Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teie reklaamideta inimestel tarbimata jääksid,” ütles ta unelevalt.

      Knut mõistis, et seda kaunist plakatit vaadates oli Simonat haaranud ühtaegu nii igatsus kaugete valgete mererandade järele kui ka imetlus reklaamides peituva salapärase väe vastu. Naine oli tundlik, avatud ilule ja kaunitest kujunditest kergesti mõjutatav. See oli hea – need omadused olid reklaamikunstniku puhul hindamatuks aardeks, mida ei suutnud korvata ükski koolitus ega aastatepikkune töökogemus.

      „Tõepoolest,” ütles Knut heldinult, „ilma meieta oleks tarbijate elu pime ja trööstitu kaos, milles raha ja esemed vahetaksid omanikke ilma selge mõtte ja eesmärgita.”

      „Ja asi pole mitte üksnes selles,” lisas Simona erutatult, „ilma teieta tarbiksid inimesed mitte ainult mõtestamatult, vaid nad tarbiksid ka kindlasti palju vähem! Mis tähendab, et neil oleks palju vähem – meil kõigil oleks niivõrd palju vähem!”

      Knut vaatas õrnalt naeratades Simona vaimustusest põlevat palet ning tundis aukartust seda ehtiva võimsa ja puhta kire ees.

      „Sul on õigus,” ütles ta elutargalt, „meie töö on tähtis ja imeline, aga ei tohi unustada, et oleme siiski kõigest inimesed ja teeme mõnikord ka vigu. Sellest ka see tohutu vastutus … Kõik reklaamid ei kuku ju ühtmoodi hästi välja: halvimal juhul rikuvad nad lihtsalt oma maitsetu kirevusega tänavapilti või tõukavad tarbijate väärtusi tühja ja pinnapealse materialismi suunas.”

      „Jah,” ohkas Simona, kes oli piisavalt tark mõistmaks, et igal väärtuslikul asjal siin ilmas on ka vähem väärtuslik varjukülg. „Mõned reklaamid on tõesti vastikud. Vahel ma lausa vihkan selliseid halbu reklaame …”

      Ja nõnda oli paljastanud maailm kahele noorele inimesele killukese oma vastuolulisest palest, mis oli põgusal vaatlemisel vägagi põnev ja ilus. Tulevikus said aga Knut ja Simona maailma vastuolu sootuks lähemalt uurida ja siis see enam nõnda ilus ei tundunud.

      Hetkel oli aga Knut igati rahul, et jutuajamine uue sõbratariga nõnda mitmekülgseks ja sügavaks oli kujunenud. Samas tajus ta, et oleks aeg vestlusesse pisut lõbusamaid toone tuua, ning esitas lustaka küsimuse: „Kas sa ka, Simona, tead, milline on maailma kõige lühem anekdoot?”

      Simona mõistis, et peagi on vahvat nalja oodata, ning vastas Knuti küsimusele mänguga kaasa minnes eitavalt. Naine ei pidanud pettuma: maailma lühim anekdoot osutus vaimukaks ning Knuti viis seda esitada sujuvaks ja meisterlikuks. Anekdoodile järgnes põgus hetk elevat vaikust ning seejärel puhkesid mõlemad kogu südamest naerma ja leiutasid turtsatuste ja vappumise saatel kordamööda veel mitmeid teisigi sarnaseid lühikesi nalju.

      Lõbusalt veiderdades möödus aeg kiiresti ja kui buss kesklinna terminalis oma teekonna lõpetas, oli noortel lausa kahju istumast tõusta ja päikesest sillerdavale tänavale astuda. Bussist väljudes vaatas Simona kahetsust väljendaval pilgul Knutile otsa ning ütles vaikselt: „Mul on kohutavalt piinlik selle ebaviisaka ja üleoleva hoiaku pärast, millega ma sinusse hommikul bussipeatuses suhtusin.”

      „Ei ole midagi,” vastas Knut armulikult naeratades, „sa ju ei teadnud, kes ma olen.”

      Teekond bussiterminalist Müüdava Eseme kontorini kulges üle avara ja päikeselise Raudteejaamaväljaku, mille kohal õrn ja häbelik tuulevinu arglikult jõudu kogus ning tööle kiirustavatel linnakodanikel ja end ülearu vara jalule ajanud unistel turistidel värskendavalt palgeid paitas. Knut ja Simona sammusid vaikides külg külje kõrval ning mõtlesid kumbki oma mõtteid. Knut kujutas juba vaimusilmas ette, kuidas ta oma lõbusast tutvumisest ja uuest sõbratarist lõunavaheajal Brutusele räägib, Simona aga valmistus kohtumiseks agentuuri juhatajaga, püüdes häälestada ennast võimalikult erksale ja tähelepanelikule lainele, et esimesel tööpäeval ülemusele võimalikult meeldivat muljet jätta.

