talveõhu kätte. See oli esimene kord minu jaoks poppi teha, aga ma ei hoolinud sellest. Kusekott! Ma ei saa iialgi sellest nimest lahti! Koorisin endal jope seljast ning jooksin läbi tuuliste tänavate kodu poole. Las ma jään haigeks! Asfalti katvad sulgkerged lumehelbed lendasid kahte lehte, õige pea kattusin ma higiga, aga jooksin ikka edasi, külmad iilid vastu niisket nägu peksmas.

      Õhtuks oli mul tekkinud väike palavik. Ema katsus mu tulitavat otsaesist, vangutas pead ja ohkas raskelt: „Et sa ka just nüüd, just enne jõule, haigeks pidid jääma…”

      See haigus tegi mu õnnelikuks. Ma sain kaks nädalat voodis teki all peidus olla ning keegi ei sundinud mind kuhugi minema, keegi ei küsinud minu käest tüütuid küsimusi, näiteks seda, miks ükski klassikaaslane mulle ei helista ega uuri, miks ma puudun. Vahepeal tabasid mind nutuhood, kõõksusin häält kinni hoides lina all, siis aga lebasin apaatselt ning vahtisin lage. Ema ei saanud aru, mis mul viga on: pidevalt püsis väike palavik ning ma keeldusin voodist tõusmast. Jõulud ja aastavahetus möödusid samuti tekikookonis ning kui hakkas lähenema vaheaja lõpp ja taas kooliminemise aeg, hakkas iga päevaga minus kasvama ka paanika.

      Ma ei saa sinna tagasi minna!

      „Ema, ma arvan, et ma olen ikka veel haige,” kurtsin kähiseval häälel. Ema surus oma jahedad pihud mu näole ning raputas pead: „Mulle tundud sa küll üsna terve! Kas kutsume arsti?”

      „Jah! Kutsume arsti!” teatasin õhinal. Ema vangutas jälle pead ning helistas perearsti kohale. Viimane tuli, kraadis mind, surus külma stetoskoobi seljale ning teatas lõpuks: „Paistab, et homme saad jälle kooli minna!”

      Minu protestid ei veennud enam kedagi – ema ja arst olid otsustanud. Sellel õhtul vähkresin ma kaua voodis, jalad hirmust kangestunud, silmad pimedusse puurimas. Mis homme ees ootab? Mida ma küll peale hakkan? Kas äkki õnnestuks mul ema veenda, et ma tahan kooli vahetada? Kui lõpuks unne suikusin, nägin klassikaaslaste groteskselt irveks moondunud nägusid röökimas: „Kusekott! Kusekott!”

      Järgmisel hommikul kõndisin mööda krudisevat lund koolimaja poole. Oli pime, seljakott oli raske ning ma piidlesin hirmunult, justkui haavatud loom, teisi kooli poole rühkivaid inimkogusid: kas mõni neist on mu piinaja? Kus on Bianca?

      Kui rõivistusse astusin, ei teinud keegi minu saabumisest suurt numbrit. Tüdrukud lobisesid edasi oma vaheajast, poisid tegid plaane õhtul hokit mängima minna. Bianca ei olnud veel kas saabunud või oli juba garderoobist lahkunud. Kui jopet varna hakkasin riputama, tardusin paigale. Keegi oli suurte ja rasvaste tähtedega minu nagi kohale maalinud: „HAISUKOTT!” Tajusin, et riidehoid oli vaikseks jäänud, kõik ootasid mu reaktsiooni. Hingasin sügavalt sisse, lükkasin külma moega üleriided naela otsa, vahetasin saapad kingade vastu, haarasin ranitsa ja trampisin pead kuklasse lükates esimesse tundi. „Ma pean sellest kõigest lihtsalt läbi ennast ajama, see ei ole ju nii hull!” sisendasin endale.

      Päev läks, kui hommikune vahejuhtum välja jätta, edasi üsna rahulikult. Vilksamisi nägin tundides ka Biancat, kuid ta ei teinud mind märkamagi. Ka kõik teised tundusid olevat hõivatud muu olulisega ning mulle ei pööranud keegi tähelepanu. Ma üritasin teha end nähtamatuks, küürutades tagumistes pinkides, tõstmata kätt, vaatamata kellelegi silma. „Nii võiks isegi elada juba,” mõtlesin, kui astusin matemaatikaklassi, et avastada: terves klassis on üksainuke vaba koht.

      See oli Bianca kõrval.

      Mu endine sõbratar jutustas heledal häälel teiste tüdrukutega, aeg-ajalt naerma purtsatades. Hingasin sügavalt sisse ning manööverdasin vaba koha poole, astudes üle klassikaaslaste seljakottidest ning vahekäikudesse sirutunud jalgadest.

      Kell helises tundi, ma kraamisin oma vihikud-raamatud kotist välja ning õpetaja ruumi ilmumine tõi kaasa häältekõma vaibumise. Bianca minu kõrval pööras end näoga tahvli poole, ignoreerides mind täielikult. Kui enne haigeks jäämist tundsin end kohutavalt, sest Bianca karjus mu peale, siis nüüd tundsin end veel kohutavamalt, kuna olin tema jaoks tühi koht. See arusaamine tegi mind ääretult kurvaks, ma tundsin, justkui oleks mulle antud maitsta imehead šokolaadikooki, aga võetud see täpselt viimasel hetkel suust ära. Kuidas kooki tagasi saada, ma ei teadnud.

      „Bianca, anna andeks, ma olin alles väike siis, kui see juhtus!” Sirgeldasin selle väriseva käega vihikust rebitud lehele ning СКАЧАТЬ