Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vabane kainusest!” hüüdis Hans laialt naeratades ja uustulnukale kavalalt silma pilgutades.

      Kuigi Simona näis talle osaks langenud tähelepanuga igati rahul olevat ning kummutas rõõmsa „Saab tehtud!” saatel Hansu nõuannet kuulda võttes oma tekiilapitsi põhjani, tundis Knut, et temale ei meeldinud Hansu tobe hüüatus kohe mitte sugugi.

      „Hansukene, jälle sa väljendad ennast nii kohmakalt ja ebaelegantselt,” ei suutnud ta oma pahameelt varjata. „Kui inimene ennast juba kord purju joob, vabaneb ta ju automaatselt kainusest. Sina aga moodustasid oma lause nii, nagu paluksid sa Simonal teha kahte erinevat asja: juua ennast purju ja vabaneda kainusest. Sama hästi oleksid sa võinud paluda tal toolile istuda ja seismine lõpetada … Või veelgi parem: toolile istuda, seismine lõpetada ja püsti olemast lakata.”

      Veel enne oma pahameelepurske lõppu mõistis aga Knut, et oli olnud Hansu vastu täiesti ülekohtune, ning üritas asja kiiresti naljaks pöörata: „Ja just sellepärast, kulla Hans, oledki sa niivõrd tore mees, et väljendad kiiresti ja palju kõiksugu häid ja ilusaid mõtteid ega muretse ülearu selle pärast, kas nad kõik ikka võimalikult ökonoomselt ja elegantselt vormistatud saavad.”

      Õnnetuseks oli Knut esitanud oma tigeda süüdistuse ja sellele järgneva kohmaka nalja veidralt valju ja kimeda häälega ning seepärast jäid kõik lauasolijad, muuhulgas ka äsja saabunud Simona, teda imestunult vaatama.

      „Noh, õnneks on vähemalt kõik, mida sina suust välja ajad, alati puhas kuld,” ütles Brutus sõbrale tunnustavalt, mispeale lauasolijad valjuhäälselt naerma purskasid. Ka Knut ühines naerjatega, kuigi tegelikult oli tal piinlik, sest seekord ei olnud vähimatki kahtlust, et naerualuseks oli jäänud üksnes tema.

      „Ja seda ma just tahangi,” hüüatas äkitselt naeru sekka Simona, ilma et keegi oleks kohe taibanud, mida naine silmas peab, „teha kahte erinevat asja: juua ennast purju ning vabaneda kainusest!”

      Seepeale hakati filosofeerima, et kuidas küll säärane kahe erineva asja tegemine, mis tegelikult siiski täpselt ühte ja seda sama tähendasid, võimalik võiks olla.

      Nii Knut kui Hans tundsid suurt kergendust ja olid Simonale ülimalt tänulikud, kuna naise hüüatusest puhkenud vestlus vabastas mõlemad mehed häbist: nüüd oli selge, et Hansu lause ei olnud siiski läbinisti mäda – kuidas muidu oleks võinud see anda ainet filosoofilisele arutlusele? Samas paistis, et ka Knuti kriitika oli olnud omal kohal, tuues esile Hansu lause põnevad ja samas ka problemaatilised aspektid.

      Klaase kummutati tempokalt ning peagi siirdus jututeema märkamatult uutele radadele. Simona oli hävitanud kõigest mõne minutiga mõlemad joogid ning tundis, et arvestades purjutamise üldist hoogu, võib ta endale õhtu jooksul veel vähemalt paar napsu lubada. Märganud, et baarileti ääres on peaaegu olematu järjekord, tõigi ta endale kiiresti uue kokteili, mis koosnes seekord limonaadist ja topelttekiilast.

      Kui naine laua äärde naasis, räägiti parasjagu sellest, kui imelised küll kõik asjad tegelikult on. Brutus arvas, et kõige imelisem asi on maailm. Karmen aga leidis, et kõige imelisemast rääkides peaks olema täpsem ning et maailm on liiga üldine – tema arvates oli kõige imelisem asi inimese aju. Aju mainimine suunas jällegi laudkonna mõtted muudele teaduslikus mõttes põnevatele nähtustele ning järgemööda pakuti kõige imelisema asjana välja musta auku, Suurt Pauku, kvantfüüsikat ja tehnoloogilist singulaarsust. Imelistest teaduslikest teooriatest kandus jututeema hetkeks poliitikale ning hedonismi ja eksistentsialismi fundamentaalsele vastuolule. Tagasi asjade imelisuse juurde tõi vestluse Simona, kes pakkus välja, et ka mõned argised asjad võivad vägagi imelised olla.

      „Näiteks mänguasjad,” ütles ta, „loodud lihtsalt selleks, et lapsed võiksid nendega oma kummalisi instinkte rahuldades mingeid täiesti ebapraktilisi toiminguid sooritada. Võtta nüüd näiteks mingi plastmassist karu ja pakkuda sellele tühjast plastmassist tassist olematut teed – kas ei ole jabur? Ja osta lastele selliste absurdsete toimingute jaoks spetsiaalset varustust!”

