Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

      Ahhetasime. Sõnum oli parem, kui me oma unistustes oodatagi oskasime. Diana klõbistas kiirelt vastuse: „Kell 19 Entri kohvikus.” Entris on hea rahulik ning saab intiimselt nurgalauda eralduda. Diana nägu oli erutusest punaselapiline ning pärast aja täpsustamist vajus ta taas mu voodile selili.

      „Issandjumal! Aaaappiiii!” soigus ta poolihääli.

      „Issandjumal jah, mida sa selga paned?!” Kerge paanikaga hakkasime Diana garderoobi läbi võtma, mõttes talle hilpe selga kujutledes – milline oleks kõige võrgutavam, kuid siiski mitte kõige paljastavam kostüüm?

      Järgmisel päeval ei suutnud Diana üheski tunnis paigal istuda. Kuigi reedene päev oli suhteliselt kerge ja lühike, keerles ta muudkui oma pingis edasi-tagasi ning läkitas mulle kirjakesi.

      „Appi! Ma enam ei suuda! Mu kõhus on selline parv liblikaid lahti lastud et jube kohe!” – „Kas sa saad aru et kui täna midagi juhtub, siis ma olen maailma kõige õnnelikum Diana ever!” – „Mul on rops juba ja süda paha sellest erutusest, lase mind maha!” – „7 tundi veel kuni ma Teda näen!” – „6.30 tundi veel kuni ma Teda näen!” jne, jne.

      Minu rolliks oli Dianat toetada kõiges selles nii hästi, kui ma oskan. Sest ometigi – ta elas ju unistust! Lõpuks ometi oli tal võimalus kätte saada Anton, meie unenägude peategelane alates sellest hetkest, kui teda kooliseinte vahel esmakordselt silmasime. Minagi tundsin erutust ja lootsin kõigest hingest, et Dianal õhtu korda läheks – tema suhe Mardiga oli kaugel täiuslikust ning minu meelest tegi Dianale rohkem kahju kui kasu.

      Õige… Mart!

      Läkitasin sõbratarile kirja: „Diana, mis M. – ist saab?”

      Diana vastas: „M. mingu põrgu, eile ta alles ütles telefonis, et tunneb et ei saa hingata, ma andsin talle siis käsu minna kuhugi ja hingaku omaette.”

      Mina: „Lahus siis?”

      Diana: „Ah mina ei tea, vahet pole. A on praegu see, kes on oluline.”

      Õhtul panin oma telefoni kõige valjema helitugevuse peale, et ma kindlasti kuuleks, kui Dianalt mingeidki elumärke peaks tulema. Aga ühtki elumärki ei tulnudki: ta helistas mulle kümme minutit enne kohtumisaega Entri eest: „Ma olen kohutavalt närvis, kohe lähen sisse, annan siis teada, tšau!” ja viskas toru ära. Järgmisena kuulsin ma temast alles laupäeva õhtul, kui enam ise vastu ei pidanud ning uudishimulikult helistasin: „Noh!? Mis sai?!”

      Diana vastas reserveeritult nagu ikka, kui ta kodused kõnet pealt kuulasid: „Eks ma pärast räägin. Lähme linna jalutama?”

      Poole tunni pärast Diana maja ees kohtudes ma praktiliselt hüppasin erutusest: „Räägi nüüd!”

      Diana naeratas ning nautis veel oma võimu ja salapäraloori, mis tema eilse õhtu ümber heljus. „Okei… Noh, saime kokku. Mul olid, eks, kaasas need ülesanded, mis ma sellest ülikooliõpikust võtsin, aga ta sai kohe aru, et need pole üldse mingid meie programmi omad, vaid palju raskemad, ning ütles ära, et ma ei peaks nendega üldse end vaevama, et need kindlasti ei tule eksamisse. No siis ma natuke aega naeratasin nagu juhmilt, sest ta oli kohe nii aus, et ei hakanud isegi teesklema, et aitab mind või midagi. Istusime seal siis ja jõime siidrit ja rääkisime niisama, et kuidas läinud on ja. Küsis selle artikli kohta, et kas ikka avaldati. Noh, niisama tühjast-tähjast.”

      „Nii? Mis tal seljas oli? Kas ta oli siuke nagu õpetajalik või rohkem nagu… vaba aja mees?”

      „Raudselt vaba aja. Selline äge särk oli, siuke ruuduline – vaata, nagu Tannul viimasel Atlantise-peol seljas oli –, noh, ja siis siuksed natuke katkise äärega kulutatud teksad. Ja tennised. Koolis oli ta kogu aeg kingadega ju!” Diana ei suutnud enam ise ka rahulikult rääkida: ma kuulsin ta häälest erutusvärinat ning teadsin, kuidas ta kõht on erutusest samamoodi sõlmi täis kui minu oma.

