Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pilku ähmastavas meeleheites õrna ja maagilist arusaamise sädet. Sõnatult oli ta oma käe Vladi laual lebavale kämblale asetanud ning tundnud, kuidas noormehe soojad sõrmed selle oma tugevasse haardesse sulgesid.

      „See on peaaegu sama hea kui nali,” oli Vlad pärast mitmeminutilist vaikimist ütelnud ning Maria oli mõelnud, et võib-olla see on isegi parem kui nali – vähemalt parem kui vilets või keskpärane nali.

      Simona ei teadnud tollest Lõõgastumise hämaruses toimunud episoodist loomulikult midagi, aga Maria Vladile suunatud kaastundlikku pilku märgates ta justkui aimas, et see salapäraselt eatu naine oli tolle jässaka ja tundliku noormehega mingil haiglasel viisil seotud – justkui oleks too ammune veider puudutus jätnud mõlema asjaosalise kehasse räpase jälje, mis huumoriga seotud nukratel hetkedel õrnalt hõõguma lõi. Ja kuigi Simona oli siiralt õnnelik kõikide end ümbritsevate uute sõprade üle, muutus ta suhtumine Mariasse ja Vladi sellest hetkest, ilma et naine seda ise märganudki oleks, pisut ettevaatlikumaks.

      Järgmisel silmapilgul hajutas aga kontori ukse avanemise rõõmus heli noorte sekka hiilinud melanhoolse meeleolu. Makarov, Fidel ja Mercedes naasid lõunatamast ning see oli ka ülejäänutele märguandeks töötegemisega jätkata. Kui Karmen ja Simona oma laua äärde läksid ning Ludvig tualettruumi kadus, jäid Maria ja Vlad mõneks silmapilguks kahekesi kontori kööginurka ning vaatasid vaikides teineteisele otsa.

      „Peaaegu sama hea kui nali …” sosistas Maria naeratades. Jässakas noormees ei ütelnud midagi, aga naeratas häbelikult naisele vastu. Miskipärast tundus talle, et säärasel hetkel ei ole tingimata vaja rääkida … et inimliku lähedusega tegeledes ei ole sõnu tarvis …

      Enne tõsiselt töö kallale asumist mainis Karmen Simonale, et kontori noorematel töötajatel on üldiselt kombeks päeva lõpuks lähedal asuvas kõrtsis nimega Lõõgastumine maha istuda, pisut napsu võtta ja päevaste väljakutsete ning muude maailma-asjade üle mõtteid vahetada. Simona tundis, et läheks tunduvalt meelsamini esimese muljeterohke ning väsitava tööpäeva järel otse koju. Samas aga andis ta endale aru, et kutse ilma mõjuva põhjuseta tagasi lükata oleks ebaviisakas. Seega langetas ta kiire otsuse ning võttis suurimat rõõmu väljendava naeratuse saatel Karmeni kutse vastu. Taibates aga äkitselt, kui pingeline ja vastutusrikas õhtu teda ees ootaks, kui ka uus ülemus koos teistega napsitama tuleks, küsis ta vaikselt:

      „Kas Makarov kah mõnikord pärast tööd teiega pidutsemas käib?”

      „Mitte kunagi,” vastas Karmen peaaegu sosinal. „Kuigi ta on kogu aeg nii reibas ja nooruslik, on tal tegelikult naine ja kolm last. Mitte ei usuks, eks ole? Aga nii see on: tema on oma pidutsemised igaveseks pidutsenud.”

      Simona hingas kergendunult.

      Mõne aja pärast saabusid tubli hilinemisega Knut ja Brutus ning peagi valitses kontoris taas töine rahu. Makarov jalutas hääletuna oma alluvate keskel. Karmeni ja Simona lauast möödudes naeratas ta rahulolevana. Karmen oli andnud oma hoolealusele ülesandeks visandada üks bensiinijaamade ketti reklaamiv plakat, mis kujutaks oma sõidukit armastavat autoomanikku, kes hoiab ühe käega bensiinipaaki surutud tankimisvoolikut ning teisega silitab heldinult auto katust. Reklaamikampaania motoks ning plakati tekstiks oli kavandatud lause „Sinu ustav ratsu väärib alati parimat kaera”. Simona oli oma loomingulisesse ülesandesse sedavõrd süvenenud, et ei pannud ülemuse kontrollivat juuresolekut tähelegi. Makarov aga märkas naise jäägitut keskendumist ning see avaldas kogenud juhatajale muljet.

