Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pilgu maha. „Kui sa kellelegi räägid, siis ma tapan su!” Bianca sõnad mõlkusid mul liiga värskelt meeles.

      „Midagi pole rääkida. Me läksime lihtsalt natuke tülli,” üritasin olukorda leevendada. Et see kõik juba rutem läbi saaks! Bianca vaatas mulle uudishimulikult otsa. Ilmselt oli ta oodanud, et ma kitungi kõik ära. Ta sai minu pooltõest julgust ja noogutas agaralt: „Just! Me läksime vaid natuke tülli. Pole midagi hullu, kõik on korras. Küll me omavahel hakkama saame.”

      Õpetaja vaatas kordamööda nii mulle kui talle otsa, kuid me jäime endale kindlaks. Mu läbipekstud küljed küll tuikasid kergelt, kuid hirm Bianca ees oli suurem. Ja mida saakski õpetaja teha?! Lõpuks ei jäänud klassijuhatajal muud üle, kui meid minema saata ja rahulduda meie jutuga, et kõik on korras.

      Kui klassist välja astusime, et esimesse tundi minna, jäi Bianca mulle muiates otsa vaatama. „Või et sa ei kitunudki ära,” ütles ta peaaegu et tunnustavalt. Ma ei vastanud midagi ja sellega see vahejuhtum ka lõppes. Bianca ei öelnud mulle enam midagi, kuid info meie kuuesilmavestlusest levis kulutulena. Ilmselt teadsid kõik ka kooli nurga taga toimunud vahejuhtumist, sest tajusin uudishimulikke pilke, mis tundusid ütlevat: „Hea, et see mina ei olnud…” Ühes vahetunnis tuli Irja, Bianca vahepealne soosik, minu juurde ja sosistas ärevalt: „Kas sa tõesti ei öelnud õpetajale midagi? Sellest, et Bianca sind… peksis?”

      Raputasin pead. „Ta ei saa ju niikuinii midagi teha…”

      „Jah, tema ei saa tõesti midagi teha…” Jäin Irjale hämmastunult otsa vaatama, kuid ta ei ütelnud rohkem midagi. Paar nädalat hiljem sain aru, mida Irja öelduga mõtles. Midagi justkui ei muutunudki, väliselt jäi kõik endiseks, aga tähelepanelikum vaatleja võis tajuda muutust meie klassi mikrokliimas. Kõik lasid Biancal olla, nautides tema tähelepanu ja sõbralikkust, kui tüdrukul selleks tuju oli, ning taludes vaikides tema pastakaterrorit, kui nad millegagi tema viha enda peale olid tõmmanud. Ühtäkki hakkas juhtuma, et Bianca kodutööd, mida ta peaaegu alati teistel teha lasi, sattusid olema vigased. Tundus, et on tekkinud salajane vastupanuliikumine, kuid kui palju ka Bianca oma pastakat ei tõstnud, ei teinud keegi piiksugi. „Mul juhtus kogemata!” või „Ma ju ise ka ei oska!” olid peamised vabandused. Jälgisin mängu kõrvalt ja tajusin rõõmsalt, et Bianca oli mõne nädala pärast täiesti segaduses. Kõik oli justkui endine, aga ei olnud ka ja Bianca ei saanud aru, mis juhtunud oli. Kui ta ise proovis oma kodutöid teha, siis ebaõnnestus see veelgi rohkem, sest ilmselt polnud ta juba pikka aega koolitundides õppimisele eriti tähelepanu pööranud.

      Kevadeks oli selge, et Bianca jääb suvetööle. Ning kui ta seda ära ei tee, siis ta ei lõpeta. Kui klassijuhataja seda meile teatas, istusid kõik hinge kinni hoides oma pinkides ning piidlesid Biancat. Ta nägu oli torssis ja vihane, kannatamatult mängis ta pastakaga, seda muudkui sisse-välja klõpsutades.

      „Nojah!” teatas ta klassijuhataja pika tiraadi lõpuks. „Eks ma siis tulen suvetööle ja näitan kõigile teile!”

      Ma olen hiljem korduvalt mõelnud, mis ajendas Biancat sellisele terrorile, kuid vastust pole leidnud. Kas ehk oli tal kodus probleeme? Oli ta ehk avastanud, et vaid hirmuga suudab ta inimesi kontrollida? Või elas temas mingi koletis, kes end vägivallaga rahuldas? Pealtnäha oli ta ju täitsa tavaline tüdruk, keskmisest ehk natuke särtsakam. Kuid võimalust talt endalt seda küsida ei tulnudki mul kunagi, sest järgmisel sügisel Biancat enam meie klassis polnud. „Vahetas kooli,” teatas klassijuhataja napilt. Ma piilusin ettevaatlikult klassis ringi: kaaslastel tundus olevat ükskõik, kõik vadistasid veel sellest, mis nad suvevaheajal korda olid saatnud. Ainult Irja pilgutas mulle eespingist vandeseltslaslikult silma ning nipsutas minu poole teele kirjakese. „Goodbye, pastakahull!” oli Irja sinna oma korraliku käekirjaga kirjutanud. Hakkasime mõlemad naerma. See oli lõpuks läbi!

