Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähedale, surunud pastakatera mu jalga ning sisistas mulle kõrva: „Mind ei huvita! Haisukott oled ikkagi!”

      Ta sodis vihaselt, valusalt oma pastakaga mu jalga. Ma ei suutnud end liigutada, šokiseisundis jälgisin justkui aegluubis, kuidas viha täis tüdruk kahe käega pastakat hoiab ja seda valusalt mu reide surub. Bianca nägu oli moondunud, ta silmi täitsid rahuldussädemed, põsed olid roosaks värvunud.

      Kui kell helises, sai kõik läbi. Bianca pakkis oma asjad ning läks, sõbratarid käevangus, vahetundi pidama. Ma istusin veel mõned minutid tühjas klassiruumis, kuni õpetaja mind ehmatusest äratas.

      Õhtul kodus pükse jalast võttes nägin sini-punatriibuliseks muutunud jalga. Teksad olid igaveseks rikutud, kuid kuna meil ei olnud raha, et uusi osta, siis leotasin neid õhtul hoolikalt pesuvahendis ning nühkisin harjaga pastakatriipe maha. Lõpuks pidin leppima, et mu teksadel on „moelisand” ning lootsin vaid, et keegi koolis seda ei märka.

      Päevad läksid, mul õnnestus Biancat vältida, kuid samal ajal jälgisin teda pidevalt. Alguses hirmust, et teada, millal põgeneda, siis juba uudishimust. Bianca oli nagu mesilaskuninganna, tema ümber sumisesid pidevalt tütarlapsed, lootes saada aupaistest osa. Mis Bianca nii populaarseks tegi? Murdsin selle üle kaua pead, kuni lõpuks üks vahejuhtum mu silmad avas. Üks meie klassi tüdruk – Pisi-Virge, nagu teda kutsuti – sattus ootamatult Bianca ebasoosingusse. Miks, seda ma täpselt ei teadnud, kuid ühes tunnis märkasin nende laua poole vaadates Bianca näol tuttavat grimassi. Ta oli kummardunud Pisi-Virge kohale ja surunud pastaka tema jalga. Virge näol oli nutuvõru, ta lõug värises ja silmad täitusid pisaratega. Hõõrusin automaatselt oma jalga, kuigi Bianca kratsitud sinikad olid ammu kustunud. Jälgisin stseeni halvatult: Bianca punaselaigulist nägu, palavikulisi silmi, rahuldusest pakatavat naeratust. Ja ma mõistsin: kuna teda kardeti, oligi ta populaarne. Kui paljud veel on pidanud tema terrori all kannatama? Vaatasin klassis ringi, kuid kõik olid oma tegemistega ametis. Võisin vaid oletada.

      Samas tegi Pisi-Virge juhtum mind rahulikumaks, sest lootsin, et olen igaveseks Bianca jaoks tühi koht. On tal nüüd ju uued põlgusalused, kellega tegeleda! Kuid ma eksisin. Ühel veebruaripäeval pärast kooli koju sättides olin sunnitud mööduma Biancast, kes kamba vanemate tüdrukutega kooli nurga taga suitsu tegi. Jäin neid ilmselt üllatunult vaatama, sest mul polnud aimugi, et Bianca veel millegi sellisega tegeleb. Tüdruk aga märkas mind ja röögatas: „Mida sa vahid, haisukott!” Pöörasin kiirelt pea ja hakkasin minema sammuma, kui järsku tundsin kuklas teravat valu. Bianca oli mind jäätükiga visanud! Jäin ehmunult seisma ja hõõrusin kukalt. Verd ei paistnud, kuid pea kumises tabamusest ikka veel. Bianca seisis ootamatult minu vastas: „Noh, on sul veel midagi öelda?”

      „Ei… Ma ei öelnudki ju…” Litaki! Bianca käsi lajatas vastu mu põske.

      „Ära teda rusikaga löö, sinikad jäävad näha!” hüüdis keegi tema kaaslastest eemalt ja kõik naersid. Ka Bianca naeris, mulle hoolikalt otsa vaadates, reaktsiooni otsides. Püüdsin temast mööduda, kuid ta pani mulle jala ette, nii et komistasin.

      „Kas sa kavatsed ära kituda? Mh? Kuserott?”

      „Ei…”

      Bianca lõi mind rusikaga külge. Ja siis veel ühe korra. Ja veel ühe korra. Mul oli hing kinni ja tõmbasin instinktiivselt kõverasse. Tema löögirahe kestis veel kaua, mulle tundus, et lausa tunde. Lõpuks ta väsis, sülitas maha ja kummardus mulle otsa vaatama.

      „Kui sa kellelegi midagi ütled, siis ma tapan su ära, kuserott! On selge?!”

