Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

      Päike säras endiselt pilvitus taevas ning linna üldine meeleolu oli mitme nädala võrra oma ajast ees. Seega leidsid sõbrad, et kätte on jõudnud aeg suvehooaeg avatuks kuulutada ja lageda taeva all einestada.

      Keskpäevased loengud olid Mõistuse terrassi tudengitest meeldivalt hõredaks imenud ning Knut ja Brutus leidsid hõlpsasti täiusliku laua – kaks kolmandikku varjus, kuhu mahtusid taldrikud toiduga, ning üks kolmandik ereda päikese käes, kuhu võis nihkuda pärast einestamist konte soojendama ning külma õlut nautima. Kuigi ametlikult oli lõunatamiseks ette nähtud pool tundi, teadsid sõbrad, et pausi võis vabalt kaks korda pikemaks venitada, ilma et Makarov hilinemisest suuremat numbrit oleks teinud.

      „Ma tutvusin muide täna täiesti juhuslikult meie uue praktikandiga,” ütles Knut, kui mõlemad olid kõige teravama nälja vaikides kustutanud.

      „Noh, kuidas tundus?” küsis Brutus.

      „Jättis väga sümpaatse mulje. Me rääkisime muu hulgas tükk aega ühest bussipeatuse pingist, ilma et ma selle teema lõpetuseks oleksin selle pingi kohta kõige vähematki uut teada saanud … Aga väga mõnus oli.”

      Brutus noogutas: „Tuttav tunne … Aga ikkagi, rääkida pikalt bussipeatuse pingist – kas see ei ole siiski liiga äärmuslik?”

      Knut vajus mõttesse ning kraapis hajameelselt kahvliga taldriku äärt.

      „Ma arvan, et me panime viimati seda asja sinuga arutades märgist pisut mööda …” ütles ta lõpuks. „Võib-olla ei ole sellel rahuldusel, mida informatsioonivaene vestlus sageli pakub, mitte mingit pistmist vestluspartneri väljendusoskuse ega selle kaudu tajutud informatsioonilise potentsiaaliga. Võib-olla pärineb see mõnu mingist sootuks teistsugusest suhtlemise sfäärist.”

      „Ma ei saa aru,” oli Brutus segaduses.

      „Täna hommikul mulle näis, justkui oleks see mõnu seotud millegi füüsilisega …” jätkas Knut. „Mäletad sa seda imelikku filosoofi, kes kunagi Lõõgastumises meie lauas istus? Kas sa mäletad, kuidas ta jauras pool ööd sellest, et vaimsed struktuurid on füüsiliste esemetega ühtepõimunud?”

      „Nüüd saan aru,” noogutas Brutus teeseldud tõsidusega. „Sa arvad, et sinu ja Simona vestluse struktuur oli selle bussipeatuse pingiga ühtepõimunud.”

      Seepeale pahvatasid sõbrad lõbusalt naerma ning leidsid üksmeelselt, et oleks aeg mustad nõud ära viia ja külmad õlled asemele tuua.

      Vari lauaplaadil oli koomale tõmbunud ja soojale päikeselaigule tubli tüki territooriumi loovutanud. Aeg voolas meeldivalt venides ning mehed olid kindlad, et lähima poole tunni jooksul ei tunne veel mitte keegi nende järele kontoris puudust. Endistel kohtadel uuesti istet võtnud, rüüpasid sõbrad pühalikult vaikides esimesed jääkülmad sõõmud. Pärast mõneminutilist sõnatut nautimist otsustas Knut oma äsjast mõttekäiku jätkata:

      „Loomulikult ei arva ma, nagu oleks minu ja Simona vestlus olnud bussipeatuse pingiga ühtepõimunud. Aga mulle tundub, et Simona sõnad võisid olla kuidagi salapäraselt ühtepõimunud tema hääletooni ja ilmetega. Võib-olla lausa ka tema kehaga, tema liigutustega ja isegi tema riietega.”

      Brutuse suunurka kerkis õrn muie. Knut tajus sõbra üleolevat hoiakut, kuid ei lasknud end sellest häirida:

      „Kui ma üritan meenutada tänahommikust vestlemise mõnu, tulevad mulle silme ette just nimelt Simona naeratavad huuled, tema õrnalt tuule käes värelev heleroheline seelik, tema rohekashallid silmad, tema pikad tumedad juuksed … Ma tean, kui tobedalt see kõlab, aga ma olen tagantjärele täiesti kindel, et need sõnad ja laused, millega ta väljendas oma mitteinformatiivseid mõtteid tolle tühise pingi kohta, olid selle vestlemise mõnu seisukohast täiesti teisejärgulised!”

