Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnade peale kummardus Olaf Knuti viinaklaasi kohale, sülitas sinna suure ja mahlase tatiläraka ning lisas elutargalt: „Joo sitta, väikevend.”

      „Teise viina rikkuma …” ei suutnud šokeeritud Brutus vait olla ning sekkus tahtmatult vendade omavahelisse tülisse.

      „Jah, Brutus,” vastas Olaf, „mõnel puhul ei aita muu, kui teise viina rikkuda. Las joob sitta – õpib tundma elu õiget maitset.”

      Seejärel ajas tige ja kõhetu kogu end sirgu ning jätkas väärikalt tuigerdades oma teekonda baarileti suunas.

      Simona ärkas mõni minut enne äratuskella helinat värske ja puhanuna. Jahedate siidist linade vahel lebades käis ta mõttes läbi eilsed sündmused ning jäi kõigega ülimalt rahule. Seejärel proovis ta endale ette kujutada ka alanud päeva kulgu, kuid mõistes, et erinevaid võimalikke stsenaariume on siiski liiga palju, otsustas ta selle viljatu fantaseerimise lõpetada ning ajas ennast graatsiliste ringutuste saatel jalule.

      Seejärel käis ta duši all, pani kiirustamata riidesse ning jõi hommikusöögiks suure klaasitäie viljalihaga apelsinimahla. Eilse rohelise seeliku asemel pani ta täna endale selga tumesinise kleidi, kuna teadis, et naisterahvastel ei ole soovitatav kaks päeva järjest samas riietuses samade inimeste sekka ilmuda. Bussi tulekuni oli veel üksjagu aega, aga kuna Simona ei osanud oma pisikeses ja tühjas korteris midagi mõistlikku peale hakata, otsustas ta minna välja ilusat ilma nautima.

      Jalutades aeglaselt bussipeatuse poole, meenus talle eilne kohtumine Knutiga ning tumeroheline pink, mis vestlusele uue suuna ja ilme oli andnud … Kummaline – kui ebaoluline oli too pink veel eile hommikul tema jaoks olnud … Meeldimise ja mittemeeldimise vahelisel hämaral territooriumil triiviv igav ja argine ese, mis kõigest õige pisut meeldimise poole kaldu oli … Nüüd aga oli too pink nihkunud selgesti meeldivate asjade poolele. Simonale tundus, nagu oleks see olnud tema jaoks äkitselt lausa armas. Millest küll säärane kummaline metamorfoos? Enne aga, kui naine jõudis selle üle tõsisemalt järele mõtelda, kuulis ta seljatagant tuttavat häält:

      „Simona, Simona – naine, kelle haljendava niidu karva seelik on vahetunud öö jooksul taevakarva kleidi vastu!”

      „Oh, kuidas ma kadestan sinu reklaamimeistri pilku,” vastas Simona sõbra tervitusele rõõmsalt. „Seelik, mida mina näen kõigest rohelisena, on sinu silmis haljendava niidu karva ning kleiti, mida sa väidad täie õigusega taevakarva olevat, näen mina nõnda igavalt sinisena …”

      „Sinu kadedus on meelitav, kuid asjatu,” lohutas Knut. „Omal ajal, kui ma alles ise reklaamikunstis algaja olin, oleksin ka mina seda kleiti kõigest sinisena näinud – ja neid haljendavaid sambaid oleksin ma näinud tavaliste puudena ning seda uljast taevavõlvi valvurit lihtsalt pääsukesena.”

      Simona tundis, kuidas ta suu vägisi naerule kisub. Ta kuulis Knuti vaimukaid lauseid, aga ei pööranud nende sisule kuigivõrd tähelepanu. Pigem nautis ta lihtsalt mehe hääle südantsoojendavat kõla. „Kui tore on olla Knuti sõber …” mõtles ta õnnelikult.

      „Ehk on siis minulgi lootust ühel ilusal päeval maailma reklaamimeistri pilgu läbi vaadata,” vastas ta endiselt naeratades, „võib-olla muutub siis see igav asfalt minu silmis … tardunud teekonnaks ja need majad … näiteks … hiiglaslikeks kivikärgedeks …”

      Tajudes, kuivõrd kohmakatena tema arglikud katsetused mõjusid Knuti verbaalse virtuoossuse kõrval, Simona punastas, aga noormehe pilgust kumav siiras imetlus ja tunnustav noogutus taastasid naise enesekindluse hetkega.