      DIANA

      Kuidas kaotada sõbrannat

      „Mis sa arvad, kas ma peaksin talle sõnumi saatma?”

      Diana silmad sätendasid, kui ta seda küsides mulle otsa vaatas. Märkasin, et tema ninasõõrmetel on pisikesed heledad karvakesed. Imelik, milliseid detaile võid sa inimese kohta tähele panna, kui talle hästi lähedal olles otsa vaatad. Me olime temaga aina lähedasemaks saanud ja nüüd olin ma tema uue armuloo – või kuidas seda nimetada – tunnistajaks. „Kas saadan sõnumi, ütle!” esitas ta sama küsimuse juba nõudlikumal toonil.

      „Ma ei tea. Kui sa saadad ja ta ei vasta… Oled sa selleks valmis?”

      Jutt käis Antonist, karismaatilisest matemaatikaõpetajast, kes meie koolis oma praktikatunde tegi. Viimasel päeval meie koolis jättis ta tahvlile oma nime, numbri ja meiliaadressi. „See on selleks, kui teil kellelgi tekib raskusi või küsimusi. Ärge kõhelge, ma olen alati valmis teid nõu ja jõuga aitama.” Sinna juurde naeratas noor õpetaja oma sätendavat naeratust. Oli peaaegu kuulda, kuidas kõik klassi tütarlapsed Antoni sõnade peale õndsalt ohkasid. Mina ja Diana kaasa arvatud.

      Anton tuli meie pimedatesse sügishommikutesse natuke ootamatult. Me olime küll harjunud sellega, et aeg-ajalt istusid meie tundides noored, suisa plikaohtu tagasihoidliku olemisega õpetajahakatised, kes terve tunni jooksul midagi üles kirjutasid. Enamasti ei olnud meil aega sellele keskenduda ning kui noor õpetajanna oma praktikaaja lõpuks ise tahvli ees seisma pidi, siis panime ta muidugi igati proovile: küsisime rumalaid küsimusi, naersime häälekalt, rääkisime kõva häälega juttu ning mõni agaram noormees proovis paberlennukeid õpetaja dekolteesse sihtida.

      Vahepeal oli ka kuulda kõlakaid, et mõnel abituuriumipoisil õnnestus uuele noorele praktikandineiule „ära väänata”, kuid seda, kas tegelikult ka mõni neist põgusatest õpetajaõpilase suhetest voodisse jõudis, ei teadnud keegi. Igal juhul üks mis kindel: täitsa tore oli, kui vahelduseks rääkis molekulidest ja aatomitest vana kuiviku ja kiilaneva Rebase-onu asemel uus ja põnev tudeng.

      Anton oli üks neist nägudest, kes praktika käigus meie ette lendas. Millegipärast tundus tema algusest peale meile, tüdrukutele, midagi palju rohkemat kui lihtsalt parktikant. Võib-olla sellepärast, et me olime tema tuleku ajaks „peaaegu suured” – keskkooli lõpuni oli jäänud pool aastat. Kes tahtis teha aasta lõpus matemaatikaeksamit, pidi just nüüd, sügisel, eriti hoolikalt valemeid tuupima. Ning niipea, kui Antonit kooli koridorides liikumas nähti ning jutt temast kui meie matemaatika asendusõpetajast lahti läks, kasvas hüppeliselt tüdrukute arv, kes matemaatikat süvendatult õppida soovisid. Sest just Anton oli see, kellega meil tuli nädalas vähemalt neli tundi koos veeta, seigeldes trigonomeetria ja arvjadade maailmas. Nüüd tundsid isegi kõige matemaatikakaugemad neiud selle aine vastu uut huvi. Mina suutsin esialgu oma immuunsuse säilitada ja kogu nalja kõrvalt jälgida. Kui tavaliselt olime mina ja Diana need, kes õhtuti hobina mataülesandeid lahendasid, siis nüüd tundus, et on täiesti normaalne nähtus, et terve 12b on pühendunud arvudele. Massipsühhoos?!

      Ma ei tea, kas Anton sellest aru saigi, mismoodi ta kogu abituuriumi neiud kihevile on ajanud. Kui sai, siis ei näidanud ta seda välja. Ta avaldas lihtsalt iga tunni alguses heameelt, et nii paljud taas kohale on tulnud ja kõik on nõus temaga omast vabast ajast istuma ning ülesandeid lahendama – me ju ei pea olema õhtuti koolis pikemalt, et eksamiteks niimoodi koos valmistuda. „Aga tublid! See on ju vaid teie enda hariduse huvides!” tavatses ta laialt naeratades öelda. Ikka nii, et parem suunurk oli natuke kõrgemal kui vasak ja ikka nii, et sekundi murdosa jooksul nägid sa, kuidas ta kergelt silma pilgutas. Tal olid säravvalged hambad ja helesinised silmad – ja loomulikult tundus kõigile tüdrukutele, et see hetkeline vaevutabatav silmapilgutus oli „just minule”.

      Ja nii need tüdrukud muudkui sulasid. WC peegli juures oli enne matemaatikatundi suur rüselemine. Juuksed vaja kohendada. Huuli vaja närida, et need lopsakamad oleks. Rindu vaja rinnahoidjas kohendada, ja nii edasi.

СКАЧАТЬ