Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lausa vaimustusse. Säärane tööviljakuse kasv tõstis kontoris üleüldist meeleolu ja üha sagedamini tuli ette, et keegi tegi mõne tõeliselt õnnestunud nalja, mille tagajärjel kõikidel, eriti aga huumorit jumaldaval Vladil, tuju veelgi tõusis. Õhtud veedeti, nagu ikka, Lõõgastumises, kus loovkollektiivi rõõmus elevus ka teisi pidutsejaid nakatas, nii et lõppkokkuvõtteks kujunes sellest paljude Müüdava Eseme töötajate jaoks üks lõbusaimad suvesid läbi aegade.

      Ometigi pidasid Knut ja Simona nende nädalate kõige väärtuslikemateks hetketeks varahommikuid, mil äratuskella helinale järgnes mõnesekundilise hilinemisega magus taipamine, et algamas on päev, mille pühitseb taas kord sisse õnnis kohtumine päikesepaistelises bussipeatuses. Alguses jõudis Simona peatusesse alati esimesena, siis aga otsustas Knut oma äratuskella pisut varasemaks seada ning alates hommikust, mil noormees esimest korda enne Simonat peatusesse jõudis, algas omamoodi võidujooks, milles osalemist kumbki noortest enesele ei teadvustanud, aga mille tulemusena kohtumised kukesammul üha varasemaks nihkusid.

      Lõpuks jõudis Simona peatusesse nõnda suure varuga, et oleks võinud sõita tööle eelmise bussiga, mida aga naine loomulikult ei teinud. Paar päeva hiljem sattusid aga õnnetuseks mõlemad noored niivõrd aegsasti peatusesse, et eelmine buss sinna alles saabumata oli, ning see põhjustas kaunikesti piinliku olukorra.

      Sõbrad olid parasjagu viskamas nalja eelmisel õhtul Lõõgastumises klaasi ümber ajanud Hansu üle, kui äkitselt kostus nende kõrvu läheneva bussi kohatu urin. Õnneks jõudis Knut end sekundi murdosa jooksul koguda ning päästis olukorra elegantse kommentaariga: „See ei ole veel vist meie oma …” Ometigi oli juhtunus midagi ülimalt võltsi ja ebaloomulikku, mis mitmeks minutiks noorte meelerahu rikkus.

      Vältimaks sarnase õnnetuse kordumist, kuulasid mõlemad edaspidi igal hommikul, kumbki oma korteris avatud akna ääres, hoolikalt liikluse hääli ega väljunud uksest enne, kui olid kindlad, et varasem buss peatusest möödunud oli. Seetõttu saabusid Knut ja Simona nüüdsest bussipeatusesse alati üheaegselt ning tekkinud rutiin maandas noortes südametes ülearust elevust ja täitis kaks õnnelikku hinge rahu ja kindlustundega.

      Õnnetuseks ei olnud aga säärasele harmoonilisele täiusele antud kaua kesta. Kui Simona kolmanda töönädala teisipäeval tühja bussipeatusesse saabus, oletas ta (täiesti põhjendatult), et iga hetk jõuab sinna ka Knut. Seega möödusid esimesed ootusminutid kiiresti ja naeratusest saadetuna – Knuti mõneminutilist viibimist ei võinud ju veel hilinemiseks pidada ning päikeseline ja lõhnav suvine maailm omandas tänu õrnale ootusärevusele veelgi värviküllasema ja varjundirikkama ilme. Kui aga minutid möödusid, ilma et Knutist märkigi oleks olnud, hakkas ere päikesevalgus oma rõõmsat soojust kaotama ning üha kalgimaid ning ärritavamaid toone omandama. Ja kui Simona ka veel kümme minutit hiljem üksinda tühjas bussipeatuses seisis, olid teravad päikesekiired muutunud lausa väljakannatamatult vastikuteks ning pääsukeste kole kisa ja tuule tüütu sahin tuimades puudelehtedes kriipisid valusalt kõrva.

      Säärane looduse mõistetamatu ja hirmuäratav metamorfoos süvenes iga Simona hingetõmbega ning jõudis oma haripunkti hetkel, mil naise kõrvu kostus tume ja ähvardav mootori urin. Tahtetu ja kuulekana sisenes Simona üksinda bussi ning võttis nõutult istet.

      Aknataguse maastiku kiire möödumine pühkis naise pea segastest mõtetest ja häirivatest küsimustest tasapisi tühjaks ning kesklinna jõudes astus ta tänavale küllalti enesekindla ja rahulikuna. Vaadates eemalt Müüdava Eseme vana ja väärikat hoonet, oli ta äkitselt täiesti kindel, et Knut on juba seal. Naine tundis, kuidas ta oma sõbra peale tolle reeturliku käitumise pärast vihastab, ning otsustas meest jäiselt ja naeratuseta põgusalt tervitada ning hommiku kohta mitte midagi küsida. Ka Lõõgastumisesse ei kavatse ta täna minna … Ja homme tõuseb ta piisavalt vara, jalutab sootuks teise peatusesse ning sõidab tööle erineva bussiga – las siis Knut õpib, mis tunne on üksinda nagu mingi idioot peatuses passida.