      Hõredast puuderivist, mis eraldas Raudteejaamaväljakut kuuerealisest magistraalist, õhkus vaevumärgatavat metsiku roheluse ja kaugete aegade hõngu, mida arglik tuuleke vargsi üksikute linnainimeste sõõrmetesse kandis ja nii mõnegi uinunud ja taltsa südame seeläbi seletamatu igatsusega täitis. Kaupluseomanikud ja kohvikupidajad avasid laisalt oma äride uksi ning tõstsid kõnniteedele päevapakkumistest teavitavaid reklaamtahvlikesi. Üksikud tuvid sättisid end vaikselt ja tagasihoidlikult tühjadele kohvikuterrassidele ootama, et esimeste, veel saabumata külaliste kohmakate sõrmede ning lohakate huulte vahelt pudeneva hommikueinega päeva alustada. Taevas oli eeskujulikult sinine ning tõi oma ereda helendusega esile lugematute veel elus või juba surnud arhitektide, linnaplaneerijate ning haljastajate lihaks saanud unelmad, mis olid voolinud sellest linnast nõnda imelise paiga – lõputute tähendusrikaste ning salapäraste detailidega kaunistatud ääretult põneva ja rikka, kuid samas ka turvalise ja hubase kodu miljonitele inimestele.

      „Seal see nüüd siis on,” ütles Knut käega helekollase juugendstiilis maja soliidse sissekäigu poole viibates, „uks, mille taga ootab trepp, et aidata meil tõusta neljandale korrusele, kus meid ootab veel üks uks.”

      Simona noogutas ning ütles Knutile ärevalt otsa vaadates: „Ja selle ukse taga ootavad meid olulised ülesanded.”

      Ning samal silmapilgul, kui kollane juugendstiilis maja kahe noore inimese võrra rikkamaks sai, jäid linnatänavad kahe armsa jalakäija võrra vaesemaks.

      Hommikused töötunnid möödusid, nagu Müüdavas Esemes kombeks, kiirustades ja lähenevate tähtaegade pärast muretsedes. Õnneks oli aga agentuuri juhatajat, viiekümne nelja aastast soliidset, kuid lausa kadestamisväärselt elujõulist ja rõõmsameelset härrasmeest, Markus Makarovit, õnnistatud eksimatu vaistuga, mille abil projektid alati õigesse järjekorda seati. Seega jõudsid kõige kärsitumate klientide reklaamid õigeks ajaks tarbijateni ning kannatlikumate tellijate omad avaldasid jällegi hilinemisele vaatamata oma kvaliteedi ja leidlikkusega klientidele sedavõrd muljet, et kokkuvõtteks ei pidanud mitte ükski firma ega kaupmees, kes Müüdavalt Esemelt teenuseid ostis, oma otsust kahetsema. Hinnatud agentuuri reklaamid olid justkui selged ja täpsed kaardid, mille abil ostjad eksimatult toodeteni jõudsid, ning see oli ju lõppude lõpuks asjade müümise suure mängu juures kõige olulisem.

      Makarov oli tervitanud Simonat tuttavliku käeviipega nagu vana kolleegi ning teatanud naisele lühidalt, et täna on too kogu päeva Karmeni käsutuses.

      Knut ja Brutus murdsid ühise töölaua ääres pead uut telekanalit tutvustava suurejoonelise reklaamikampaania üksikasjade kallal. Kampaania üldine kontseptsioon ja moto olid paigas: „Mõtle avaramalt! Mõtle teravamalt! Mõtle koos meiega!”

      Mehed leidsid üksmeelselt, et moto oli suurepärane. Nüüd oli aga vaja leida viie erineva videoklipi ning plakati tarvis nutikad ja originaalsed laused, mis pärineksid justkui uue telekanali saadetest ning peegeldaksid motos tõotatud intellektuaalset rikkust. Siiani oli Brutus suutnud välja mõtelda kõigest ühe vaimuka fraasi: „Inimene algab sealt, kus lõppevad seadused.” Brutus kujutas ette, kuidas mõni juristiks (tõenäoliselt kohtunikuks) kehastunud näitleja mõtlikult ja pisut nukralt otse kaamerasse vaatab ning need sõnad pidulikult kuuldavale toob. Ja seepeale, oli Brutus veendunud, tunnevad televaatajad, et too uus telekanal on tõepoolest midagi sootuks enamat kui kõik seninähtu.

      Meestel oli kindel plaan enne lõunat veel vähemalt kahe lausega maha saada ja varsti tabaski inspiratsioon mõlemat reklaamikunstnikku korraga. Brutuse teise vaimusähvatuse viljaks oli mõttetera, mis oli kavas mõne arstikitlis näitleja suhu panna: „Piir hea tervise ja isikliku õnne vahel on illusioon, mida hoiavad elus iganenud arusaamad inimkehast.” Knuti pisut segane, kuid seda salapärasem lause pidi jällegi püüdma filosoofiliselt meelestatud televaatajate tähelepanu: „Maailm on justkui tuba, mille seinu ei ole näha.” Ning joovastavas õnnestumise eufoorias suutis Brutus kõigest mõni minut enne lõunavaheaega sünnitada veel kolmandagi СКАЧАТЬ