      „Kulla mees, kuula ometi, mida sa räägid!” ei suutnud Brutus enam sõbra absurdset juttu vaikides taluda. „Teie jutuajamise jooksul sa ilmselt tajusid, et Simona on osav suhtleja ja seega potentsiaalne informatsiooniallikas. Milleks on vaja selliseid lihtsaid asju nii ülearu keeruliseks mõtelda? Aga noh, mis teha, ma olen alati ütelnud, et säärane ülemõtlemine on teie, eksistentsialistide, krooniline häda.”

      „Rahu, jätame ehk siiski poliitika mängust välja,” ütles Knut etteheitvalt. „Mõtle parem sellele: kui mitu korda sa oled tundnud rahuldust Karmeniga tühjalt lobisedes? Samas, suudad sa meenutada ainustki korda, millal selline mitteinformatiivne vestlus oleks olnud nauditav mõne meesterahvaga suheldes? Võtame kasvõi selle fototöötluse Hansu, kes on alati nii kuramuse lõbus ja jutukas, aga kellel mitte kunagi mitte midagi ütelda ei ole. Miks sa temaga niisama lobisema ei kipu?”

      „No mida sa siis lõppude lõpuks ütelda tahad?” küsis Brutus kärsitult.

      „Ma tahan ütelda seda, et mitteinformatiivne vestlus näib pakkuvat rahuldust üksnes naisterahvastega suheldes.”

      Brutus jäi sõbra üllatava väite üle järele mõtlema.

      „Vähemalt meile, meestele …” täpsustas Knut veel.

      „Kuradi kurat, sul ikka mõnikord nupp lõikab nagu rannikumehe fileerimisnuga!” ütles Brutus lõpuks. „Ega ausalt öeldes ei mäleta küll, et mõne mehega tühjalt lobisemine oleks kunagi rahuldust pakkunud. Aga Karmeniga … või kasvõi selle raamatupidamisosakonna Messalinaga … Pagan võtaks, Karmeniga sai alles möödunud neljapäeval pikalt sellest meie kontori uuest kohvimasinast lobisetud. Ja väga mõnus oli. Hansuga ei oleks ma sellest asjandusest kohe kindlasti nii pikalt rääkida viitsinud.”

      Knut tundis võidurõõmu ja heameelt.

      „Aga muidugi, on ju ka erandeid,” purustas Brutus juba hetk hiljem sõbra üürikese rahulolu. „Näiteks see Messalina kolleeg – too tüsedavõitu keskealine Gorda – selle naise puhul näed kohe kuidagi eemalt ära, et niisama tühja temaga lobiseda ei viitsiks.”

      „Sul on õigus,” nõustus Knut mõtlikult, „kummaline … justnagu oleks Simonas, Karmenis ja Messalinas midagi, mida Gordas ei ole … Paistab, et lugu on siiski keerulisem …”

      Ning keset kõike seda päikeselist ilu ja varasuvist sära tabas mehi õrn nukruselaine: taas kord olid asjad osutunud keerulisemateks kui esmapilgul paistsid … Peaaegu alati läks see nii.

      „Kas ikka õhtul Lõõgastumisesse purjutama läheme?” otsustas Brutus mõtted muretumatele radadele suunata.

      „Aga loomulikult! Ega siis esmaspäeva õhtul purjutamata tohi jätta!”

      Täis kõht ja pähe tõusnud õlu täitsid meeste luud ja liikmed mõnusa laiskusega ning mõte õhtusest joomingust oli tunduvalt meeldivam kui teadmine, et enne seda tuleb veel mitu tundi kontoriseinte vahel veeta. Aeglaselt mööda päikeselist kõnniteed helekollase juugendstiilis maja poole lonkides ei märganud kumbki kolmanda korruse aknast hajameelsel pilgul tänavamelu jälgivat raamatupidamisosakonna Gordat, kellega, nii kaugele kui see tüsedavõitu ja südamlik naine ise mäletas, tõepoolest mitte ükski mees mitte kunagi ühtegi mitteinformatiivsesse vestlusesse ei olnud laskunud.

      Õnneks ei olnud Gorda seeläbi kannatama pidanud: juba noorena oli ta oma kummalisest nõrkusest tugevuse teinud ning lausa haruldaselt informatiivselt väljenduma õppinud. Seega ei olnud Gorda õigupoolest mitte kunagi üksilduse käes vaevelnud, kuigi jah … vahel tundus talle ülekohtusena, et loodus teda lastega õnnistanud ei olnud. Aga nii nagu Knut oli avastanud põneva seose vestlemise mõnu ja vestlejate sugupoolte СКАЧАТЬ