Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ei soovinud ta sinna kedagi kaasa võtta ja oli kodus tööde kirjeldamisega sõnakehv. Ema kurtis vanaemale, et mees teeb päris muret. Ajab oma tööpäevad väsitavalt pikaks, öösitigi aina rapsib ning sonib unes värvidest ja pahtlist.

      Ainult tüdrukud olid isa käsilolevatesse ettevõtmistesse pühendatud. Nemad olid ka ainukesed, keda õhtuti vahetevahel maale kaasa võeti. Siis rabati seal kolmekesi kõigest väest, et emadepäeva üllatus ikka teoks saaks. Mõnigi amet, millest tüdrukutel siiani aimu polnud, sai nüüd tuttavaks. Koos võeti käsile tapeedipanek. Isa õpetas, kuidas rullidest paane välja mõõta ja mustreid kokku sättida. Kärt jäi kliisterdajaks ja Marit tapeedi seina kleepimisel abiliseks. Kõik kolm olid innukad ning püüdsid hoolega, töö lausa lendas käes ja kiitis tegijaid. Isa oli tellinud majale kohalikust puutöökojast ka uued aknad ja uksed. Need muutsid elamu luitunud ilme korrapealt rõõmsamaks. Laest oli tolknev papp maha rebitud, ebaühtlased aampalgid kaeti siledate laelaudadega. Kööki tehti pottsepa abiga uus puupliit ning pruugitud, kuid igati korralik elektripliitki ootas paigaldamist. Soemüür sai värske näo ning korstnajalg krohviti siledaks. Kööki ostis kolmik tibukollase träpsulise tapeedi, magamistuppa valiti Leed rõõmustama tillukeste lilledega roosa. Põrandad värviti helebeežiks. Uskumatu, ent kõik jõutigi tähtajaks valmis. Isegi nädalapäevad varem.

      Kui naispere maikuu alguses maale sõitis, et tehtut üle vaadata, oli kõigil rõõmu kuhjaga. Nii üllatuse saajatel kui ka tegijatel. Ema ja vanaema olid muidugi aimanud, et midagi on teoksil, aga et nõnda palju ja nii ilusasti tehtud! Ema leidis, et nüüd pole vaja enam midagi oodata. Elamine on üht nurka pidi nii heas korras, et nemad võiksid vanaema ja pisilastega juba järgmisel nädalal sisse kolida. Kui isa on nõus paaril viimasel koolinädalal linnakodus ka emme lugupeetud rolli üle võtma, siis jääksid suured plikad oma kooli- ja trennisebimistega täies tükis tema kaela. „Käite mõnel argiõhtul meid siin vaatamas ja poest toitu toomas. Nädalavahetustel oleme nagunii kõik koos,” pani ema ette.

      „Oh, mine ikka! Kus te siin kõik karjas magate?” laitis isa.

      „Ei magamisega ole mingit häda,” toetas vanaemagi ema mõtet. „Väikeste voodid toome kohe siia. Kui juba kord on niisugune kõbus maja, ei siis hooli edasi-tagasi voorida. Ja teistega…? Noh, nendega pole mingit muret. Madratsid külje alla – ja põrandale ritta!”

      „Muidugi!” Ema oli indu täis. „Mõtle, niiviisi jõuame veel aiagi korda teha ja midagi peenardele külvata.”

      Pere suured ettevõtmised andsid kõigile hoogu. Otsustati, et ema plaan saab teoks. Järgmisel nädalal küll veel ei kolita, kuid emadepäeval peetakse maja tere-pidu. Ja juba ülejärgmisel nädalal on kõige tähtsamad Nurmed, see tähendab Lee, Tikk ja Aleksander Suur, maal platsis.

      Tere-peo idee meeldis kõigile. Ainult vanaema Eppu kiusasid mingid salaplaanid, millega ta esialgu ei söandanud lagedale tulla. Pärast sisemist võitlust teatas ta siiski ühel hommikul kohvilauas, et on leidnud endale uue sõbra. „Poiss-sõbra,” ütles ta ja lisas, et soovib sõbragi Tammiku avamispeole kutsuda.

      Vanaema Epp oli nimelt väga aktiivne inimene. Kui ta veel tööl käis, oli ta olnud suures linnakoolis õppealajuhataja ja õpetas lisaks ajalugu. Sel ajal olid tal käed-jalad tegemist täis. Oli aegu, kui jõust tuli puudugi. Nüüd aga, juba terve aasta pensionil, kippus vanaemal tarmukust üle jääma. Ehkki ta oli kodus emale abiks, jäi ööpäev ikkagi liialt pikaks. Seda oli tarvis sisustada. Kõigepealt astus ta pensionäride klubisse. Vaevalt sinna vastu võetud, valiti juba juhatusse. Sellestsamast hetkest tegutses Nurmede kodus üliaktiivne vanaema, kellel oli pidevalt kõikvõimalikke asjaajamisi, tulemisi ja minemisi. Lisaks agarale tegutsemisele piinas vanaema Eppu tohutu teadmistejanu. Kultuuriülikoolis lülitus ta aina uutele kursustele. Ja igalt poolt kogunes tuttavaid. Vanaema mobiiltelefon helises ühtvalu ning alailma piiksusid talle saabuvad sõnumid. Hiljuti käis proua Epp arvutikursustel. Isa avas kodus oma arvutis talle postkasti ning nüüd kirjutas ja luges vanaema tundide kaupa elektroonilisi kirju. Nendelsamadel arvutikursustel oligi vanaema tutvunud ühe väga huvitava härraga. Viimasel ajal käisid nad aeg-ajalt kohvikus juttu puhumas. Vanaema oli juba üle kümne aasta lesk ja too härra lahutatud. Nõnda siis mõlemad vabad inimesed ning võisid sõbrustada küll. Oma uue tuttava sooviski vanaema Epp Tammiku peole kutsuda. Keegi ei vaielnud vastu ning härra Gustav palutigi kohale.

