Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Peaaegu täiuslikus maailmas - Kristjan Loorits страница 10
Название: Peaaegu täiuslikus maailmas
Автор: Kristjan Loorits
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949279357
isbn:
Plahvatus oli purustanud Knuti peas ühe elutähtsa ja suure vaevaga ehitatud tammi, mille ülesandeks oli tema tervet mõistust räpaste ja ohtlike mälestuste eest kaitsta. Nüüd valgusid need lapsepõlves aset leidnud sündmused armutute ja jäledate voogudena talle peale ning matsid kogu tuttava ja turvalise maailma enda alla. Alguses üritas Knut neid mälupilte tõrjuda, kuid tunnistas peagi oma kaotust ning jäi jõuetult voodile lebama.
Kui palju aastaid sellest küll möödas oli … Ta oli ju täna sootuks teine inimene kui too kaheteistkümne aastane haige poisike … Aga ometigi ei olnud pääsu tõsiasja eest, et see poisike oli olnud siiski tema ise …
Mõistes, et too hirmus unenägu ja veelgi kohutavamad mälestused ei luba tal oma eluga endisel muretul viisil edasi minna, sundis Knut end viimaseid jõuvarusid kokku võttes mingit hädapärast tegevusplaani koostama: kõigepealt helistas ta Makarovile ning teatas lühidalt, ilma otseselt valetamata, et on haigestunud ja kavatseb esimesel võimalusel arsti käest tõendi küsida. Seejärel vajus ta uuesti voodisse ning püüdis meenutada, mis oli teda lapsena aidanud psühhiaatri nimi. Mõistes aga peagi, et ei mäleta tolle kohta sisuliselt mitte midagi – ei nime, elukohta ega ka õieti välimust, sai ta aru, et ainuke viis mehe leidmiseks on oma vanemate käest küsida. Nendega suhtlemiseks ei olnud aga Knutil praegu jõudu.
Millest see kõik küll alguse oli saanud, küsis ta enda käest, ning vastusena tabas teda elav ja värviline mälestuste voog, mis justkui filmina, kaader kaadri haaval, silme ees halastamatu detailsusega lahti hargnes.
Tolle tüdruku nimi oli olnud Milena ning Knut oli temaga tutvunud selles samas kuurordis, kus ta oma äsjases unenäos Simonagi seltsis oli viibinud.
„Mina enam selliseid liivast torne ei ehita,” oli pikkade kastanpruunide juustega tundmatu tütarlaps mererannal mängivale Knutile ütelnud. „Kui vaja oleks, siis ma muidugi oskaksin, võiksin ehitada veel palju kõrgemaid kui see siin, aga möödunud suvel ma lihtsalt tundsin, et olen sellise lapsiku tegevuse jaoks liiga suur: see ei pakkunud mulle enam mitte mingisugust huvi – ma saan tuleval talvel juba viisteist!”
Knutil oli häbi ning oskamata oma infantiilsust millegagi õigustada, vastas ta tüdruku teravale märkusele labase tõdemusega: „Mina olen alles kaksteist.”
„Aga siis on ju sinu käitumine tegelikult arusaadav,” noogutas tüdruk elutargalt, „mina lõpetasin liivatornidega mängimise kolmeteistkümneaastaselt – võib-olla juhtub ka sinuga nii. Muidugi, kui sa tahaksid minu sõbraks saada, peaksid sa pisut kiiremini arenema – mina, neljateistkümneaastane, ei saa ju ometi sellise inimese sõber olla, kes alles liivatornidega mängib, mõistad?”
Ja Knut mõistis.
„Ega ma tegelikult ei tunnegi nende ehitamisest erilist mõnu,” valetas ta, „ma soperdan siin selle liivaga niisama igavusest.”
Tegelikult oli ta aga juba mitu nädalat pikisilmi kuurordisse pääsemist oodanud – ja just nimelt selleks, et mererannal liivast losse, torne ja kindlusi ehitada. Käesoleva torniga oli ta algust teinud juba varavalges, kui ema, isa ja Olaf alles hommikueinet lõpetasid. Ta oli hommikusöögilaua äärest otse mere äärde tormanud ning kohe ehitamiseks täiusliku koha leidnud. Sinna oli ta otsustanud kõigepealt kõrge torni rajada, mille võis hiljem lossimüüriga ühendada või müüri sees olevaks kindluseks kujundada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.