Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

      „Mitte keegi ei lähe kutsikaid torkima! Arvate, et vana rebast läheduses pole? Tal on kõik märgile pandud. Ja üleüldse on see kahtlane kaup, kui metsloom niiviisi oma pojad inimeste juurde toob. Meie lõhna siin kogu hoov täis. See on üks imelik värk.”

      „Taevas küll, äkki on marutõbised!” kohkus ema ja tõmbas Tiku enda vastu.

      „Noh, kas just nii hullusti,” kahtles isa. „Pojad paistavad küll terve olekuga… Aga ega seda emarebast tea. Igatahes tuleb õues olla väga tähelepanelik. Vaadake, lapsed, et te ei kolista ringi mööda nurgataguseid! Sassi paneme tänaseks tuppa kinni. Kui need reinud otsustavad päriselt siia jääda, siis peab küll kuskilt asjatundlikku abi otsima.”

      Mindi tagasi tuppa ja hakati tööriideid selga pusima. Ema tõi beebivankri verandale. Tüdrukud said kõva käsu väikevenda mitte hetkekski silmist lasta. Rebasepere oli kõigil küll lõbusa jutuvada lahti päästnud, kuid töömeeleolu oli rikutud. Ema kraamiski võileivad lagedale ning pere istus pika köögilaua taha pruukosti võtma ja loomalugusid jutustama.

      Pärast sööki tegi isa õues tiiru ja tuli tagasi uudisega – rebased kadunud! Kõik panid padavai puuvirna juurde. Õige jah, kadunud nagu tina tuhka. Kogu õu otsiti hoolega läbi – ei kedagi. Lõpuks usaldati Sass oma terase ninaga appi kutsuda. Koerake tormas joonelt riida juurde, haukus ja urises ning tiirutas läbi kõik nurgad ja urkad. Lõpuks rahunes temagi pettunult: rebastest oli järel ainult tühipaljas hais!

      Õiget tööhoogu sel päeval sisse ei saadudki. Marit kasutas vabadust ja kadus oma lemmikradadele. Seekord üritas ta tegutseda veelgi suurema saladuskatte all kui muidu, sest hullu rebase kartuses poleks tüdrukut metsa lubatud.

      Kevade edenemist oli selgelt märgata. Paar päevasooja oli teinud imet ning Marit leidis alles raagus põõsaste vahelt päikeselaigust esimesi sinililli. Juba oli ta Kärti hüüdmas, et oma leidu näidata, kuid siis peatus pilk kuusekäbidel. Kasemetsa olid sattunud kasvama mõned harvad kuused ja männid. Marit seisiski parasjagu ühe kuuse lähedal. Puu all maas vedelesid käbid, vettinud ja sagris. Ilmselt olid linnud ja oravad need tühjaks nakerdanud ning seejärel kõrvale heitnud. Käbide olemasolus polnud midagi ebaharilikku. Kentsakas aga oli see, kuidas lind või orav – oli ta siis, kes oli – oskas tühjendatud käbid kindla kujundina laiali visata. Marit läks käbidele kord lähemale, siis jälle kaugemale ning sihtis neid silmi kissitades iga nurga alt. Jah, siin polnud mingit kahtlust, käbid moodustasid mustri. Neist oli tehtud kolm omavahel ühendatud ruutu.

      Tõtt-öelda erutas see leid Maritit rohkem kui hommikune rebasepesa. Tüdruk tegi käbikoha ümber mitu ringi, uuris iga rohututti ja samblatuusti, kuid midagi enamat ei avastanud. Leiu otsustas ta esialgu enese teada jätta. Igal juhul oli Kärt saladuste pidamiseks Mariti meelest kõige viimane isik. Ime, et õde oli aura ilmutused senini suutnud endale hoida. Marit silmitses käbikujundit veel kord hästi põhjalikult, püüdes viimast kui varjundit meelde jätta. Seejärel kükitas ta otsustavalt maha ja nokkis mõned üksikud käbid mustrist välja. Need korjas tüdruk hoolikalt dressipluusi hõlma ja viis lähedase sarapuupõõsa alla peitu. Üle õla heidetud pilk ütles, et kujundist polnud enam midagi alles. Tühimikega ruudud ei moodustanud mingit mustrit. Nõndaviisi sota-pota oleks võinud iga oravgi pärast seemnetega maiustamist käbid laiali pilduda.