      Noogutasin hädiselt ja jooksin minema. Õhtul jäin ma jälle „haigeks”. Kuigi kraadiklaas palavikku ei näidanud, keeldusin ma voodist tõusmast ning emal ei jäänud muud üle, kui lasta mul koju jääda. Kui ta mõne päeva pärast koolimineku teemaks võttis, läksin lausa hüsteeriasse, nuttes ja karjudes: „Ma ei lähe sinna! Sa ei saa mind sundida!” Ema vaatas mind üllatunult.

      „Kas midagi on juhtunud? Sa ei ole ju haige…”

      „Olen küll! Sa ei tea midagi!” käratasin ja tõmbasin teki üle pea. Tundsin, et ema istus veel mõned minutid mu voodiäärel, ilmselt mures ja mõttes, püüdes aru saada, mis minuga lahti on. Aga ma ei saanud ju talle midagi rääkida! Sest kui Bianca teada saab, et ma kellelegi midagi rääkisin… See mõte oli liiga jube, et edasi mõelda. Lõpuks ema ohkas, vangutas pead ja läks teise tuppa. Kuulsin, et ta võttis telefoni ja rääkis kellegagi. Mõne tunni pärast kõlas uksekell ning peagi astus tuppa meie klassijuhataja, näol mure- ja uudishimuviirg. Tõusin voodis poolistukile ja pomisesin hädise tervituse. Lootsin, et näen välja piisavalt haige, et õpetaja kähku minema läheks.

      „Näete, siin ta ongi. Järjekordselt ütleb, et on haige, aga mulle tundub, et… koolis on midagi juhtunud,” vangutas ema pead ja kadus elutuppa, jättes meid kahekesi. Õpetaja suured soojad silmad vaatasid mind sõbralikult ja ta istus ettevaatlikult voodiäärele.

      „Mis siis juhtus? Kui ma klassijuhatajatunnis küsisin, et kas keegi teab, mis sul viga on, siis hakkas Bianca naerma… Nii et ma arvasin, et tulen küsin sult endalt. On näha, et midagi on juhtunud ja kui aus olla, siis on meil Biancaga varem probleeme olnud, nii et ma olen väga ettevaatlik kõikide selliste juhtumite suhtes.” Klassijuhataja rääkis nagu poliitik – kuivalt ja korrektselt. Vaatasin õpetajale jonnakalt otsa ning otsustasin mitte ühtegi sõna öelda. Seda veel vaja, et tema mind kusekotiks hakkaks hüüdma! Või, mis veel hullem, minu ja Bianca vahelisest episoodist teada saaks. Sest õpetaja ei saa ju selle koha pealt suud kinni hoida ja Bianca saaks kindlasti teada, et ma olen kõik ära rääkinud.

      „Olgu, kui sina ei räägi, siis ma räägin ise. Tead, ma tunnen Biancat juba mitu aastat ja ma tean, milline ta olla võib: ühel hetkel on sinuga suur sõber ja teisel hetkel… mitte nii väga. Kas mul on õigus?”

      Noogutasin, sest leidsin, et kui ma ei räägi, siis žestikuleerida võin ikka.

      „Nii et te läksite tülli. Kas see nüüd on põhjus, miks mitte kooli tulla?”

      „Aga te ei tea üldse, mis juhtus! See pole ainult tema, see on terve klass!” purskasin ühtäkki välja ning selle lausega koos hakkasin taas nutta tihkuma. Õpetaja pani oma käe mulle ümber ja ütles rahustavalt: „Pole hullu, pole hullu.” Ta lasi mul nutta ning ma nutsin ja nutsin. Kui ma lõpuks ninalurinal luksumise lõpetasin, hakkas õpetaja taas rääkima. „Tead, teeme nii, et me räägime mõlemad koos Biancaga?”

      „Ei, ma ei taha!”

      „Aga sa ei saa elu lõpuni koju jääda!”

      „Saan küll!”

      „Ei, kullake, sa ei saa. Teeme nii, et esmaspäeval tuled sa pool tundi varem kooli ja siis räägime selle asja selgeks.”

      Kui õpetaja lahkus, piilus ema uudishimulikult ukse vahelt sisse: „Mis juhtus?”

      „Ei midagi!” nähvasin ja keerasin end taas teki sisse. Ma küll ei tahtnud Biancaga rääkida, aga mingit muud võimalust mul ka polnud. Esmaspäev saabus ning jalgade värinal läksin koolimaja poole. Kuna tundide alguseni oli veel pool tundi aega, oli kõik veel vaikne ja hämar. Mulle meeldis selline koolimaja – kui seal polnud lärmakaid õpilasi, kiirustavaid õpetajaid ega kedagi, kes võinuks mulle midagi solvavat hüüda. Bianca ja klassijuhataja ootasid mind juba. Bianca näol oli viha, mida ta üritas ükskõiksuse maski taha varjata.

      „Niisiis, tüdrukud, mis juhtus?”

      „Kas… see ei rääkinud sulle siis?” Bianca kõverdas põlglikult huuli, kui minu kohta „see” ütles. Ma hämmastusin СКАЧАТЬ