Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ anne see mõne täpse ja terava vaimukusega taas lõbusaks muuta, enne kui tõsised ja murelikud teemad igavusele voli jõudsid anda. Brutus arvas end ka mäletavat, et kõige õnnelikum ja rõõmsameelsem oli olnud Olaf veidi pärast Lenaga tutvumist. Neil päevil oli äkitselt seltskonnas justkui kaks Olafit – niivõrd äravahetamiseni sarnane oli Lena huumorimeel ja kõnemaneer Knuti venna omaga, et lõbusate õhtute lõpuks ei vaevunud keegi mäletama kumb neist oli ütelnud mida või kumma suust oli pärit milline nali. „Olaf ja Lena tegid eile hea nalja …” või „Olaf ja Lena rääkisid eile Lõõgasumises sellise loo …”olid tüüpilised fraasid, millega lahutamatute sõprade, Olafi ja Lena ütlemistele viidati.

      Aga see kõik oli muidugi mitmeid kuid tagasi … Toona harjusid need lahutamatud sõbrad tegema kõike koos ja kui Lenat tabas rasedus, tabas rasedusmasendus lisaks naisele ka loomulikult Olafit …

      Brutuse mõtisklused katkestas baarimehe sõbralik mühatus: „Ja mida ma tohin reklaamimehele järgmiseks pakkuda?”

      „Pudelit viina,” vastas Brutus, „ja andke ka üks kannutäis sidrunimahla.”

      Kannu ja pudeliga tagasi laua poole tüürides silmitses Brutus hajameelselt joobunud pidutsejaid. Lõõgastumine oli külastajatest tulvil. Ühes nurgalauas märkas ta Vladi ja Mariat ning imestas, miks need küll viimasel ajal pidevalt nõnda omaette hoiavad. Seda enam, et kõigest paar lauda eemal istus suur ja lõbus seltskond, mille moodustasid peamiselt Müüdava Eseme töötajad: sekretärid, raapatupidajad, fotograafid ning muu hulgas ka Vladi sõber Ludvig, kes paistis ilmete ja žestide järgi otsustades parasjagu kuiva apelsini lugu jutustavat. Kõik see oli nii hubane ja ilus …

      Brutus armastas Lõõgastumist kogu südamest. Ta ei teadnud ainsatki teist kohta, kust õhtust õhtusse ja aastast aastasse nii palju huvitavaid mõtteid ja väärtuslikke nalju elavast vestlusest kantuna läbi oleks voolanud: siin põimusid reklaamitöötajate mõttemaailmad filosoofide omadega, kunstnike omad ametnike omadega, meeste omad naiste omadega ja eksistentsialistide omad hedonistide omadega – ja kõike seda mõtete ja naljade küllust ümbritses hubane täispuidu hõng ja soojalt värelev küünlavalgus. Kõik olid purjus ning õnnelikud … Siis aga meenus Brutusele Olaf – jah, mitte siiski päris kõik ei olnud siin alati õnnelikud …

      „Asume aga siis jälle asja kallale,” ütles Knut, kelle tuju härmatanud viinapudelit nähes pisut paranes. Mehed valasid klaasidesse viina ning segasid seda sidrunimahlaga.

      „Varem ma arvasin, et su vend lausa ootab Lena rasestumist,” ütles Brutus mõtlikult sünget Olafit silmitsedes.

      „Kõik arvasid,” vastas Knut, „nende pidevad naljad laste saamise ja raseduse teemal … Tundus, et lõpuks ometigi on maailm valmis tegema erandi – et lõpuks ometigi ei purusta rasestumine kahe noore inimese sõprust ja õnne …”

      „Kahjuks ei tee maailm sääraseid erandeid,” ohkas Brutus kurvalt, „aga ega see veel tähenda, et kõik kadunud on: paljud inimesed saavad ju rasedusmasendusest üle, vaata kasvõi Makarovit! Ja Olaf on tugev – nad mõlemad Lenaga on.”

      „Seda muidugi,” nõustus Knut. „Lisaks olen ma mõtelnud veel ühe kummalise asja peale. Kas mäletad, mida see filosoof kord purjus peaga laste saamise kohta ütles: et võib-olla on olemas mitut sorti õnne – et võib-olla on lapsevanemad tegelikult niisama õnnelikud nagu meiegi, aga mingisugusel hoopis teistsugusel, meie jaoks arusaamatul moel.”

      „Mulle tundub, et see sinu filosoof mängib ehk küll rohkem tühjade sõnade kui mõtetega,” vastas Brutus kahtlevalt, aga Knut märkas sõbra pilgus tahtmatult tärganud huvi ja see julgustas teda jätkama:

      „Nii nagu näiteks sead tunnevad ennast ülimalt hästi muda sees püherdades, inimesed aga mitte, võib ju ka olla, et lapsevanemad tunnevad ennast tegelikult hästi vaikselt kodudes istudes ega tahagi baarides kolada ja viina juua!”