      Rebasekutsikaid ega nende ema polnud näha kogu ülejäänud päeva jooksul. Õhtu eel võeti lastelt liikumispiirangud ning tüdrukud läksid kadakate vahele kontrollretkele. Seal ei avastanud nad midagi uut. Tallatud rohtu ja jalajälgi oli justkui rohkem, kuid lõppude lõpuks polnud nad kindlad, millised võisid kuuluda aurale ning missugused neile endile.

      „Ah, jätame,” lõi Marit lõpuks käega. „Me oleme nagu Puhh ja Notsu.”

      „Mismoodi?” ei mõistnud Kärt.

      „Noh, siis kui need elevantsi otsisid. Nad ju tampisid ise puu ümber sada jälge ja muudkui arvasid, et see on mingite susade-pusade töö.”

      Kärt naeris. „Meiega vist on jah niisamuti. Aga oleks ju hirmus kahju, kui me auraga ei kohtukski. Siis, kui teda kadakate vahelt nägin, ehmatasin küll. Aga nüüd sinuga… niiviisi kahekesi koos… tahaks ta ikka üles leida. Mäletad, issu ütles, et siin on hea aura. Ega ta meile siis miskit halba tee.”

      „Tead, need on niisugused asjad, et ei või iial teada,” puistas Marit õe hinge uuesti kõheduseseemet. „Igal juhul ei ole praegu siin kadakates küll kedagi teist peale sinu ja minu.”

      Marit kaalus mõttes, kas ei peaks Kärdile siiski käbidest rääkima. Õde tundus viimasel ajal salapärastest asjadest tõsiselt huvituvat. Üldiselt tunti Kärti kui asjalikku teoinimest. Käbe, kärmas ja kärts. Ei mingit unistamist ega uinu-muinutamist. Ja meeletu vaterdaja! Pidi ikka hobusekannatus olema, et tema lõputut lobisemist ära kuulata!

      Marit oli hoopis teisest puust. Aeglane ja põhjalik. Talle meeldis vahetevahel omaette olla, lihtsalt niisama mõtteid mõlgutada ning igasuguseid asju ja juhtumusi ette kujutada. Näiteks seda, et ta on vaene Korea tüdruk ja peab põllule riisitaimi istutama. Riisipõld aga, teadagi, pole tavaline põld. See on määratu veeväli. Vaene Korea tüdruk Marit küürutab juba varahommikust peale põlvist saati vees ja tipib pehmesse põhjamutta pisikesi riisitaimi. Taimi on palju ja põld on suur. Vesi on mudane ning kihiseb sitikatest. Mõned neist on mürgised ja Marit kardab oma kätt sogasesse vette torgata. Aga ta peab! Korea tüdrukul Maritil on peas kõrkjatest punutud laiaääreline koonusekujuline müts. Ei, see pole müts, pigem kübar. Ei, kübar ka mitte. See on see terava tipuga õlgade laiune asi, mis neil seal kõigil peas on! Aga muidugi mõista ei paku peakate päikese eest kaitset kogu kehale. Turi tulitab mis kole…

      Just niisuguseid või teistsuguseid kujutluspilte sepitseb Mariti pea. Kust nad sinna tulevad? Tont seda teab! Aga nad tulevad ja tüdruk mängib oma mõttemänge. Mida raskematesse olukordadesse mõtte-Marit satub, seda põnevam ja huvitavam päris-Maritil on. Mõned seiklused on lausa lõputud. Nagu seebiooper. Ikka on õilsatel peategelastel pahad jalus, ikka juhtub just siis midagi koledat, kui kõik raskused lahenevad ja õnnelik lõpp on käega katsuda.

      Kas aura-lugu võib olla järjekordne vaimusünnitis? Vahetevahel hakkas tüdruk isegi arvama, et küllap see niiviisi on. Et mine tea, oli ta üleüldse toda imelikku kuju näinud? Või kas Kärtki seda nägi? Ehkki Kärdi nähtud aura jättis endast maha selged jalajäljed ning oli seega tõsiseltvõetav. Ent mida tähendasid käbidest laotud ruudud? Vaevalt küll oravate kunstiõpetuse tundi! Ei-ei, Tammiku ei ole päris tavaline vana talu, jäi Marit oma arvamusele kindlaks.

      Saladuseloor kerkib pisut