      „Sinu anne on hämmastav,” ütles Knut. „Nautigem selle terviseks seda täiuslikult kaunist päikesepaistet, mis tollelt tardunud teekonnalt nõnda lõbusalt vastu helgib ja neid hiiglaslikke kivikärgesid oma kuldsete kiirtega kaunistab!”

      Seepeale puhkesid mõlemad õnnelikult naerma. Ja tõepoolest, alanud päev oli haruldaselt ilus ning Knut ja Simona tundsid rõõmu teineteise seltskonnast ja lihtsalt elusolemisest. Ja näis nagu oleks tundnud päikeseline maailm kahe õnneliku inimese olemasolust sama suurt rõõmu: muru oli eilsega võrreldes veelgi rohelisem ja pääsukeste lõbus kriiskamine helises selgema ja kaunimana kui iialgi varem. Kusagilt kaugelt kostis automootorite summutatud urinat ning rehvide sooja kahinat kuumal asfaldil: rahu ja turvatunnet sisaldavaid märke suure ja sõbraliku linna kindlast ja katkematust pulsist. Puudelehtedes kahistav tuul puhus aga südamed kergeks ja kutsus õnnelikke noori seda ilusat linna seljataha jätma ning vabana kõrgustesse sööstma. Ja kogu see häälte ning värvide kirev küllus oli mähitud niidetud muru ja õitsvate sirelite joovastavasse lõhna, mis veinina pähe tõusis ja põlved kummaliselt nõrgaks võttis.

      Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jällegi tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. „Küll see sõprus on ikka imeline …” mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerulsui otsa vaadates.

      „Küll see sõprus on ikka imeline,” jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.

      „Tõepoolest,” nõustus Simona. „Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev …”

      Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma.

      Mõte sõpruse imelisusest ja tugevusest tuletas Knutile meelde Olafi ja Lena sõprust, mis oli ju alguses samuti haruldaselt tugev olnud, kuid sellele vaatamata lõpuks nõnda veidra vormi omandanud. Samas aga oli alanud päev oma iluga niivõrd vastupandamatu, et Knut ei suutnud oma venna ja tolle armsa sõbratari õnnetu käekäigu peale mõteldes tunda vähimatki kurbust. Samuti ei rikkunud ta tuju ka äkitselt esile kerkinud mälestus eilsest õhtust, mil Olaf teda nõnda ülekohtuselt ja alatult kohelnud oli. Kuna nurga tagant nähtavale ilmunud buss nii või teisiti suurema osa suvehommikusest maagiast hajutas, otsustas Knut ka Simonale tollest kahetsusväärsest vahejuhtumist rääkida.

      „Kuidas sa eile koju jõudsid?” küsis ta sissejuhatuseks.

      „Ilusasti. Ja üleüldse oli mul eile teie kõigi seltsis väga tore õhtu.”

      Seepeale mainis Knut, et tema enda õhtu lõppes kahjuks üsnagi ebameeldiva juhtumiga.

      „Mu vend, kes kannatab rasedusmasenduse all, rikkus mu viina ära,” ütles ta tõsiselt ning seletas lühidalt, kuidas see täpsemalt juhtunud oli.

      „Kui kummaline – ega sina ju tema rasedusmasenduses süüdi ei ole,” imestas Simona.

      Mõttesse vajunud noored astusid peatusesse saabunud tühja bussi ning võtsid vaikides istet. Sõidu vältel tundis Knut, nagu eilegi, suurt rahuldust vestluse mitmekülgsest iseloomust ning tajus, kuidas erinevate jututeemade sujuv vaheldumine tema ja Simona vahelist sõprust üha tugevamaks ning rikkamaks muudab. Et vestluse mitmekülgsusele veel omalt poolt kaas aidata, suunas ta jutu peagi osavalt poliitikale, seejärel aastaaegade vaheldumisele ning lõpuks inimloomuse mitmetahulisusele. Ja bussist väljudes tundsid noored veelgi suuremat lähedust kui bussi sisenedes.

      Järgnevatel nädalatel süvenes Knuti ja Simona sõprus iga päevaga ja tundus, nagu oleks selle puhas energia kiiranud kõikidesse nende tegemistesse ja ettevõtmistesse. Simonast sai juba esimese töönädala lõpuks kõikide kolleegide poolt südamest armastatud ja austatud töötegija: tema kiire taip ja leidlikkus, eriti aga imetlusväärne joonistamisoskus, lisasid märgatava panuse Müüdava Eseme loovkollektiivi töövõimekusse. Makarovile avaldasid Simona töökus ja anne lausa sedavõrd muljet, et ta otsustas naisele veel enne teise praktikanädala СКАЧАТЬ