Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

      Hiljaaegu oli Diana lahku läinud oma pikaajalisest poisssõbrast, kes kuidagi teda rahule ei tahtnud jätta. Et Diana mõtteid poisilt ja tema pidevast piiramisest kõrvale viia, pühendusimegi õppimisele rohkem kui varem, ja siis see vist juhtuski: matemaatikasse põgenemisest sai… armumine meie praktikanti, koos tosina teise tüdrukuga.

      Õhtuti Dianaga koos kodutöid tehes fantaseerisime sageli, et mis oleks, kui…

      „Mis oleks, kui ma oleks ka juba matemaatikatudeng ja Anton oleks mu osakonnakaaslane?” päris Diana, silmad poolkinni, ise voodil selili, jalad ja käed üle voodiäärte rippu. Diana oli pikk ja sihvakas, kehalise tunnis seisis ta rivi eesotsas. Lisaks sellele oli ta väga sportlik ning minu meelest ka väga ilus: helehallid suured silmad, ülespidi hoidev nina, sirged ja tugevad poolde selga ulatuvad blondid juuksed.

      „Aga mis siis oleks, kui sa ei saakski matemaatikasse sisse ning otsustad hoopis füsioteraapiat õppima minna?” kiusasin teda vastu. Diana mühatas pahaselt ja piilus mind silmanurgast: „Sa ikka pead kohe…” Hetke pärast alustas ta taas: „Aga mis oleks, kui ta enam ei õpeta meie koolis ja me satume kusagil peol kokku…”

      Diana oli Antonist pöörases vaimustuses. Ta oli nii ära armunud, et oli peaaegu armastusluuletuste kirjutamiseni jõudnud. Ja Diana ei olnud just tüdruk, kes sellist sentimentaalset kraami armastaks. Ta võttis kõike mõistusega, armastas ratsionaalseid ja seletatavaid asju. Talle meeldis füüsika, see oli loogiline ja tema jaoks lihtne.

      Tuleb tunnistada, et Anton tekitas ka minu kõhus sooja tunde, kui ta otsustas just mind klassi ette kutsuda või mõnel oma ringkäigul mööda klassi just minu laua juures seisma jäi, kummardus ja siin-seal mõnele veale osutas. Niimoodi üle minu õla küünitades oli tunda tema soojust ja lõhna – temast heljus alati vaevumärgatavat kohvi ja tuhksuhkru hõngu. Ning vahepeal tabasin ma end soovilt tahapoole kallutada ja lihtsalt tema vastu naalduda. Kui mõnus see oleks… Anton tundus ideaalse mehena – džentelmenina, kes hindab naist ja on emotsionaalselt intelligentne. Meievanused poisid tundusid kõik rumalad või liiga rutakad – Antoniga ei suutnud neist võistelda mitte keegi.

      Diana aga mitte ainult ei unistanud Antonist, vaid tegi juba plaane, kuidas oleks kõige kindlam viis meest võrgutada. Sageli kutsus ta õpetajat õhtul kooli korvpallimängu vaatama, ja kui Anton kohale ilmus, istusid nad kõrvuti, juteldes, mängule kaasa elades ja naerdes. Tundus, et nende vahel on tõesti midagi arenemas, kuid Anton jäi professionaalseks: see vähenegi kehaline kontakt, mis neil oli, jäi reserveerituks ning ega Dianagi julgenud väga peale pressida, teades väga hästi, mis juhtub õpetajatega, keda õpilastega mehkeldamas on nähtud. Alles eelmisel aastal lasti lahti kehalise kasvatuse õpetaja, kes ühele tüdrukule lausa tite taha oli teinud…

      Siis aga ilmus Diana endine poiss-sõber ootamatult tema ellu tagasi. Ja Diana, väsinud üksinda olemisest, võttis ta kiirelt tagasi. Olgugi et me olime korduvalt omavahel rääkinud, et see ei ole just kõige targem mõte.

      Ühel hommikul saabus Diana kooli, silmad veel uniselt poolkinni. Juttu ta eriti rääkida ei tahtnud, kuigi tavaliselt me alati garderoobis riideid ära pannes vestlesime. Alles esimese tunni lõpupoole libistas ta mulle laua alt kokkumurtud paberilehe.

      „Tead, ma nägin täna unes, et Anton tahtis minuga kokku saada ja ma olin nõus!”

      Vaatasin ta käekirja paberil ja mind haaras mõnus erutus. Jah, see oli ju vaid unenägu, aga ikkagi… „Noh? Said siis või?” kirjutasin ahnelt vastu.

      „Ei saanud. Sellepärast ongi nii sitt olla täna. Kui sitta unes näed, siis on ikka kehva.”

      „Aga sa võid ju midagi selles suhtes ikkagi teha! Proovi vähemalt. Äkki sa nägid unes selgelt seda, mida ta tegelikult ka tahab.”

