Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võlujõuga kääbik! Ilmselt muutis ta ennast kadakate taga kiiruga poisiks. Aga ähmiga läks midagi sassi ning üks käsi jäi kääbuse omaks. Niisamuti nagu selles metshanede muinasjutus, kus noorimal vennal jäi nõidusest moonutatud käsi linnutiivaks, sest õde ei jõudnud päästva nõgesesärgi varrukat lõpuni valmis. See pähe torganud mõte vähendas Mariti enesekindlust.

      „Oled sa siin üksinda?” päris tüdruk leebemal toonil.

      „Jaa,” kinnitas poiss.

      „Väikest venda… või õde ei ole sul praegu kaasas?” uuris Marit ettevaatlikult edasi.

      „Mul pole neid üldse,” teatas poiss. Ta hääl oli kindlust kogunud. See oli veidi räme. Täiskasvanulik, täheldas Marit mõttes. Ka seni keeletu Kärt hakkas ehmatusest toibuma ning säristas vahele:

      „Kui see ei olnud sina siin kiviaia taga küürutamas, ega sa juhtumisi ei märganud ühte… ee… kääbust või ee… Mina nägin kedagi, kes peitis ennast kivide varju ja siis vudis peitu. Selline lühike, pisikeste jalgadega…”

      Marit müksas Kärti, et selle sõnatulva peatada.

      „Ma pean vahetama paar sõna õega… omavahel… Vabandust,” ütles ta poisile püüdlik-viisakalt ning tiris Kärdi varrukat pidi kõrvale. „Ei-ei! Palun ära sina kuskile mine,” manitses ta üle õla, märgates, et tundmatu seadis minekule. „Ma sooviksin sinuga veel natuke rääkida. Oota, palun üks hetk!”

      Poiss jäi kuulekalt kohale. Marit sosistas Kärdile kõrva:

      „Lõpeta pläkutamine! Mina ise küsin, mis vaja. Sellel pole vaja ülearu kuulda, mida me temast teame. Mokk maas!”

      Õde tõmbus solvunult kõrvale. Muidugi, tüüpiline Marit! Tema, Kärt, avastas saladuse ja nüüd paneb vanem õde sellele käpa peale.

      Märganud, et tüdrukute sosistamised on lõppenud, võttis poiss ise jutuotsa üles:

      „Ma olin küll kiviaia juures. Aga ega ma teid ei hiilinud ega luuranud.” Paistis, et Mariti rünnak oli selli eneseteadvust puudutanud ning nüüd ennast kogununa soovis ta omalt poolt asja paika panna. „Need siin on meie maad. Ja mina võin oma maal käia iga kell.”

      „Pole tõsi,” sekkus Marit. „Meie ostsime Tammiku talu. Ja isa ostis maja juurde maad kah.”

      „Nojah,” seletas poiss teadja inimesena. „Kuni siia kiviaiani. Aed ongi piiriks. Meil on palju maad. Põldu ja metsa ja… See on juba mitmendat põlve meie maa.”

      „Siin pole rohkem majugi,” ei andnud Marit alla.

      „Mis sellest. Me elame nüüd eemal. Aga maad on ikka endiselt meie,” ei taganenud poiss tolligi oma õigusest. „Aga see… mis sa sellest kääbusest rääkisid…” Poiss hakkas itsitama. „Mina võisin küll teie „kääbus” olla. Ma oskan kükakil käia.” Oma jutu kinnituseks lasi ta ennast kükki ning vudis seejärel, tagumik taimelatvu kammimas, mööda niitu, põlved konksus ja määrdunud tossud lüheldaste sääretorude otsas välkumas. Nõnda kadus ta kadarikku.

      Tüdrukud olid nähtust keeletud. Jällegi sai plehku, jõudis Marit mõelda, kui põõsapuhma poolt lühijalgne nendeni tagasi vänderdas.

      „Noh?” küsis poiss, kui oli püsti tõusnud.

      „Äge!” leidis Kärt. Marit noogutas nõustuvalt. Kükk-käik oli tema mõttelõnga uuesti segi paisanud ning oletatava tõelise kääbiku neist kaugemale viinud. Igal juhul võttis ta vestluse juhtimise taas üle, ulatas uustulnukale käe ja ütles:

      „Saame siis üleaedsega tuttavaks. Mina olen Marit.”

      Poiss võttis käe vastu: „Kevin.”

      „Kärt Mirjam,” tutvustas Kärt ennast pidulikult.