      Rahulolevana jätkas ülemus oma hääletut ringkäiku armsate alluvate seas ning tundis äkitselt tugevat kiindumust selle suuremalt jaolt veel elu poolt rikkumata noortest koosneva tõhusa ning pädeva töökollektiivi vastu. „Oh teid, kullakesi,” mõtles ta. Samas tuletas ta endale Fideli ja Mercedese töötoast möödudes meelde, et ka nende kahe perekonnainimese kuulumine Müüdavasse Esemesse oli hädavajalik – kui mitte muudel põhjustel, siis vähemalt selleks, et tema ise siin ennast liiga üksiku ja vanana ei tunneks. Nemad kolm: Makarov, Fidel ja Mercedes, olid ellujääjad – keskealised inimesed, kelle loovat energiat laste saamine lämmatanud ei olnud ja kes olid tänu oma raudsetele närvidele toibunud pea täielikult kõikidest pereloomega seotud kummalistest alandustest ja absurdsustest. Makarovile meeldis lõunatada Fideli ja Mercedese seltsis – rääkida lastest, poliitikast ja vanadest kummalistest aegadest. Einestamiseks valisid nad tavaliselt mõne pisikese kohviku, kuhu noored ei tikkunud ja kus oli korralik veinivalik.

      Täna oli Makarov söögi kõrvale tavalise saja kahekümne asemel lausa kakssada nelikümmend milliliitrit punast veini tellinud – seda, et varasuvine päike keskealise südame nooruse rahutusega täitis, ei võinud ju tähistamata jätta. Fidel ja Mercedes olid heatujuliselt ülemuse eeskuju järginud.

      „Et see kevadine päike oma kummalise mõjuga meid veel aastaid erutada suudaks!” oli Fidel piduliku toosti lausunud.

      „Küll ta juba suudab,” oli Makarov kindel. „Mida enam need niisked sügised ja külmad talved meie vananevaid konte proovile panevad, seda enam me igal kevadel tolle ereda taevakeha võidukäigule kaasa elame.”

      Ning päikese võidukäik oli tõepoolest imetlusväärne ega jätnud tol kaunil kevadpäeval mitte ainsatki linnakodanikku külmaks.

      Õhtul, kui kogu päeva võidutsenud päike ise juba ammu teisele poole maakera oli kadunud, sumises linn veel kaua tema soojade kiirte rõõmsast energiast. Restoranidest, baaridest ja kohvikutest valgus jalutajatest tulvil tänavatele kutsuvaid hääli ja lõhnu ning säravatest akendest ja liikuvatest autolaternatest kiirgas meeleolukat valgust, mis mõjus suvehakust joobunud südametele ühtaegu nii rahustava kui ka erutavana. Inimesed nautisid aastaaegade vahetumise salapärast imet, mis oli kandnud terve linna uude ja põnevasse, kuid samas ka nõnda tuttavasse ja kodusesse maailma.

      Hämaruse tihenedes imesid baarid ja kohvikud üha rohkem jalutajaid oma õdusatesse sisemustesse. Ka Lõõgastumine täitus tasapisi vaikse muusika ning noorte inimeste hubase jutupominaga. Müüdava Eseme töötajatel oli üldiselt kombeks istuda avara baariruumi tagumises servas – välisuksest võimalikult kaugel. Enamus reklaamiagentuuri noori astus Lõõgastumisest läbi pea igal argipäeva õhtul, suuremad ning alkoholirohkemad peod toimusid aga esmaspäeviti ja reedeti. Lisaks loovkollektiivi liikmetele külastasid Lõõgastumist regulaarselt ka agentuuri raamatupidamisosakonna kaader, foto- ja videotöötluse töötajad, sekretärid, fotograafid ja võttegrupi liikmed.

      Kui Simona kõrtsiruumi sisenes, oli pidu juba täies hoos. Seistes baarijärjekorda, asus naine pilguga ümbrust läbi kammima ning märkas peagi ühes kaugemas seinaäärses lauas tuttavat seltskonda. Õigupoolest tundis ta sealt kõigest Karmenit ja Knutti, lisaks aga teadis, et Knuti kõrval istuv noormees on tolle hea sõber Brutus. Kes oli aga see kolmas, lühikeseks pöetud kastanpruunide juustega noormees ning tolle kõrval istuv pikkade süsimustade lokkidega neiu, ei olnud Simonal aimugi.

      Laua ääres paistis olevat veel kõigest üks vaba tool ning seega asus baarimehe käest soovitud joogid saanud Simona kiirel ja enesekindlal sammul viivitamatult saali tagumise serva poole teele. Ühes käes oli naisel pits tekiilaga ning teises käes klaas, mis nägi välja justkui sisaldaks see süütut limonaadi, kuid varjas endas tegelikult limonaadi sisse segatuna teise pitsi jagu tekiilat. Simona teadis, et uute tutvuste sõlmimisel ei olnud mõtet ilmaasjata riskida – parem võimalikult kiiresti meeleolu lakke rüübata ning ereda esmamulje abil kohe alguses lauakaaslaste lugupidamine ning poolehoid võita.

      Joobes ja tuigerdavate inimeste vahel laveerides tundis mõlemas käes klaasi hoidev naine end veidi abituna, aga õnneks laabus teekond ilma ainsagi kokkupõrketa ning mõne hetke pärast asetas siirast kergendust tundev Simona klaasid võidukalt lauale.

      „Simona, kallis, lõpuks ometigi!” hüüdis Karmen oma hoolealust nähes rõõmsalt. „Knutti СКАЧАТЬ