      Diana: „Ja mis ma M. – ga pihta hakkan?”

      Õige jah, M., Mart, tema boyfriend. Nii see esialgu jäi – Diana pühendus uue hooga oma suhte taaselustamisele ning Antoni tunnid muutusid vaid üheks omasuguste seas. Me küll õhkasime ta poole endiselt, kuid enam mitte sellise kirega nagu alguses.

      Kui Antoni päevad meiega läbi said, võttis Diana aga ette ja otsustas õpetajaga koolilehe jaoks intervjuu teha. See, et nad selle tõttu pärast tunde kahekesi tühjas klassiruumis istuda said, oli vaid boonus. Intervjuult tuli ta tagasi erutatumana kui varem.

      „Me klikkisime täiega!” hõiskas ta juba uksel. „Saad sa aru, ta on täpselt nagu mina! Alati olnud klassis kõige pikem, teeb praegugi palju sporti… Ta mainis mulle oma aadressi! Ma arvan, et võiksime mõnel õhtul sinna jalutama minna – me ju teame, millise autoga ta sõidab. Ja tal on koer, saksa lambakoer Dolly. Mina olen ju ka alati koera tahtnud. Ning saksa lambakoer on alati olnud mu unistus!” Nii paristas ta järjest, kui olime minu toas maha istunud ja muusika käima pannud, et ema ja isa teises toas meie juttu liiga hästi ei kuuleks. Mul ei olnud südant talle meelde tuletada, et tegelikult oli ta alati dobermanni tahtnud, ja klassi kõige pikem polnud ta ju siiski ka…

      Ning siin me nüüd olimegi. „No ütle siis ometi oma arvamus, kas ma peaks talle sõnumi saatma?” Diana nuias mult vastust. Tema otsusekindlus oli ta maha jätnud, ilmselt ootas ta seekord seda viimast lüket just minult. Nojah, selleks ju sõbrannad ongi!

      „Eks sa saada,” viskasin pealtnäha hooletult, kuid tegelikult põlesin seesmiselt samamoodi kui Dianagi. Kas Anton tõesti vastab? Mis ta ütleb? Ja kõigepealt: kuidas peaks sõnumi sõnastama?

      Natuke proovimist ja arutamist, siis oli meie sõnum valmis. Piisavalt neutraalne, natuke lohakalt hooletu, aga samas kõiki võimalusi lahti jättev.

      „Kas sa tahax minuga ehk ühe kohvi juua ja mind mat. juures aidata? Diana :)”.

      Naeratus ja kohvijoomise mainimine olid need kohad, mis võiks Antonit veidi ahvatleda, arvasime. Siiski, sõnum ei tundunud veel valmis olevat. „Tead, pane sinna juurde näiteks „homme õhtul”, muidu ta võib vabalt tahta sinuga laupäeva päeval kuskil kaubanduskeskuses kokku saada ja see pole ju üldse nii romantiline!” soovitasin. Diana noogutas ja trükkis. Siis jäi ta mõtlema.

      „Kuule! Äkki peaks kohe ka mingi koha täpsustama, paneks: „Saame Entri kohvikus kokku kell 19.” Ja siis ta saab valida, kas tuleb või ei tule ja ei pea mulle kohe vastama?”

      „No ma ei tea… Siis sa ei saa ju enne teada kui alles homme õhtul Entris oodates!”

      „Aga võib-olla ongi nii põnevam?”

      Otsustasime siiski jääda esialgse sõnumivariandi juurde. Diana saatis SMS-i teele ja peitis telefoni erutunult padja alla. „Ma ei julge vaadata!”

      „Okei, tead, mis teeme? Lähme teeme köögis ühed soojad võileivad, jätame telefoni üksi ja vaatame siis.”

      Nende soojade võileibade valmimine võttis terve igaviku, kuid me venitasime ja venitasime. Nii magus oli see ootus! Ma elasin Dianale kaasa, justkui oleks tegu mu enda armastusega. Sest kui Diana Antoni kätte saab, olen minagi ta sama hästi kui kätte saanud! Sirvisime köögilaua ääres ajalehte, klatšisime klassikaaslasi, rääkisime sellest, mida nädalavahetusel teha ja kas Diana boyfriend’i sõprade juures on ehk mõni pidu, kuhu minna. Kõik oli nii tavaline, justkui ei olekski minu toas padja all seda telefoni, kus ehk ootab sõnum meie unistuste mehelt…

      Ühel hetkel otsustasime justkui teineteise mõtteid lugedes, et nüüd on kõik. Aeg sai täis. Sõnum kas on tulnud või mitte, rohkem me venitada ei suuda. Lippasime tagasi mu magamistuppa, Diana pigistas silmad kinni ning otsis kobades oma mobiili välja.

      „No СКАЧАТЬ