      „Kevin,” kordas poiss uuesti. „Võib öelda ka Ken. Kui ma olin väike, siis kutsusin ennast niiviisi. Nüüd kutsuvad kõik.”

      „Nagu meie väikevendki,” sädistas Kärt. „Ta nimi on Reedik, aga kõik kutsuvad tema enda pandud nime järgi Tikk.”

      „Tüdrukud!” kõlas äkki talu poolt.

      „Appi! Issu ootab kive!” Marit punus roobasteele käru järele.

      Uus tuttav Ken asus tüdrukutele palumata appi. Ta osutus ootamatult tugevaks. Tema abiga tõsteti kärusse ka paar kopsakamat paekivi. Töö käigus püüdis Marit poisilt ristküsitlusega veel üht-teist välja pinnida. Ken teatas, et on „oma maid üle vaadates” Tammiku uusi omanikke paaril korral varemgi õuel ja niidul tegutsemas näinud. Kuid eitas kategooriliselt, nagu oleks ta päeval, mil Nurmed esimest korda Tammiku talu üle vaatasid, maja taga metsatukas luusinud. Käbide kohta ei küsinud Marit midagi.

      Kui kivikoorem sai väravani lükatud, tänasid piigad abimeest. Seejärel lepiti kokku, et kui uuel tuttaval targemat teha pole, võiks ta järgmisel nädalavahetusel taas „oma maid” vaatama tulla.

      Isa lubas pärast oodatud kivide kättesaamist tüdrukud remonditööst priiks. Kärt kiirustas sedamaid saunaakna-alust lillepeenart puhastama. Ta oli lillehull ning peenarde kraapimine pakkus talle lõbu. Marit kasutas vabadust selleks, et värsked sündmused mõttes läbi analüüsida ja ühtlasi heita veel kord pilk käbidele. Pärast Keviniga tutvumist olid käbid tüdruku silmis oma tähtsust küll tublisti minetanud. Marit oli kindel, et just Ken oli käbid tüdrukute narritamiseks või iseendale tähelepanu tõmbamiseks kujunditesse sättinud. Poiss ise neid rajatisi küll ei puudutanud, aga eks sedagi jõua pärida, kui tutvus süveneb. Ometi ei andnud üks asi selles loos Maritile asu. Kuum leitsak ja peapööritus, mida ta oli käbiringis tundnud. Kui üks tavaline poiss laob kuusekäbid ringikujuliselt maha, ei saa ometi selle ringi sees seisev tavaline tüdruk peapööritust ja kuusevihalõhnalist saunakuumust tunda. Kas kujundite ehitaja oli ikka Ken? Ja kui see oli tõesti nii ning tema laotud käbiring panebki tavalise tüdruku pea ringi käima, kerkib esile järgmine küsimus. Kas kängu jäänud käega Ken on üldse tavaline poiss?

      Maritil oli kindel plaan käbiringi toimet veel kord proovida. Soojatunne ja peapööritus võisid tekkida ka mõnel muul põhjusel. Kas või palavusest. Või oli ta olnud liialt ärevuses, olles justsama avastanud ühe käbikujundi kadumise ja leidnud kohemaid uue. Äkki on ta tõepoolest „äärmiselt tundlik laps” ning erutavad elamused mõjuvad talle nii? Praegu tundis Marit end igatahes täiesti rahulikuna ning oli valmis kõike uuesti läbi proovima.

      Tüdruk ruttas reipal sammul pähklipuu juurde. Ja taas kord oli tal põhjust tardununa seisma jääda. Käbiringe polnud jälle! Ei korrapärases rivis ega laiali pillutuna. Kuhu need nüüd siis olid saanud? Ken ei olnud jõudnud neid igatahes ära korjata. Vahetult enne kohtumist oli poiss redutanud käbidest kaugel eemal kiviaia taga. Ja nüüd, pärast kivikoorma õue kärutamist, oli uus tuttav läinud hoopis vastassuunda. Ei-ei… Niisuguseks toimetamiseks oli aeg liialt napp. Ah sa mait! Praegu oleks pidanud küll Kärt kaasas olema. Kas ta nüüd veel vangutaks pead ja õiendaks: „Ise tegid! Ise tegid!”

      Marit pöördus metsast tagasi mornilt ja oli terve õhtu sõnakehv.

      Mängu tuleb kaks erilist tegelast

      Isa oli viimase lajal kodus väga harva näha. Ta käis kas tööl või Tammikul ehitamas. Et kevadpäevad olid hästi pikad ja valged, sai õhtutunde remonditöödeks СКАЧАТЬ