      Knutti aga ei olnud ega tulnudki sel päeval tööle ning miskipärast ei julgenud Simona tema puudumise kohta ka kellegi käest midagi küsida, kuigi otsustades Makarovi ja Brutuse rahuliku oleku põhjal, oleksid vähemalt need kaks temale ehk midagi vastata osanud.

      Samas rahustas Knuti puudumine naise enam-vähem maha, kuna nüüd oli selge, et mees ei jätnud hommikul bussipeatusesse ilmumata lihtsalt niisama. See taipamine mõjus naisele sedavõrd vabastavalt, et ta oli suurema osa päevast niisama lõbus ja seltsiv nagu tavaliselt. Siiski hoidis ta kogu aeg kõrva erksana, et tabada mõnd juhuslikku vihjet sõbra puudumise põhjuste kohta. Kuna aga ühtki vihjet ei tulnud, valdas Simonat tööpäeva lõpuks lohutamatu nukrus, mis küll võrreldes hommikuse ängi ja ahastusega tunduvalt talutavam oli, aga naise siiski sedavõrd rööpast välja viis, et ta otsustas õhtuse pidutsemise vahele jätta ning otse koju minna.

      Ilm jõudis ennast öö jooksul uue olukorraga kohandada ning kui Simona järgmisel hommikul üksinda tühjas bussipeatuses seisis, oli taevas pilves. Ka aeg oli eilsest šokist toibunud ega veninud enam tõrksalt minut minuti haaval, vaid voolas ühtlases ja rahulikus rütmis. Tumerohelisest plastikust pink oli armsam kui kunagi varem, aga mõjus vaikse ja osavõtmatuna. Üksinda bussi istudes ei vaevanud Simonat ka enam tühjad ootused ja lootused, kuna erinevalt eilsest oli ta täna miskipärast kindel, et Knutti tööl ei ole.

      Kontori uksest sisenedes märkas naine, et Makarov seletab midagi vaiksel häälel Brutusele. Märkamatult liikus ta meestele lähemale ning jõudis kuuldekaugusesse just sobival hetkel eristamaks Makarovi poolikut lauset: „ … vähemalt selle nädala lõpuni haiguslehel, nii et ma annan osa teie projektidest Karmenile ja Simonale.”

      Naine tundis suurt kergendust: ilmselt vaevas tema sõpra kõige tavalisem külmetus – ilmad olid küll soojad, aga ju oli Knut higise nahaga tõmbetuule kätte jäänud. Tänu lahenenud mõistatusele oli Simona kogu tööpäeva vältel jälle heatujuline ja seltsiv, aga päeva lõpuks valdas teda taas jõuetuks tegev nukrus ning seega otsustas ta juba teist õhtut järjest purjutamisest kõrvale hiilida. Seda kuuldes vaatas enamik kolleege naist pisut kahtlustavalt – ainult Vladi peas moodustus mingi ähmane seos ning mehele tundus, et ta saab naise kummalisest käitumisest aru. Meenutades, kuidas Knut ja Simona igal hommikul üheskoos rõõmsalt ja elevil kontorisse olid saabunud, kandusid talle läbi mälestuste kõrvu Maria sõnad: „ … nauding teise inimese lähedusest …” Vlad teadis, et sellel naudingul oli kallis ja veider hind: kannatus teisest inimesest lahus olles.

      Simona kannatused olid aga tühised võrreldes nendega, mis teda vaevanuks, kui ta oleks teadnud Knuti haigestumise tegelikku põhjust. Õnnis teadmatus kinkis aga naisele suhteliselt rahuliku meeleolu, millele lisandus peagi veel päevast päeva kasvav rõõmsa taaskohtumise magus ootus. Õhtuti enne uinumist hakkasid aga Simonat vaevama uut laadi kahtlused: Miks on tema sõpruses Knuti vastu säärast veidrat jõulisust? Miks ta küll tolle peale rohkem mõtleb kui näiteks Karmenile, Mariale või kasvõi oma armsatele vanematele? Kas säärane intensiivsus on ikka ühe sõpruse puhul õige? Leidmata neile segastele ja hirmutavatele küsimustele vastust, veetis Simona öö öö järel üha veidramate ja rahutumate unenägude küüsis.

      Ka Knuti haigestumine oli seotud ühe ülimalt veidra ja rahutu unenäoga. Pärast lõbusat Lõõgastumises veedetud ööd vastu teisipäeva uinudes oli ta end leidnud ilusast mereäärsest kuurordist. Koht oli Knutile tuttav, kuna ta oli siin oma vanemate ja Olafi seltsis kõik lapsepõlve suved veetnud.

      Oma unenäos seisis Knut koos Simonaga loojangueelsel mererannal ning tundis end sõnulseletamatult õnnelikuna. Tajudes, et selle maagilise õnne allikaks on just nimelt Simona, oli ta end näoga naise poole pööranud. Simonal oli seljas õhuke punane kleit. Soe suvetuul mängis naise lahtiste juustega ning kandis Knuti sõõrmetesse lõhna, mis oli niivõrd lummav ja tugev nagu ainult unenägudes võimalik. Äkitselt astus naine Knutile lähemale, pööras mehele selja ning toetas ennast vabalt ja loomulikult tolle najale. Seepeale tegi Knut midagi tõeliselt unenäolist: СКАЧАТЬ