      Seepeale leidis Karmen, et mänguasjad võivad küll olla jaburad, aga mitte kuigi imelised. Simona aga vaidles vastu ning juhtis laudkonna tähelepanu sellele, et ebapraktiliste asjade tahtmine ning nende veidrateks otstarveteks kasutamine kuulub tegelikult ka täiskasvanute ellu ning et põhimõtteliselt on iga artefakt mingil määral mänguasi – ning et see on imeline. Simona mõttekäik avaldas kõikidele lauas istujatele silmnähtavalt sügavat muljet ning Knut täiendas naise terast tähelepanekut veel omapoolse huvitava kommentaariga:

      „Kui järele mõtelda, esitab ju ka enamik reklaame tooteid mänguasjadena. Reklaamid justkui aitaksid täiskasvanud inimestel tahta selliseid esemeid ja teenuseid, mida neil puht praktiliselt võib-olla väga vaja ei lähegi.”

      Seepeale ülistas kogu laudkond vaimustunult Simona ja Knuti tarkust ning Brutus pakkus välja nende terviseks klaase tõsta.

      Alkohol kadus laudkonna kurku üha kiiremini, jututeemad muutusid üha veidramateks ning purjutajate naer aina hüsteerilisemaks. Ühel hetkel tundis Simona, et ta on oma põhilise ülesande, kolleegidega tutvumise ja endast hea mulje jätmise, üle ootuste edukalt täitnud ning et käes on aeg uute sõpradega hüvasti jätta ja kodu poole suunduda. Ta tõusis reipalt püsti, soovis võluvalt naeratades kõikidele meeldivat õhtu jätku ning taganes laudkonnale rõõmsalt lehvitades kiiresti välisukse suunas, et jõuda tänavale enne, kui mõni purjus kolleeg teda tüütult ümber veenma tõttab.

      Õhk oli jahenenud ning öö suviselt sooja päevaga võrreldes üllatavalt külm, kuid tekiilast ning oma edust joobunud Simonat see ei häirinud – tema koges linna haaranud kargust pigem meeldivalt värskendavana. Liiklus oli rahunenud ja üksikute autode hääled ei segunenud enam ühtlaseks helide massiks, vaid moodustasid kauni polüfoonilise mustri. Jalakäijaid oli hõredalt ning kõnniteed jätsid nukra ja mahajäetud mulje. Simona tõmbas mõnuga külma kevadõhku kopsudesse ning lonkis öise linna läbipaistvat selgust nautides kiirustamata bussipeatuse suunas.

      Kõrgel tänavate kohal lendas hääletult üksik lind. Tumeda taeva taustal oli aeglaselt liuglevat tiivapaari peaaegu võimatu märgata, kuid kaks pisikest süsimusta silma nägid alla linnale vaadates kõike. Nägid baaridest kiirgavat rahutut elevust väsinud joobesse vaibumas, nägid tänavalaternate hubast valgust ööpimedusse kadumas, nägid eri suundadesse tuigerdavate purjakil kogude sihitut kulgu ja kõiki neid inimlikke nõrkusi, mis jaheda suveöö soojade illusioonide ja ootustega täitsid. Lind nägi tänu oma erilisele asukohale kõike, kuid ei mõistnud suurt midagi. Aju, mis võimaldas tal kaht siredat tiiba lehvitades kõrgele maailma kohale tõusta, ei lubanud tal oma primitiivsuses asjade tõelisi tähendusi tabata.

      Knut oli Simona ootamatu lahkumise üle pettunud. Vaikse ja tõsisena kasinalt viina rüübates ähvardas ta kogu laudkonna raskemeelsusega nakatada ning seda tajudes lahkusid peagi ka Hans, Karmen ja Messalina. Üksnes Brutus jäi ustavalt oma tusase sõbra igavasse seltskonda. Üldine peomöll kogus aga Lõõgastumises alles tuure ning vargsi lähenevat hommikut ei märganud veel keegi. Viina maitse muutus aina mahedamaks ning mõistuse tüütu kontroll ja mälu kammitsevad kütked üha lõdvemateks.

      Seltskonna lagunedes märkas Brutus, et ühes nurgalauas istub üksinda Knuti vanem vend Olaf. Tusaselt pooltühja viskiklaasi sõrmede vahel keerutades põrnitses habetunud ja kõhn noormees klaasistunud pilgul kaugele tühjusesse. Taibates, et ka Knut on oma venda märganud, pomises Brutus osavõtlikult: „Paistab, et ega tal vist eriti paremaks läinud ei ole …”

      „Pigem hullemaks,” vastas Knut ja keerutas tujutult tühjaks joodud viinaklaasi sõrmede vahel. Brutus mõistis, et venna õnnetu olukorra peale mõtlemine oli sõbras uuesti joomahimu äratanud.

      „Las ma toon meile õige veel ühe pudeli,” ütles ta osavõtlikult, ning СКАЧАТЬ