      Kuigi Brutuse huultele tõusis muie, kõnelesid üllatusest kerkinud kulmud ning õrn tunnustav noogutus siirast imetlusest: see oli juba teine erakordselt huvitav mõte, mida ta täna oma sõbra suust kuulnud oli – ja mõlemad olid pärit ühest ja samast kummalisest allikast … Purjus filosoofi suust … Kas maailm võis olla tõepoolest koht, kuhu mahtus niipalju salapära? Erinevat sorti õnned ja füüsiliste esemetega läbipõimunud vaimsed struktuurid … Õnnelikud lapsevanemad ja mudas püherdavad sead … Bussipeatuse pink ja Simona tuule käes värelev seelik … Kõik kuidagi veidralt omavahel ühtepõimunud. Aga mis siis ikkagi Olafiga toimub? Mis on selle rõõmsa ja noore inimese õnnest nõnda tühjaks pigistanud?

      „Aga Olaf on ju tõeliselt õnnetu!” tõi Brutus vestluse algse teema juurde tagasi.

      Knut mõistis, et sõbral oli õigus. Ja Lena rasestumine oli ainuke märkimisväärne sündmus, mis Olafi põhjalikule muutumisele eelnenud oli. Aga miks ikkagi pidi ühe naisterahva rasedus mõjutama nõnda tugevalt kedagi teist? Olaf ja Lena olid mõistagi lähedased sõbrad, aga Knut oli ju nõndasamuti nende mõlema sõber! Miks Lena rasedus teda ei masendanud? Ja veelgi kummalisem oli see, et Knuti arvates oli Olafi masendus isegi sügavam kui Lena oma. Vend oli muutunud tigedaks, jõi liiga palju ega tahtnud enam õieti kellegagi suhelda – isegi Lenaga mitte. Ka Lena oli loomulikult löödud, aga tundus, et tema masendus ei olnud nii sünge ja hävitav: ta oli vaiksem kui varem ning ei teinud enam nalja, erinevalt Olafist oli ta aga rahulik ja näis oma olukorraga leppivat.

      „Mida Olaf ise kõige selle kohta ütleb?” katkestas Brutuse küsimus Knuti tusased mõtisklused.

      „Mitte midagi,” vastas Knut. „Ta ei taha sellest üldse rääkida. Tema masendus oli kõigile märgata juba ammu enne, kui hakkasid levima esimesed kuuldused Lena rasedusest – Olaf ise ei poetanud oma sõbratari olukorra kohta poolt sõnagi. Ja sellega on muide seotud veel üks väga kummaline asi: arstide hinnangul peaks Lena sünnitama umbes viie kuu pärast. Samas on ju teada, et inimese rasedus kestab kõigest üheksa kuud – need kaks numbrit ei klapi aga mitte kuidagi kokku! Lihtne matemaatiline tehe, nimelt lahutamine, tõestab, et kui rasedus kestab üheksa kuud ja kui Lena sünnitab viie kuu pärast, siis on ta jäänud rasedaks neli kuud tagasi. Olafi masendus on aga kestnud vähemalt pool aastat! Ja siit küsimus: kuidas sai Olafi masendus olla kuus kuud tagasi tingitud Lena rasedusest, mis algas kõigest neli kuud tagasi? Mingi number peab selles võrrandis vale olema!”

      „Või tegid sa siiski ise oma arvutustes mingi vea,” pakkus Brutus välja.

      „Vaevalt,” muigas Knut mõrult, „lahutamine on küllaltki lihtne tehe.”

      Innukalt Olafi probleeme lahkavad sõbrad ei pannud tähelegi, kuidas asjaosaline ise end nurgalaua äärest püsti ajas ja purjus inimeste vahel baarileti poole teed rajades otse nende laua suunas liikuma hakkas. Klaasistunud pilgul jõuetute sammudega läbi joobunud massi tüürides jõudis ta oma venna seljataha hetkel, mil too erutatult ühe äkitselt pähe torganud uue ja huvitava mõtte kuuldavale tõi:

      „Aga mida me tegelikult rasestumisest teame? Võib-olla eelneb sellele midagi halba; võib-olla ei ole rasedusmasenduse põhjuseks üldsegi rasedus – ehk on rasedusel ja rasedusmasendusel hoopis mingi ühine põhjus, millest me mitte midagi ei tea!”

      Enne kui Brutus jõudis sõbra uut mõttekäiku seedima asuda, märkas ta tolle seljataga seisvat kõhetut kogu. Olaf naeratas, aga selles naeratuses ei olnud kübetki soojust ega sõbralikkust. Tema pisikeseks ahenenud silmadest kiirgas vaenulikkust ja viha ning muigele venitatud kuivetud huuled mõjusid hirmuäratavate ja ebaloomulikena. Aeglaselt toetas ta end ühe käega lauaservale ning asetas teise võltsi sõbralikkusega Knuti õlale.

      „Minu armas vennake – suur filosoof ja teadlane …” pöördus ta põlastavalt oma väikevenna poole. „Eksistentsialist, СКАЧАТЬ