      Sellest tere-peost kujunes kõige ägedam emadepäev, mis Nurme peres kunagi olnud. Pidukook tehti oma rabarberitest. Osteti suur laar vorstikesi ja viinereid, sest isa oli muretsenud väikese õuegrilli. Alles nüüd selgus, et ta oli juba aastaid igatsenud vorste grillida. „Aga kus sa üürisuvila aianurgas tossutad! Nüüd vast saab piiritust vabadusest rõõmu tunda,” oli isa maaeluga igati rahul.

      Tere-peole tuli enesestki mõista ka taadu. Vanaisa tõi soolaleivakingiks tuulekellad. Eri suurusega metalltorukesed rippusid paelte otsas ja helisesid, kui tuulega üksteise vastu puutusid. „Muusikat peab olema!” põristas taadu. „Looduse jõud koos inimkäte tehtuga – see juba on midagi!”

      Tammikule tuli ka onu Janek koos Nelega. Vahetevahel oli Nele onu Janeki elukaaslane. Siis, kui nad parasjagu riius polnud. Siis elasid nad Janeki juures koos. Enamasti ei kestnud kooselu aga kaua. Nad läksid ikka ja jälle riidu ning Nele kolis korduvalt oma isakoju tagasi. Parajasti oli Nele taas onu Janeki elukaaslane. Nad tulid rõõmsalt käsikäes ning tõid soolaleivakingiks suure keraamilise konna. „Nele valik!” teatas onu reipalt. Tüdrukud tormasid konna patsutama. „Kui nunnu!” silitasid nad pungsilma. Isa ja ema vahetasid omavahel pilke. Nemad pidasid Nelet tsipa ebapraktiliseks inimeseks. Kuid konnaisandat lähemalt silmitsenud, võttis ema aiaehte leplikult omaks ning ühiselt otsiti elukale õuemurul paslik koht.

      Lõpuks jõudis pärale vanaema Epp koos härra Gustavi, pojapoja ja puudlinässiga. „Noored”, nagu isa neid naljatamisi hüüdis, sõitsid õuele suure rohekassinise sõiduautoga. Gustav oli lüheldane mees, sale, liikuv ja suur suhtleja. Vaevalt veerand tundi tutvust ning juba oli ta jõudnud kõigiga sundimatult vestelda. Seejärel kamandas külaline endale taadu abiks ning mehed sikutasid auto pakiruumist lagedale suure mütsaka. Kilepakist koorus esile kena rippkiiktool. „Selle saab lakke kinnitada, siis on mõnus õõtsuda,” selgitas Gustav õhinal. „Arvasime Epuga, et siia maale sobib selline nagu rusikas silmaauku.”

      Marit ei võtnud üleüldisest ripptooli ümber sebimisest osa. Tema putkas metsa. Kuigi nad olid Kärdiga emadepäevakaardile kirjutanud, et seekord on emme lilled tapeedimustril, otsustas tüdruk uurida, ehk leidub metsatukas ilusaid looduslikke õisi. Eelmistel nädalatel oli põõsastealune sinililledest sinetanud. Kahjuks oli aga nende aeg ümber. Leidus vaid üksikuid, mis korjates pudenesid. Marit ajas end sirgu ja uuris ümbrust. Silm tabas ülaseid. Sobivad ju needki! Tüdruk mäletas, et kaugemal tammikus oli ta varem silmanud ka maikellukese lehti. Ehk on piibelehed õide läinud? Vaat see oleks emale rõõmus üllatus!

      Ülaseid korjates jõudiski Marit vana kuuse juurde, mille ümbrus kubises piibelehtedest. Kuid valged kellukad polnud ennast veel lehetorust lagedale upitanud. Marit silmitses hindavalt oma ülasekimpu. Lilli oli tubli peotäis, valgeid ja kollaseid läbisegi. Väga hea, siit jagub natuke pihku Kärdile ja Tikulegi, jõudis tüdruk mõelda, kui miski ta tähelepanu kõrvale tõmbas. Kuuse lähedal, iidse kühmliku tüvega tamme juures valendas midagi. Helendavat, valendavat ja vilksatavat „miskit” oli Marit ju terve kevade metsast otsinud. Nüüd tundis ta, et oodatud hetk on tõesti käes!

      Tüdruku süda jättis paar lööki vahele, kuid sellest hoolimata astus ta mõne kobava sammu kutsuva heleda laigu poole. Nüüd seletas silm päris hästi, et korbatanud koorega tammetüves oli lame õõnsus ning seal asus tõepoolest midagi, mis ei paistnud puuga kokku kuuluvat. Tüdruk tegi veel paar ettevaatlikku sammu. Valendav „miski” paistis juba täiesti selgesti. Marit vaatas. Vaatas, kuid ei uskunud oma silmi. Tamme õõnsusse oli kuhjatud sammalt ning kuhila otsas troonis väike korv, täis õitsvaid piibelehti! „Oh!” pääses Mariti huulilt. СКАЧАТЬ