      „Nii? Ja mis siis sai? Kaua te istusite seal? Kas sa küsisid, kas tal tüdruk ka on?”

      „Ei, ma ei jõudnudki selleni. Mingi hetk ta küsis, et kas tahad, lähme sõitma, ja ma muidugi tahtsin. Sõitsime siis niisama ringi, käisime mäkis ja ostsime jäätisekokteilid ja läksime siis sinna alla jõe äärde parklasse. Kedagi ei olnud seal, jummala tühi oli, istusime siis autos ja rääkisime jälle niisama… Ja siis… Noh, siis juhtuski.”

      „Mis juhtus? Suudlesite?”

      „Jah, seda ka…”

      Hakkasin täiesti plikalikult kiljuma, sest seda ma ei olnud oodanud. „No ja tegitegi… Tegitegi SEDA autos või?”

      „Nojah…” Diana näost peegeldus uhkus ja samas natuke ka häbelikkust – me ei olnud kunagi eriti „sellest” rääkinud. Muidugi ma teadsin, et ta Mardiga seksinud on – nad olid selleks ajaks ju ometigi juba kaks aastat, Diana 16. sünnipäevast saadik sebinud ja vahelduva eduga ka paar olnud. Aga seda, et Diana Antoniga kohe lõpuni läheb, ei oleks ma osanud oodata.

      „Kuidas oli?” taipasin lõpuks küsida.

      „Tead, ta oli hoopis teistsugune kui Mart… Mart on… Kuidas ma seletan seda – ta on nagu… kõva. Kui teda katsuda, nahka või käsi, siis on ta selline kare ja kõva. Aga Anton, Anton on pehme. Ja sile. Hoopis teistmoodi.”

      „Uskumatu. Kas te olete nüüd siis nagu koos või?”

      „Ei, ma ei usu,” vastas Diana natuke nukralt. „Me ei rääkinud sellest, ta ütles küll, et äkki helistab võib-olla mõnel õhtul, kui „see okei on”,” Diana joonistab õhku sõrmedega jutumärgid. „Aga ma ei tea, ma ei julgenud ise pärida ka.”

      „Aga Mart? Ütled sa talle?”

      „Ei, miks! Nüüd mul on lihtsalt hea tagavaraplaan, kui Mart jälle mingit jama korraldab. Aga praegu ma veel ei tee ega ütle midagi. Tead, see asi on nii segane.”

      Segaseks see asi jäigi ning meie koolipäevi täitsid lõputud arutelud sellest, kui keeruline see meestevärk ikka on. Kord keeras jälle Mart oma rumala käitumisega käru ning Dianal läks kops üle maksa, kord ei andnud Anton endast päevade kaupa mingit elumärki ja lasi Dianal teadmatuses praadida. Kuid siis saatis ta jälle Dianale kavala sisuga sõnumi ning nad käisid jälle „õhtuti sõitmas”.

      Mulle hakkas see asi aina kahtlasem tunduma – no kuidas siis Anton kunagi päeval ei helista? Miks ta endast Dianale midagi eriti rääkida ei taha? Ning miks nad kuskil väljas ei käi, ainult Antoni Volkswageniga sõitmas?

      Samas lähenes kohutava kiirusega kooli lõpp ning sellega koos eksamid. Väljas oli suur lõhnav kevad, me olime oma lõpukirjandid ära kirjutanud ning pühendusime täielikult eksamiteks õppimisele. Ootasime pikisilmi ees terendavat Suurt Vabanemist ning käisime Dianaga juba poodides lõpukleite piilumas, kuigi kumbki meist ei julgenud midagi ära osta – äkki midagi veel juhtub, äkki me ei lõpetagi! Kartus oli muidugi asjatu, me olime klassi parimate õpilaste hulgas.

      Ühel pingelisel nädalal, kui lõpuks ometi matemaatikaeksam reaalselt käeulatuses oli, otsustas Diana oma mõlemad mehed korraga pikalt saata. Ta oli küll Antonisse jätkuvalt armunud, kuid mehe imelik käitumine hakkas aina rohkem ka teda häirima. Pealegi oli eksamistress kõikidest meesahvatlustest hetkel tugevam!

      Nii me keskendusime kesklinna parkides päikese käes kõhutades eesootavateks katsumusteks valmistumisele.

      Ootamatult СКАЧАТЬ